Intensiivse kodusõja periood Venemaal algas mais 1918, kui suurel territooriumil piki raudteed Volgast kuni Vladivostokini Kaug-Idas algas tšehhide-slovakkide korpuse relvastatud väljaastumine. See korpus oli formeeritud Esimese maailmasõja ajal Austria-Ungari armeest ülejooksnud meestest. Kui Venemaa Saksamaaga separaatrahu sõlmis, lubas ta Antandi survel sel korpusel Kaug-Ida kaudu lahkuda ja Euroopas edasi sõdida. Saksamaa aga nõudis korpuse peatamist või vähemalt relvitustamist. Sellest puhkes konflikt. Kogu tšehhi-slovaki ešelonide kontrolli all oleval tohutu pikal maaribal algas rahvaülestõus nõukogude võimu vastu.

Antandi riikidel oli nüüd otsene põhjus ja ajend Venemaa sündmustesse sekkuda. Kevadel-suvel 1918 maabusid Põhja-Venemaal Murmanskis ja Arhangelskis Inglise väed, Kaug-Idas USA, Jaapani ja Inglise väed. Hiljem, 1919-1920 viibis Inglise, Prantsuse jm väeosi ka Ukrainas, Lõuna-Venemaal ja Taga-Kaukaasias, kus 1918 seisid alles Keskriikide okupatsiooniüksused. Otseses sõjategevuses bolševike Punaarmee vastu osalesid Antandi väed siiski harva, sest nendegi maade avalik arvamus ja armeed olid sõjast tüdinud, sestap kardeti enamlike ideede levikut oma sõdurite hulgas. Selle asemel püüdis Antant varustada ja toetada vene valgekaartlasi – admiral Aleksandr Koltšaki armeed Siberis, alul kindral Kornilovi, hiljem kindralite Anton Denikini ja Pjotr Wrangeli juhitud armeed Lõuna-Venemaal, 1919. aastal ka kindral Nikolai Judenitši Loodearmeed Eestis jne. Nende kätega püüti lämmatada Nõukogude Venemaad, mille olemasolus nähti õigustatult ohtu kogu maailmale. Antant toetas ka nõndanimetatud piiririikide – Soomest Ukraina ja Kaukaasiani ulatuvate, iseseisvust nõudlevate rahvaste, sealhulgas Eesti võitlust Nõukogude Venemaaga. Ent valgekaartlaste võidu korral Vene kodusõjas oleks vaevalt peale Poolaja Soome ühegi teise väikeriigi sõltumatust tunnustatud. Antandi seisukohast oli Venemaa Saksamaa vastases võitluses liitlane, kelle territooriumil tuli lihtsalt kord majja lüüa.

Novembris 1918 puhkes Saksamaal revolutsioon. Esimene maailmasõda lõppes. Al­gas Saksa ja Austria-Ungari vägede lahkumine Ukrainast, Valgevenest ja Baltimaadest. Selles olukorras tühistas Nõukogude valitsus Bresti rahulepingu ja Punaarmee valmistus taganevate Saksa vägede kannul Kesk-Euroopasse tungima – et ühineda aatekaaslastega Saksamaal ja viia oma tääkide najal sõjast kumatud Lääne-Euroopasse maailmarevolutsioon. Selle pealetungi käigus liikus Punaarmee tõepoolest kaugele läände, kuid piiririikide vastupanu ei lasknud Leninil neid plaane ellu viia. Osa sellest vastupanust moodustas 1918-1920 toimunud Eesti Vabadussõda, kuid peamine roll oli tollal siiski alul Ukraina, hiljem aga aina enam Poola vabadussõjal ning mõistagi vene valgekaartlastel.

1919. aastal tegid vene valged Antandi toel mitu katset kodusõda võidukalt lõpetada. Nõukogude kontrolli allajäänud Kesk-Venemaa piirati ümber, valgete väed lähenesid mitmel korral ohtlikult Moskvale ja Petrogradile. Kuid mõtlematu vägivalla ja reaktsioonilise poliitikaga oskasid valgekaartlased peagi enda vastu häälestada neid alul vabastajatena tervitanud rahva. Ka ei kooskõlastanud erinevad valgete armeed oma tegevust, lastes Punaarmeel end ükshaaval lüüa. Valgete juhid ei tahtnud midagi teada piiririikide iseseisvusest, mistõttu viimased ei soovinud eriti vene valgeid toetada, Ukraina aga võitles otseselt nende vastu.

Kodusõda Venemaal, nagu kõik vennatapusõjad, oli ääretult julm. Möllasid punane ja valge terror. Nõukogude võimu all olnud aladel hakati läbi viima nn sõja­kommunismi poliitikat. Et kuidagi võidelda aina süveneva toidunappuse ja näljaga, kehtestati talupoegadele toiduainete andmise kohustus. See muutus peagi halastamatuks sõjaks talurahvaga, kellelt võeti sageli väevõimuga ära kogu leiva- ja seemnevili. Viljaga kauplemine keelati. Mööda maad luusisid töölistest, punaarmeelastest ja kehviktalupoegadest moodustatud toitlussalgad, kes röövisid kõike ettejuhtuvat. Talu­rahvas laostus, mingit abi polnud ka kiiruga ja vägivaldselt loodud ühismajapidamistest (kommuunid, kolhoosid, sovhoosid). Linnades rakendati analoogilisi meetmeid. Riigistati kõik tööstusettevõtted ja rakendati sõja teenistusse. Rahapalka enam ei maks­tud, selle asemel hakati toiduaineid ja tarbekaupa tasuta jagama, kaotati korteriüürid, tasu transpordi, posti, hariduse, kultuuri jne eest. Samas ei jätkunud neid hüvesid aga kellelegi piisavalt. Linnad tühjenesid kiiresti inimestest, kes lootsid maapiirkondades vähemalt näljasurmast pääseda. Alatasa toimusid sundmobilisatsioonid Punaarmeesse.

Kõigele vaatamata suutsid enamlased kallutada jõudude tasakaalu kodusõjas enda kasuks ning purustada aastail 1919-1920 peamised valgekaartlikud armeed. Soodsat olukorda kasutades püüdsid piiririigid, esialgu vastu Antandi soove, Nõukogude Venemaaga rahu sõlmida ja oma iseseisvuse tunnustamist saavutada. Esimesena õnnestus see Eestil 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuga.

 

„Lähiajalugu“ A.Adamson, J.Ant, M.Mihkelson, S.Valdmaa, E.Värä