Aleksei Mihhailovitš [1645-1676] sündis 1629. Tema hariduse eest hoolitses bojaar Boriss Ivanovitš Morozov, lääne kultuuri austaja, kes julgustas poissi kandma saksapäraseid rõivaid ja varustas teda Saksa mänguasjadega. Aleksei omandas põhjalikult kirikumuusika ja liturgia keerukad üksikasjad ning võttis täiskasvanuna põhjalikult läbi iga preestri, kes tegi kirikus mõne vea. Ta oli väga vaga ning uskus kindlalt oma võimu jumalikku päritolu. Kuigi tsaarile oli omane äkkviha ja ta karistas eksinuid karmilt, oli ta rõõmsameelne ja lahke ning sai tuntuks kui „vaguraim tsaar”. 19. sajandi slavofiilid pidasid tema valitsusaega Moskoovia tavade viimaseks õitseajaks, teised ajaloolased aga kujutavad teda võimekate nõuandjate marionetina. See annab tugevasti põhjust vaadelda Alekseid andeka ja uuendusmeelse valitsejana.

Valitsemine ja maksustamine

Oma võimu algusaastatel oli uus tsaar sõltuv oma nõuandjatest, näiteks Morozovist ja vürst Ilja Miloslavskist, kelle tütre Maria ta nais jaanuaris 1648. Valitsusaja algul oli ka Maakogu veel võimas asutus, kuid pärast seda, kui Aleksei oli 1653 saanud sellelt heakskiidu sõjaks Poolaga, ei kutsunud ta seda enam iial kokku. Tsaar korraldas ümber ka Bojaaride Duuma, määrates sinna palju uusi liikmeid teenistus- aadli seast ning vähem põlisaristokraatiast. Aleksei valitsusaja lõpu­poolel tuli ka duuma täiskogu harva kokku.

Aleksei jätkas aristokraatide, näiteks sõjamehe, diplomaadi ja ametniku vürst Nikita Odojevski teenete kasutamist, kuid edutas ka vähem väljapaistva taustaga mehi, nagu näiteks Afanassi Lavrent- jevitš Ordin-Naštšokin ja Artamon Sergejevitš Matvejev.

Valitsusaja alguses pidi Aleksei koos oma nõuandjatega kehtestama ebapopulaarseid makse. Nad neljakordistasid soolamaksu ja lubasid müüa tubakat, koormates sellele raske tollimaksuga. Uued maksud ja Miloslavskite klanni kuritarvitused põhjustasid 1648 Soolamässu. Kuigi uus soolamaks seepeale tühistati, leidsid moskoviidid ka muud, mille üle nuriseda. Riigiametnikel oli palk saamata või pidid nad nõustuma selle vähendamisega, streletsid aga ei saanud oma palka kunagi õigel ajal kätte.

Juunis 1648 kogunes Kremli ette vihane jõuk ning nõudis, et Morozov ja teised vastumeelsed nõunikud neile välja antaks. Jõuk põletas maha oma vihaaluste majad, kuid tuli levis Moskvas mujalegi ning tekitas suurt kahju.

Hukanud kiiruga kaks ametnikku, jaganud meelehead ning lubanud saata Morozovi maapakku, rahustas Aleksei Moskva maha, kuid 1650 toimusid mässud veel ka Novgorodis ja Pihkvas. Tubaka tollimaks kaotati ning pärast rahutuste vaibumist lubati Morozovil Moskvasse naasta.

„Uloženije” ja pärisorjus

Soolamässu mõjul kutsus Aleksei kokku Maakogu. Maakogu moodustas komisjoni, mis koostas 1649 uue seadustekogu „Maakogu seadustik” ehk „Uloženije”. See nägi riikliku või usulise korra vastu eksijatele ette karme karistusi. Lõplikult seadustati ka pärisorjus. Aega, mille jooksul põgenenud talupoja võis tema isanda juurde tagasi viia, enam ei piiratud ning kõik talupojad ja nende järeltulijad kinnistati maa külge.

„Uloženije” kinnistas ka kaupmehed ja käsitöölised nende linnade külge sama kindlalt kui talupojad maa külge. Ükski tsaari alam ei tohtinud enam valitseja loata välismaale sõita. Lisaks piiras koodeks kiriku õigust maad omandada ja 1649 asutati selle seaduse täitmiseks ning kirikumõisate jälgimiseks Kloostrite Prikaas.

Kolmeteistkümneaastane sõda

1654 astus Aleksei valitsus Poolaga sõtta, mis kestis aastani 1667. See sõda, mis viis moskoviidid vastuollu ka Rootsiga, pingestas kõvasti majandust. Sõja tulemusel liidendatud alad ei rahuldanud Aleksei nõunike kavatsusi, kuid need sillutasid teed Peeter Suure vallutustele. Sõda viis moskoviidid ka tihedasse ühendusse lääne kultuuri ja aadetega, seda eriti pärast tähtsa haridus-ja teaduskeskuse Kiievi liidendamist.

Moskoovia edasise laienemise edelasse tegi võimalikuks Ukraina mäss Poola võimu vastu, mida juhtis Zaporižžja kasakate hetman

Bogdan Hmelnõtski. Hmelnõtski oli taotlenud Vene sekkumist peaaegu kohe mässu algusest 1548, kuid Maakogu otsustas sõtta minna alles 1653. Hind, mida Hmelnõtski pidi moskoviitidele abi eest maksma, oli väga kõrge. Perejaslavi raadal (1654) vandus ta koos teiste kasakajuhtidega tsaar Alekseile truudust, ning ala, mida hiljem hakati kutsuma Ukrainaks, liideti Venemaaga. Lepingust hoolimata polnud kasakad usaldusväärsed liitlased, sest nad ei tahtnud pikaks ajaks oma sõltumatusest loobuda.

Venemaa sõjakäik algas kevadel 1654. Eesmärk oli tõrjuda Poola vägi Ukrainast välja ning vallutada Valgevene ja Smolensk. Esimene sõja-aasta oli suhteliselt edukas. Smolenski piiramisel osales Aleksei isiklikult, linn alistus 1654 septembris. Sel suvel tabas Moskvat katk. Hinnangute kohaselt suri peaaegu 80% Moskva maksumaksjatest. Patriarh Nikon, kes oli Romanovite perekonna ettenägelikult linnast ära saatnud, jäi tsaari äraolekul valitsejaks. Sügisel 1654 andis Aleksei talle tiitli „suur valitseja”.

1655. aasta oli Poolale hukatuslik. Samal ajal, kui Vene väed vallutasid Minski, Vilniuse, Lvivi, Kaunase ja Magiljovi, tungis Poolasse kuningas Karl X juhtimisel Rootsi vägi ja vallutas Varssavi. Aleksei naasis detsembris võidukalt Moskvasse.

Rootsi sissetung tõstatas ohtliku küsimuse Rootsi alalisest kohalolekust Poolas. Aleksei nõunikud soovitasid tal tungivalt astuda Poolaga liitu Rootsi vastu. Selle uue poliitika kavandaja oli Ordin- Naštšokin, kes plaanis mitte ainult Läänemere ranniku allutamist ja Riia hõivamist, vaid pidas võimalikuks, et pärast lastetu Poola kuninga Jan Kazimierzi surma võib Poola aadel valida tema asemele mõne Romanovi.

Aprillis 1656 sõlmiti Poolaga relvarahu ja juba järgmisel kuul, veel enne, kui tema saadikud olid saavutanud rahulepingu Poolaga, kuulutas Aleksei Rootsile sõja. Kuigi tema vägi hõivas suure ala Lätis, Eestis ja Soomes, ei suutnud Aleksei rootslastelt vallutada Riiat. Aasta lõpupoole tunduski, et Moskoovia saadikud sõlmivad kohe-kohe Poolaga rahulepingu, mille järgi Aleksei oleks nimetatud Jar Kazimierzi järeltulijaks Poola troonil. Kasakad aga kartsid, ei niisugune Moskoovia-Poola unioon tähendaks nende iseseisvus( lõppu. Kui kasakate hetman Hmelnõtski juulis 1657 suri, alga: Ukrainas võitlus kahe erakonna vahel, üks pooldas koostöö jätkamis Moskvaga, teine pidas oma huvisid kõige paremini kaitstuks juhul kui Poola säilitab iseseisvuse. Niisugune asjade käik tugevda: Poolas Romanovite-vastase erakonna mõju ja relvarahu Pooli ning Moskoovia vahel katkes novembris 1658. Aleksei mõistis et ta ei suuda sõdida korraga nii Rootsi kui ka Poolaga, ja sõlmi: detsembris 1658 Rootsiga relvarahu.

1659.läks Moskoovia väel halvasti ning Poola, kes oi sõlminud Rootsiga mais 1660 Oliwa rahu, leidis end olevat hea seisus. Aleksei nõunikud taipasid, et neil tuleb saavutad Rootsiga kestev rahu. Hind tikkus kõrgeks minema. Juuni

1661.sõlmitud Kärde rahulepingu järgi pidid moskoviidii tagastama kõik hõivatud Rootsi alad. (Pärimuse järgi sõlmit rahu Jõgeva lähedal Kärde mõisas tänini säilinud nn. rahu majakeses.-Tõlk.) Sõda Poolaga kestis aastani 1667, moskc viidid kaotasid maid Valgevenes ja Leedus, kuid säilitasi võimu Ida-Ukraina üle.

Sõjakulutused, tatari rüüsteretke kahjud ja siserahutuse sundisid Poolat asuma läbirääkimistesse. 1667 sõlmitu Andrussovo rahuga, mis püsis 13 aastat ja 6 kuud, sai Venema Smolenski ja muid alasid, sealhulgas ka Dneprist itta jääv Vasakkalda-Ukraina, kuna Poolale jäi Paremkalda-Ukraina nin Valgevene. Kiiev pidi jääma Venemaa kätte kuni 1669. aastan kuid aja saabudes keeldus Aleksei seda ära andmast. Lõpliku loobusid poolakad Kiievist Venemaa kasuks 1686.

 

Kirikulõhe

Aleksei valitsusaja alguses oli Vene õigeusu kirikus kaks uuendus­liikumist. Üks neist, vaidlushimuliseni, tahtis ühtlustada Vene kiriku eripärased tavad ja väärtõlgetega risustatud usutekstid Kreeka kiriku omadega. Teine rühmitis, tuntud kui „vagaduse eest võitlejad”, tahtis parandada kogudusepreestrite ja ilmikute kõlblust ja hariduslikku taset.

Tsaar tundis kaasa mõlemale suunale. Ta andis välja seadusi, mille kohaselt harimatuse eest karistati, keelas ära avalikud meele­lahutused ja piiras alkoholimüüki. 1652 andis ta käsu, et kõik mitte- õigeusklikud välismaalased peavad Moskvas elama väljaspool linnamüüre alal, mille nimeks sai Nemetskaja slobodaa. Eesmärgiks oli piirata läbikäimist venelaste ja mitteõigeusklike vahel.

1652 jäi patriarhi aujärg vabaks ning Aleksei toetas Novgorodi metropoliidi Nikoni, tuntud uuendaja nimetamist sellele kohale. Nikon, silmapaistvalt pikk talupoeglikku päritolu mees, oli otsus­tanud takistada riigi sekkumist kiriku vabadustesse. Teda ei rahul­danud 1649. aasta „Uloženije”, mis pani kiriku maavaldused riigi järelevalve alla, ning patriarhina õnnestus tal oluliselt piirata Kloostrite Prikaasi tegevust.

Nikon rõhutas samuti, et Vene kirik peaks järgima Kreeka kiriku tavasid. See nõue ning Nikoni upsakus võõrutas temast peagi teised uuendajad, näiteks ülempreester Avvakumi. Avvakum ja tema jüngrid arvasid, et Kreeka kirik on ennast häbistanud, sest selle juhid kaalusid 15. sajandil taasühinemist Roomaga. Vaidlusalused asjad, sealhulgas ka Jeesuse nime õige hääldus ja küsimus, kas risti tuleb ette lüüa kahe või kolme sõrmega, võivad ilmalikule mõtteviisile tunduda kõrvalised, kuid liturgia ja kombetalitused on õigeusu kirikus alati olnud kesksel kohal.

Vaidlus viis kirikulõheni, mille tulemusena vanale tavale kindlaks jäänud (vanausulised) moodustasid patriarhi ja tsaari trotsides eraldi kiriku. Aleksei jätkas Nikoni reformide toetamist ja vanausulisi hakati riiklikult taga kiusama.

1657. aastaks olid Aleksei ja Nikoni suhted halvenenud. Alekseile ei meeldinud viis, kuidas Nikon püüdis riiki kirikule allutada. Kui Aleksei nimetas Kiievi aujärjele 1657 uue metropoliidi, keeldus Nikon teda tunnustamast, väites, et Kiiev kuulub Konstantinoopoli patriarhi võimkonda.

1658 keelas Aleksei Nikonil kasutada tiitlit „suur valitseja”, mille ta ise oli patriarhile 1654 andnud. Nikon hurjutas tsaari kantslist ja tõmbus tagasi kloostrisse.

Nikon ei astunud ise patriarhiametist tagasi ja Alekseil oli tema tagandamisega raskusi. Vene piiskoppide nõupidamine, mille tsaar

1659  Moskvas sel eemärgil kokku kutsus, teatas, et nendel pole õigust patriarhi tagandada.

1664 üritas Nikon dramaatilist tagasitulekut. Ta saabus ootamatult Kremlisse Blagoveštšenski peakirikusse, haaras patriarhi saua ja võttis üle poolelioleva jumalateenistuse juhtimise. Kuid kui Aleksei käskis Nikonil Moskvast lahkuda, ta kuuletus.

Aleksei kutsus 1666 Moskvasse kokku kirikukogu ning veenis ka Antiookia ja Aleksandria patriarhe kohale tulema. Kirikukogu tagandas Nikoni, kes pagendati kaugesse põhjapoolsesse kloostrisse. Aleksei käitus temaga pärast seda lahkelt, saates talle raha ja kingitusi.

Nikoni tagandamine ei lõpetanud vaidlust kiriku ja riigi vahekorra üle. 1666.-1667. aasta kirikukogu sätestas, et tsaari võim on ülim ainult ilmalikes asjades. Kloostrite Prikaas kaotas mõju ning 1675 veenis patriarh Joakim Alekseid seda kaotama. Nikoni järeltulijad jätkasid tema liturgilisi uuendusi.

Riik kiusas vanausulisi julmalt taga. Paljud pidid põgenema välismaale, vangistati või hukati. Osad põletasid end elusalt (1675-1695 on teada 37 massilist enesepõletamist, mille käigus hukkus vähemalt 20 000 inimest. – Tõlk.) ning mõned hakkasid röövliks.

Lääne mõjud

Aleksei huvitus innukalt lääne teadusest ja kultuurist. Tema tähtsamate nõunike hulgas oli Fjodor Mihhailovitš Rtištšev (1625-1673), jumalakartlik ja õpetatud bojaar, kes harrastas hea­tegevust. Ta ehitas seeke ja püüdis päästa rentslist Moskva joodikuid, mis pole sugugi mitte tähtsusetu ettevõtmine. Rtištšev asutas kloostri koos prii kooliga. Ta kutsus sinna munki Kiievist, linnast, kus õitses lääne haridus, õpetama ladina ja kreeka keelt, retoorikat ja filosoofiat. Aleksei pidas oma õuepoeedi ja laste õpetajana ametis kogenud latinisti Polotski Simeoni.

Tsaar toetas ka teatrit, kuigi õigeusukirik mõistis näitemängu kui ohtliku kujutelma hukka. Aleksei poja Peetri sündi 1672 tähistati „Estri”, Estri raamatu järgi loodud piibliainelise näidendi esitamisega. Selle kirjutas ja lavastas Johann Gottfried Gregori, Moskva Nemetskaja slobodaa luteri kiriku pastor.

Tsaar huvitus astronoomiast, Moskva ja Kolomenskoje losside laed kaunistati tähti ja planeete kujutavate freskodega. Aleksei palkas välismaiseid arste, sealhulgas ka Samuel Collinsi Inglismaalt.

Vasemäss

1656 pidi Aleksei sõjakulude korvamiseks alandama raha väärtust. Hakati müntima hõberahaga samas nimiväärtuses olevaid vaskmünte. Mõni ametimees, sealhulgas tsaari äi Ilja Miloslavski, rikastus, lastes vermida münte oma isiklikust vasevarust. Kui pettus avalikuks tuli, karistati Miloslavskit ja teisi ärimehi väga leebelt.

Selline raha hulga juurdekasv tekitas inflatsiooni ja põhjustas juulis

1661     Moskvas mässu. Viis tuhat vihast linnaelanikku tuli Kolo- menskojesse tsaari suvemõisa ning nõudis tsaarilt inflatsiooni süüd­laste karistamist.

Kui jõuk kohale jõudis, oli Aleksei parajasti kirikus. Ta käskis Ilja Miloslavskil ja tema kaasosalistel peitu pugeda ning saatis käskjalad Moskvast sõjaväge tooma. Seejärel pöördus ta jõugu poole, noomis neid jumalateenistuse katkestamise pärast ja lubas nende muredega tegelda. Jõuk rahuldus sellega ning hakkas Moskvasse tagasi minema.

Teel tuli aga vastu teine, märksa vihasem jõuk, kes veenis neid Kolomenskojesse tagasi pöörduma. Seal nad nõudsid, et „reeturid” tuleb üles puua, ja isegi tõukasid tsaari. Aleksei õnneks jõudis kohale Moskvast kutsutud abivägi, ning tsaar käskis rünnata. Osa meele­avaldajaid raiuti surnuks sama koha peal, kus nad seisid. Teised, kes jooksid künkast alla Moskva poole, leidsid end lõksust ja uppusid, kui nad üritasid ülejõe pääseda.

Järgnevatel nädalatel hukati veel sadu inimesi, muist sandistati, muist saadeti mässus osalemise pärast asumisele. 1663 taastati ukaasiga hõberaharinglus ning tsaar käskis vaskmündid ümber sulatada.

Uuendused ja majandus

Aleksei moodustas Vene sõjaväes uusi polkusid, kus ohvitserideks ja koolitajateks olid välismaalased. Välismaalt värvati insenere ja tulirelvade meistreid ning valitsus korraldas isegi hollandlase van Wallhauseni raamatu „Jalaväe võitluskunst” tõlke väljaandmise.

Riigi keskaparaadis Aleksei valitsusajal olulisi muudatusi ei tehtud, kuigi tsaar asutas mitmete ülesannete täitmiseks hulganisti uusi prikaase. Kõige tähtsam neist oli Jahikulliprikaas, mis seati 1654 sisse tsaari jahikullikasvanduse jaoks. Arvestades, et tsaaril oli 3000 jahikulli ja nende eest hoolitses 200 jahimeest, oli see suur töö. Prikaas arenes erakantseleiks, mis haldas tsaari isiklikku raha ja kirjavahetust ning kus koolitati noori paljutõotavaid ametnikke.

Erakantselei hoolitses kroonimõisate eest, mis kujunesid Mos­koovia suurimateks põllumajandus- ja tööstusettevõteteks. Izmailo- vos, tsaari Moskva-lähedases jahimõisas rajati viljapuuaed, köögi- viljaaed ja katsetalud, rajati ka tehaseid, kus välismaa meistrid õpetasid venelastele klaasipuhumist ja tellisepõletamist. Rajati Prantsuse stiilis park ning Aleksei asutas ka Venemaa esimese loomaaia, mille kõige eksootilisemateks eksponaatideks olid mõned Põhja-Ameerikast toodud põdrad. Teised kroonimõisad kujunesid köiepunumise või potasepõletamise keskusteks. Tsaar julgustas Hollandi ettevõtjaid asuma Venemaale ja ehitama metallurgia- tehaseid. Alekseile endale kuulus kolm sellist ettevõtet, kuid nende toodang polnud kuigi suur.

Vene kaupmehed taotlesid tsaarilt välismaa kaupmeeste eesõiguste tühistamist. Pärast Charles I hukkamist 1649 jättis Aleksei Inglise kaupmehed nende eesõigustest ilma ja saatis 1650. aastatel saadikuid ja raha, et toetada paguluses viibivat Charles II.

1654. aasta kaubandusmäärustik tõstis maksusid nendelt kaupadelt, mida ostsid või müüsid Venemaal väliskaupmehed. 1667 anti välja Ordin-Naštšokini koostatud „Uus kaubandusmäärustik”, mis kehtestas kõikidele välismaalastele ühtsed kaubandusreeglid ja pakkus Vene kaupmeestele veidi kaitset. Määrustik alandas ka makse kõikidelt kaupadelt, välja arvatud luksuskaubad. Teine suurem maksu-uuendus oli künnimaa maksu asendamine majapidamise maksuga, mida oli lihtsam sisse nõuda.

Perekonnaelu

Aleksei naine Maria suri 1669, varsti pärast oma 13. lapse sünni­tamist, ning troonipärija tsareevitš Aleksei suri 1670, just veidi enne oma 16. sünnipäeva. Kumbki Aleksei elusolevatest poegadest, Fjodor ega Ivan, polnud päris terve, nii et Alekseil olid uuesti abiellumiseks dünastilised põhjused.

Tsaar valis uueks naiseks Natalja Narõškina, oma lähedase sõbra ja nõuandja Matvejevi hoolealuse. Samuel Collins kirjeldab teda halvustavalt kui „talutavalt ilusat”, kuid teised allikad on veelgi labasemad. Pulmad peeti jaanuaris 1671 ning Miloslavskid, surnud tsaarinna Maria sugulased, panid seda väga pahaks.

30. mail 1672 sünnitas Natalja poja, kes sai nimeks Peeter ja kellest kasvas erinevalt tema põduratest poolvendadest Fjodorist ja Ivanist tugev ja terve laps. See suurendas Miloslavskite ja Narõškinite võistlust. Narõškinid lootsid, et ühel päeval pärib trooni Peeter.

 

Stepan Razini mäss

Aleksei valitsusaja kõige tõsisemat mässu juhtis Stepan Timofejevitš (Stenka) Razin. Algul tundus, et Razinit huvitab ainult röövimine, kuigi Doni kasakatest ja ärakaranud pärisorjadest koosnev jõuk, mida ta 1667. aastast juhtis, tappis ka riigiametnikke. Pärast seda, kui nad olid mõnda aega Kaspia merel mererööviga tegelenud, pöördusid Razini jõugud 1668 tagasi Kesk-Moskooviasse. Razini lubadus vabastada rahvas koormistest, mis valitsus oli neile peale pannud, tagas talle talupoegade arvestatava toetuse. Mässama hakkasid ka Zaporižžja kasakad.

1670. aasta lõpuks oli valitsus kaotanud võimu suurema osa Ida- Venemaa üle ja Razin käsutas 20 000 meest. Razin väitis end tegutsevat tsareevitš Aleksei nimel, kuigi Aleksei oli surnud samal aastal. Lisaks Vale-Alekseile kuulus Razini kaaskonda ka keegi, kes nimetas end kukutatud patriarh Nikoniks.

Simbirski vallutamise ebaõnnestumine oli Razini mässu esimene suur tagasilöök. Appi saabunud valitsusvägi lõi tema malevat ja pillutas selle laiali. Tsaaritruud kasakad vangistasid Razini aprillis 1671 ja andsid ta võimudele üle. Tsaar Aleksei kuulas ta isiklikult üle ning käskis siis piinata ja hukata. Valitsusvägi tappis Donimaal kümneid tuhandeid röövleid ning kasakad langesid veel otsesema Moskoovia võimu alla.

Sõda Türgiga

Ukraina ala hõivamine viis Aleksei vastuollu Türgiga. Sultani vägi tungis 1672 Poola Ukrainasse. Aleksei, kes polnud lootust Poola troonile veel maha matnud, tahtis näidata oma püüdu Poolat kaitsta ning ründas türklasi ja nende kasakaliitlasi.

Sõjakäik luhtus täielikult. Poolakad valisid kuningaks Jan Sobieski ja türklased lõid venelased Poola Ukrainast välja. Sõda oli veel käimas, kui Aleksei 29. jaanuaril 1676 suri 46 aasta vanusena. Aleksei valitsuse uuendus- ja vallutuskavad võttis üle tema tarmukas poeg Peeter Suur.

 

„Vene tsaaride kroonika“ David Warnes.