Nikolai II (1894-1917) oli häbelik, kleenuke mees, kes pidas avalikku elu ebameeldivaks. Mõistust tal piisas, kuid teenistusest esinduspolkudes ja baleriin Mathilda Krzesiriska (Kšesinskaja) käte vahelt pärinevatest tundekogemustest jäi väheseks, et valmistada teda ette riigipea kohustusteks. Tema silmaringi ei suutnud oluliselt avardada ka suur ringreis Euroopas ja Kaug-Idas 1890-1891. Üks hullunud Jaapani politseinik üritas teda sel reisil tappa (ta lõi Nikolaile mõõgaga pähe suure haava, vahejuhtumi väljavabandamine nõudis Jaapani keisrilt palju vaeva, ent Nikolai jättis reisi siiski pooleli – Tõlk). See jättis temasse vimma jaapanlaste vastu, keda ta põlastavalt „pärdikuteks” nimetas. Tsareevitšina juhatas ta kohusetundlikult näljahäda leevendamise erikomiteed ja Transsiberi raudtee komiteed ning osales Ministrite Nõukogu istungitel, kuid riiklikele paberitele ja avalikele sündmustele eelistas ta maaelu ja lihtsat meelelahutust vabas õhus.

Üks Nikolai õpetajaid oli Pobedonostsev, Püha Sinodi ülemprokurör. Pobedonostsevi mälestused tüdinud tsareevitšist, kes õppetunni ajal nina urgitseb, lubavad arvata, et ajaloolased on tema mõjuga tulevasele valitsejale liialdanud, kuid Nikolai võttis omaks tema veendumuse, et isevalitsus on jumala seatud ja ainus töötav valitsusvorm hiigelsuure Vene impeeriumi jaoks.

Novembris 1894, mõni nädal pärast troonileasumist abiellus Nikolai Hesseni printsessi Alixiga, kes kuninganna Victoria lemmiklapselapsena oli saanud läbinisti inglise kasvatuse. (Alice (Alix) Victoria Helene Louise Beatrice, Hessen-Darmstadti suurhertsogi Ludwig IV tütar; tema õde Jelizaveta abiellus suurvürst Sergeiga, Nikolai lellega. – Tõlk) Alix sai Venemaal nimeks Aleksandra Fjodorovna ja võttis innukalt omaks õigeusu. Nikolai ja Aleksandra kroonimisel Moskvas mais 1896 juhtus traagiline õnnetus. Rahvapeol Hodõnka väljal Moskva äärelinnas tekkis mälestusesemete jagamisel rüselus, mille tagajärjel tallati jalge all surnuks üle 1000 inimese.

Aleksandra vaoshoitud käitumine võõrutas ta Peterburi seltskonnast, mida ta pidas kergemeelseks ja kõlvatuks. Oma ämmas, leskkeisrinnas Maria Fjodorovnas, leidis ta võistleja, kes mõjutas keisrit tugevasti veel mitu aastat hiljemgi. Nikolai ja Aleksandra eelistasid Talvepalee hiilgusele Tsarskoje Selo Aleksandri palee kodanlikku mugavust. Nende esimene tütar, Olga, sündis 1895. Seejärel sündisid Tatjana (1897), Maria (1899) ja Anastassija (1901), kuid Aleksandra meeli vaevas meessoost pärija puudumine ning viimases hädas otsis ta abi nurgaarstide ja imeravitsejate juurest.

Valitsus ja alamad

Keiser veetis kohusetundlikult tunde, tegeldes tühiste asjadega, ning isegi kleepis ise marke oma kirjadele. Ministritega eelistas ta suhelda ükshaaval, kuna arvas, et sel viisil säilitab oma võimu, kuigi ta ei suutnud valida mõistlikku suunda, kuhu riigi asju juhtida. Võimekatesse ja tarmukatesse ministritesse, nagu Sergei Witte suhtus ta kahtlustavalt, kartes neid tungivat tema eesõigustesse. Ministrid pidasid keisrit lahkeks, kuid põiklevaks ja muutliku meelega inimeseks.

Witte (rahandusminister 1892-1903) oli veendunud, et tööstust saab kiiresti arendada vaid riigipoolse sekkumisega ning jätkas Võšnegradski protektsionistlikku poliitikat. Witte lõi Venemaal tugeva rahanduse ning kaasas välismaiseid investeeringuid. Ta ergutas ka Transsiberi raudtee ehitamist. 1890. aastatel söe- ja malmitoodang kolmekordistus ning sajandivahetuseks oli Venemaal 51 100 km raudteed. Talupoegade voolamisega kiiresti arenevatesse tööstuslinnadesse – 1890-1914 suurenes Peterburi elanike arv üle kahe korra – ei kaasnenud majutustingimuste ja infrastruktuuri paranemist ja kui Venemaad tabas sajandialguse majanduskriis, lisandus tööliste hädadele ka suur tööpuudus.

Sellel ajal hakkas revolutsiooniline vastasrind võtma selgemat kuju. 1898 moodustasid mitmesugused marksistlikud rühmitised Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei, 1901 aga koondusid rühmad, kes uskusid talupoegliku revolutsiooni võimalikusse, Sotsialistide-Revolutsionääride Parteiks (esseerid). Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei jagunes 1903 kaheks – enamlasteks ja vähemlasteks.

Halastamatu ja võimu koondava Lenini (Vladimir Uljanov, tema vanem vend Aleksandr hukati Aleksander III tapmise vandenõus osalemise pärast – Tõlk) juhtimisel lõikasid enamlased tsarismi kokkuvarisemisest suurimat kasu.

Hariduse leviku ja semstvote arengu tulemusel tekkis uus haritud, kodanikutundega ühiskonnakiht. 1895 hävitas Nikolai semstvoliikumise lootused saada osa valitsusvastutusest ning nimetas neid „mõttetuteks unistusteks”. 1904 nõudsid semstvoliikumise ja samal aastal moodustatud vabameelse liikumise juhid seadusandliku võimuga valitava duuma (parlamendi) moodustamist.

Välispoliitika

Keiser huvitus tugevasti välispoliitikast, kuid teda mõjutasid eelarvamused ja sugulussuhted. Ta oli veendunud, et olles kirjavahetuses Wilhelm II-ga ning kohtudes temaga isiklikult, suudab ta luua Saksamaaga head suhted, kasutades hoovana Prantsuse-Vene liitu. (Välispoliitika asju ajades käis Nikolai II korduvalt ka Eestis, kus kohtus teiste riikide kroonitud peadega: 1902 ja 1912 Saksa keisri Wilhelm II-ga ning 1908 Inglise kuninga Edward II-ga. – Tõlk)

Nõbu Willyl oli põhjust õhutada nõbu Nicky soovi laiendada Venemaa mõju Kaug-Idas, kuid Nikolai tegi vea, hinnates üle Venemaa mere- ja sõjajõude ning alahinnates Jaapani võimsust.

Venemaa sissetung Mandžuuriasse ja Liaodongi poolsaarele 1890. aastatel ning tema huvi Korea vastu süvendas vaenu Venemaa ning Jaapani vahel. Nikolai arvas, et tugev välispoliitika suudab taastada monarhia maine. Kui ta keeldus väge Mandžuuriast välja viimast ning lükkas tagasi Jaapani ettepaneku jagada Mandžuuria ja Korea mõjusfäärideks, muutus sõda möödapääsmatuks.

Jaapani üllatusrünnak Port Arturile 26.-27. jaanuaril (8.-9. veebruaril ukj) 1904 põhjustas Venemaa Vaikse ookeani laevastikule tõsiseid kaotusi ja venelased leidsid endid sõjast, milleks nad olid kehvasti ette valmistatud. 1905 tabas neid mitu häbistavat kaotust, mis tipnesid maikuus Tsushima lahinguga.

1904 sai Venemaa Balti mere laevastik käsu sõita Vaiksele ookeanile ning lahkus 11. oktoobril Tallinna reidilt. Juba selle õnnetu reisi alguses kohtasid Vene laevad öösel Põhjamerel Dogger Banki juures Inglise kalalaevu, mida pidasid ähmiga Jaapani torpeedopaatideks, ning avasid tule. Kui Balti laevastik jõudis seitse kuud hiljem Jaapanit ja Koread eraldavasse Tsushima väina, hävitasid jaapanlased selle lühikeses, kuid laastavas merelahingus peaaegu täielikult. Admiral Zinovi Rožestvenski (1848-1909), Vene laevastiku komandör Tsushimas, sai raskelt haavata, kuid pääses eluga ning sõjakohus mõistis ta hiljem õigeks.

Vene valitsusel polnud muud valikut kui alustada läbirääkimisi. Vastavalt Portsmouthis 23. augustil (5. septembril ukj) 1905 allakirjutatud lepingule pidi Venemaa oma järelejäänud väe Mandžuuriast välja viima, loovutama Port Arturi, Liaodongi ja Sahhalini lõunaosa Jaapanile ning andma talle Koreas vabad käed.

1905. aasta revolutsioon

Sõja lõpuks oli Venemaal tekkinud revolutsiooniline kriis. Nikolai keeldumine lasta semstvoliikumisel moodustada parlament oli temast ära tõuganud vabameelsed, tema venestamispoliitika muutis aga impeeriumi läänealade elanikkonna revolutsiooniliselt sõjakaks. Valitsuse karistuspoliitika oli küllalt tugev, et kutsuda esile haritud inimeste meelepaha, kuid vastasrinna mahasurumiseks jäi see nõrgaks.

Rahutuste peamised põhjused olid majanduslikud: Venemaa linnu vaevas tohutu tööpuudus ning viletsad elu- ja töötingimused ning külasid ikalduste tagajärjel süvenenud vaesus ja maapuudus.

Katsudes ohjeldada töölisrahutusi, moodustas Moskva Ohranka pealik sandarmipolkovnik Sergei Zubatov valitsuse poolt kontrollitavad ametiühingud. Peterburis oli sellise „politseiühingu” eesotsas tapivangla vaimulik isa Gapon, kes tõepoolest töölistele kaasa tundis. Pühapäeval, 9. jaanuaril 1905 juhtis ta rahumeelset rongkäiku Talvepalee juurde, et anda keisrile edasi palvekiri tööliste viletsuse leevendamiseks. Politsei ja sõjavägi avasid tule, tappes ja haavates sadu relvituid meeleavaldajaid.

Kuigi Nikolai polnud sellel päeval Peterburis ega vastuta juhtunu eest otseselt, kahjustas „verine pühapäev” tõsiselt keisri kui Venemaa rahva „isakese” mainet. 1905. aasta alguses laienes streigiliikumine, sagenesid terror ja talupoegade rahutused. Korra taastamiseks tuli kasutada sõjaväge ning mässud, sealhulgas soomuslaeva „Potjomkin” (õieti „Potjomkin knjaz Tavritšeski”) meeskonna ülestõus, ajasid võimud ärevusse.

Mais moodustati Ametiühingute Liit, selle juhiks sai tuntud vabameelne ajaloolane Pavel Miljukov. Sinna koondunud ametiühingute esindajaid nõudsid parlamendi moodustamist. Kui keiser teatas 6. augustil 1905 kavatsustest luua nõuandev duuma, lükkasid ametiühingud selle ettepaneku kui ebapiisava tagasi.

Oktoobris algas üldstreik, mis halvas raudteed ja tööstuse. Isegi Maria Teatri balletitrupp osales solidaarsuse mõttes streigis. Streigi juhtimiseks loodi Peterburis Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu.

Witte üritas selgitada Nikolaile olukorra ohtlikkust ning ütles talle, et ta peab kas viima läbi põhiseaduslikud reformid või kehtestama sõjaväelise diktatuuri. Nikolai kaldus alateadlikult viimatinimetatu poole, kuid suurvürst Nikolai Nikolajevitš veenis ta ümber. Kui talle pakuti sõjaväelise diktaatori ametit, siis võttis suurvürst välja oma revolvri ja ähvardas ennast maha lasta, kui tsaar ei kiida heaks Witte põhiseaduse-alaseid ettepanekuid. Witte nõustus jätkama peaministrina vaid tingimusel, et ta saab valitsusjuhina ministrite valimiseks ja poliitika määramiseks vabad käed.

Tema nõuandel andis Nikolai 17. oktoobril välja Oktoobrimanifesti, milles ta nõustus moodustama valitava seadusandliku Riigiduuma ja tagas Venemaa elanikele põhilised kodanikuõigused. Lubadus moodustada parlament lõi kiilu rahutuste ulatusest murelikuks muutunud mõõduka keskklassi ja tööstustööliste vahele. Võimud tundsid end küllalt kindlalt kasutamaks Peterburi ja Moskva töölisliikumise purustamiseks ning talupoegade rahutuste ohjeldamiseks sõjaväge.

Perekonnamure

30. juulil 1904 sünnitas Aleksandra poja. Peatselt selgus, et lapsel on hemofiilia. See pärilik viga oli tollal ravimatu ja vähesed elasid keskeani. (Hemofiilia ehk veritsustõbi on naisliinis päritav vere hüübimatus, mis ilmneb ainult meestel. See Inglise kuningakoja printsesside puudus oli teada ning enne Nikolai ja Alixi abiellumist seda ohtu arutati, kuid loodeti paremat, sest haigus ei ilmne kõikidel juhtudel. – Tõlk)

Nikolai ja Aleksandra hoidsid tõde tsareevitši tervise kohta saladuses, kuid tema põdurust ei saanud nad varjata. Aleksei veritsushood, millest igaüks võis osutuda saatuslikuks, olid tema vanematele suureks koormaks.

Oktoobris 1905 tutvustati Nikolaile ja Aleksandrale starets (pühamees) Grigori Jefimovitš Rasputinit, Siberi soolapuhujat, kes oli saanud Peterburi seltskonnas tuntuks kui prohvet ja ravitseja (1864/65-1916, tema õige perekonnanimi oli Novõhh, Rasputin on hüüdnimi, millega iseloomustati pühamehe ohjeldamatust – Tõlk). Nikolaile ja Aleksandrale näis ta jumalakartliku ja tsaaritruu Vene talupoja vooruste kehastusena. Tema ilmne võime ravida Aleksei veritsushoogusid muutis Aleksandra peagi Rasputini sõltlaseks. Ajaloolased ilmselt liialdavad tema poliitilise mõjukusega, kuid tema mõju keiserlikule perekonnale sai üldtuntuks ning hävitas selle maine.

Poliitiline reaktsioon

1906. aasta 23. aprilli põhiseadusel oli konstitutsioonilise demokraatia vari, kuid mitte sisu. Keisrile jäi õigus kuulutada sõda ja teha rahu ning õigus Riigiduuma laiali saata. Ta nimetas ametisse ministrid ja need olid aruandekohustuslikud ainult tema ees. Neil polnud kohustust astuda tagasi, kui duuma nendele umbusaldust avaldab.

Riigiduuma seadusandlikku jõudu piiras ka Riiginõukogu, vetoõiguslik ülemkoda, kuhu enamiku liikmeid nimetas keiser. Kõige tähtsam oli aga see, et kroon jättis endale ainuõiguse põhiseaduse muutmiseks.

Nikolai ei kavatsenud enam sallida, et peaminister või parlament tema eesõigusi piirab. Aprillis 1906 saatis ta Witte erru ning määras tema asemele vanemapoolse Ivan Goremõkini, keda arvati suutvat I Riigiduuma nõudmistele vastu seista. Selle koosseisus olid tugevasti esindatud reformimeelsed jõud nagu kadetid (konstitutsioonilised demokraadid, nimetus tuleb nimelühendist KD – Tõlk) ja oktobristid. Keisri lootus, et enamik Venemaa talupoegi on troonile ustavad ning hääletavad monarhistide poolt, osutus petlikuks.

Pärast seda, kui I Riigiduuma oli tegutsenud ainult kaks kuud, saadeti see juulis 1906 laiali. II Riigiduuma polnud sugugi kuulekam ning pärast selle laialisaatmist juunis 1907 kuulutati välja uus valimisseadus, mis vähendas talupoegade ja tööliste häälte osatähtsust ja suurendas maaomanike häälte oma. Niiviisi saavutati konservatiivide ülekaal III Riigiduumas, mis tegutses kogu ettenähtud aja, 1907-1912. 1912 valitud IV Riigiduuma oli umbes sama koosseisuga.

Stolõpini reformid

Juulis 1906 määrati Goremõkini asemele peaministriks endine siseminister Pjotr Arkadjevitš Stolõpin, kes oli rahutused nii tarmukalt maha surunud, et poomisnööri hakati kutsuma „Stolõpini kaelasidemeks” ja tapivagun kannab vene rahva suus siiani tema nime. Stolõpin oli veendunud, et Vene monarhia päästavad vaid majanduslik ja ühiskondlik areng. Kui Witte oli keskendunud tööstuse arendamisele, siis Stolõpin üritas lahendada raskemat küsimust, milleks oli riigi varustamine toiduga. Ta pidas tavapärast kogukondlikku maa harimise ja maksude maksmise korda põllumajanduse kaasajastamise takistuseks ning tahtis luua ettevõtlike ja tootlike talupoegade klassi. Väljaostumaksud, millega vabastatud pärisorjad pidid oma maa eest tasuma, olid juba kaotatud, ning 1906. ja 1907. aasta seadustega lubati talupoegadel kogukonnast lahkuda ja koondada oma maatükid tervikvalduseks. Peaminister lootis, et kujunev jõukas talunikkond on ustav, sest olemasolev kord on neile kasulik.

Stolõpin ise arvas, et läheb vaja vähemalt 20 rahulikku aastat, enne kui see „kihlvedu kainete ja tugevate peale” tulemust annab. 1914. aastaks olid 12 miljonist Venemaa talumajapidamisest kasutanud võimalust külakogukonnast lahkuda ainult 98 000. Mõni ajaloolane väidab, et hulga edukate talupoegade esilekerkimine viis külaühiskonna tasakaalust välja ja tekitas klassivastuolusid.

Stolõpin ei seisnud vastamisi mitte ainult vene talupoegade kaasasündinud alalhoidlikkusega, vaid ka tõsiasjaga, et keiser ja maaomanikest aadel ei jaganud tema läänelikku vaadet. Stolõpini plaanile lõpetada juutide kodanikuõiguste piiramine pani Nikolai veto ning katsus tõkestada tema ettepanekut laiendada valitavate semstvote korda ka Venemaa lääneprovintsidesse. 1911. aastaks oli Stolõpin jäänud oma püüdlustes üksi.

Mõrtsukas, kelle lasud teda sama aasta septembris Kiievi ooperiteatris galaetenduse ajal surmavalt haavasid, oli seotud Ohrankaga. Pärast tema surma peaministri võimu vähendati ning valitsuse tööd iseloomustas jälle ametkondade vaheline võistlus ja vaegjuhtimine.

Sõja eelõhtul

1913. aastal juhatas keiser pidustusi, mis tähistasid Romanovite dünastia 300. aastapäeva. Rahvamasside vaimustus kinnitas Nikolai usku, et isevalitsus on venelaste seas ikka veel mainekas. Tegelikkus oli palju keerulisem. Suuri maarahva mässe sel ajal küll polnud, kuid 1912-1914 oli laialdasi rahutusi tööliste hulgas. Revolutsioonilised erakonnad, kes võinuks olukorda ära kasutada, olid nõrgad ja tegutsesid eraldi, paljud nende juhid olid välismaal paguluses. Kuigi 1914. aasta alguskuudel olid streigid poliitilist laadi ja enamlased kogusid tööliste hulgas üha rohkem toetust, polnud riik veel revolutsiooni äärel.

Põhilised probleemid olid siiski lahendamata. Talupojad lootsid ikka veel radikaalse maareformi peale. Vabameelne keskklass oli sügavalt pettunud selles, kuidas keiser duumaga käitus. Nikolai ise lootis väga Vene Rahva Liidu peale. See parempoolne juudivastane liikumine oli asutatud 1905, et õhutada rahva seas toetust monarhiale.

Venemaa ja Balkani küsimus

Jaapani sõda oli näidanud, et Venemaa jõud on piiratud. Stolõpin püüdis hoida välismaaga rahu, et saada võimalus kodus reforme läbi viia. Inglismaaga 1907 sõlmitud kokkulepped lahendasid pinged, mis olid tekkinud kahe riigi vahel Pärsia ja Afganistani pärast, kuid Berliinis süvenes kahtlus, et Saksamaa on arvatud vaenlaste sekka. Et Venemaal polnud Kesk-Aasias enam kuhugi laieneda ja ettevõtmised Kaug-Idas olid nurjunud, keskendusid Vene riigimehed Dardanellidele ja Balkanile. Ka siin tabas Venemaad tagasilöök: kui Austria hõivas 1908 Bosnia ja Hertsegoviina, ei antud Venemaale midagi – see alandus ajas Venemaa haritlaskonna marru.

1912-1914 toimunud tööstusrahutused tekitasid kiusatuse ajada jõulist välispoliitikat. Balkani sõjad 1912 ja 1913 põhjustasid Venemaal panslavistliku vaimustuse. Selleks ajaks, kui juunis 1914 Sarajevos mõrvati Austria ertshertsog Franz Ferdinand ja tema naine, oli Nikolai muutunud väga altiks nende ministrite soovitustele, kes arvasid, et rahvas kaotab usalduse isevalitsuse vastu, kui see ei võta Balkani asjus kindlat seisukohta, ning oli valmis eirama kõiki (sealhulgas Rasputinit), kes ennustasid, et see sõda saab dünastiale saatuslikuks. Kui Venemaa kuulutas Serbia toetuseks välja mobilisatsiooni, laienes Balkani kriis kogu Euroopasse, ning 19. juulil (1. augustil ukj) kuulutas Saksamaa Venemaale sõja.

Esimene maailmasõda

Otsus sõtta minna oli õnnemäng valitsuse suutlikkusega taastada Venemaa rahvusvaheline maine. Lühiajaliselt tasus see end ära. Panslavistid, isamaalased ja vabameelsed leidsid kõik põhjust pidada seda ristisõjaks. Venemaad haaras Saksa-vastaste meeleolude laine ja isegi pealinna nimi venestati Petrogradiks. Kiire võit oleks kahtlemata valitsuse asendit tugevdanud, kuid esialgset edu austerlaste vastu tasakaalustasid sakslaste käest Ida-Preisimaal saadud kaotused. Sõja venimine 1915. aastasse tõi ilmsiks Vene armee tõsiseid nõrkusi. Sõjavarustust ei jätkunud, transpordi ja varustamisega oli raskusi ning nappis väljaõppinud mehi.

Kevadeks 1915 avaldasid ajakirjandus ja vastasrind valitsuse asjatundmatuse üle valjult rahulolematust. Nikolai tagandas seepeale mõne eriti ebapopulaarse ministri ja ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitši. Keisri otsus võtta ülemjuhataja kohustused enda peale pani talle otsese vastutuse hilisemate kaotuste eest. Valitsuse sõjalise ja tsiviiltegevuse lähendamine mõjus hästi, kuid see viis keisri alates 1915. aasta augustist Petrogradist eemale. Nagu 1891-1892 näljahäda ajalgi, tundis haritlaskond, et ta tuleks asjadega paremini toime kui ametnikud. Semstvod ja linnad moodustasid vägede majutamiseks ja arstiabi andmiseks komiteed.

Paljud ministrid käisid Nikolaile peale, et ta läheks kokkuleppele nn progressiivse blokiga, lõdva ja väheusaldusväärse vabameelsete ja mõõdukalt rahvuslike duumaparteide kogumiga, mis nõudis „üldise usalduse valitsuse” moodustamist. Keiser lükkas selle ettepaneku tagasi ning saatis septembris 1915 Riigiduuma laiali. Duumasaadikud leidsid endale rakendust sõjaaja töödes, tugevdasid oma sidemeid semstvote ja omavalitsusasutustega ning arendasid poliitilisi sidemeid ohvitserikonnaga, mis osutus tähtsaks 1917. aastal.

Esialgu näisid sündmused õigustavat keisri keeldumist võimu jagada. Olukord rindel paranes ja suvel 1916 saavutas Vene vägi, keda juhatas tarmukas ja kohanemisvõimeline kindral Aleksei Aleksejevitš Brussilov (1853-1926, astus 1920 Punaarmeesse, on avaldanud raamatu „Minu sõjamälestused”, eesti k 1937 – Tõlk), mõjuva, kuid mitte otsustava võidu. Samal ajal seisis aga tegelikult ilma juhita valitsus silmitsi üha halveneva majandusliku olukorraga. Pikkadel äraolekutel sõjaväe peakorteris muutus keisrinna mõju keisri mõtetes isegi tugevamaks. Aleksandra veetis tütardega pikki tunde, põetades sõjaväehospidalides haavatuid, ning kuulujutud, et „see saksa eit”, nagu teda kutsuti, sepitseb separaatrahu, olid täiesti alusetud. Sellegipoolest oli avalikult teada tema mõju ministrite nimetamisele, samuti tema süvenev sõltuvus Rasputini nõuannetest, kelle vaateid ta edastas keisrile. Rasputini skandaalne eraelu hävitas keiserliku perekonna maine. Aadlike ja parempoolsete poliitikute rühm, kes detsembris 1916 Rasputini mõrvas, arvas, et tema kõrvaldamine päästab monarhia. Selleks ajaks oli Venemaa kriisis. Hüperinflatsioon oli hävitanud keskklassi säästud, transpordi ja kaubanduse raskused olid põhjustanud nälja Venemaa linnades, mille elanikkond oli paisunud tööstuse kiire kasvu tõttu, et rahuldada sõjaaja vajadusi.

Veebruarirevolutsioon

Monarhia varises peatselt kokku. 23. ja 24. veebruaril (8.-9. märtsil ukj) 1917 puhkesid Petrogradis näljamässud. 25. veebruaril otsustas Nikolai, kes viibis armee peakorteris Magiljovis, taastada korra sõjaväe abil. Järgmisel päeval kuuletus vaid mõni väeosa ohvitseride käsule tulistada rahvahulka – teised hakkasid mässama. Keiser lükkas jälle tagasi üleskutse moodustada „üldise usalduse valitsus” ning saatis Riigiduuma laiali.

27. veebruaril rahutused laienesid. Valitsus kaotas võimu pealinna üle ning Nikolai andis käsu saata rindelt väeosi Petrogradi korda looma. Ta ise asus rongiga teele Tsarskoje Selosse. Jõudnud 1. märtsil Malaja Višerasse, sai ta teada, et revolutsionäärid on tõkestanud tee pealinna, ning käskis oma rongi Pihkva poole keerata.

27. veebruaril moodustati Petrogradis Riigiduuma Ajutine Komitee ning Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu. 1.-2. märtsi öösel leppisid nõukogu ja duuma komitee kokku Ajutise Valitsuse moodustamises. Nikolai väljavaated võimu säilitamiseks sõltusid nüüd tähtsamate kindralite valmisolekust kasutada revolutsiooni purustamiseks sõjaväge.

Kindralid, kes olid hakanud duumapoliitikuid usaldama ühise töö tõttu sõjaasjadega seotud komiteedes, nõustusid Riigiduuma eesistuja Mihhail Rodzjanko seisukohaga, et täielikku kaost Petrogradis suudab vältida vaid keisri troonist loobumine. Kindral Aleksejev, armee staabiülem, ja teised kõrgemad ohvitserid saatsid 2. märtsil selle seisukohaga telegrammi Pihkvasse keisrile. Nikolai loobus enda ja oma poja nimel troonist ning jättis selle oma vennale Mihhailile. Üldsuse survel loobus troonist ka Mihhail, ning 3. märtsil (16. märtsil ukj) oli tsaarivalitsus jõudnud lõpule.

Mõni ajaloolane arvab, et Venemaa monarhia oli hukkumisele määratud juba 1914 ning Nikolai II kõige tõsisem viga oli keeldumine koostööst duumaga. Teised märgivad, et 1906-1914 edenes Venemaa majandus, ühiskond ja isegi poliitika tähelepanuväärselt ning et kui poleks tulnud I maailmasõda, oleks seal kujunenud tõeline konstitutsiooniline monarhia.

On küll raske uskuda, et sellises suures, kuid majanduslikult ja ühiskondlikult alaarenenud riigis nagu Venemaa oleks saanud toimida euroopalik konstitutsiooniline monarhia. Monarhia ja haritlaskonna koostööd takistas 19. sajandil nende vahel kujunenud usaldamatus ja vastuolud. Vene monarhia hukutas keisrite soovimatus usaldada haritud inimeste kodanikutunnet ning osa haritlaskonna kaldumine anarhismi ja revolutsioonilise vägivalla teele.

17. juulil 1918 tapeti Nikolai II, tema naine Aleksandra Fjodorovna, nende viis last- Olga, Tatjana, Maria, Anastasia ja 13 aastane troonipärija Aleksei ning kolm teenijat ja arst enamlase Jurovski juhendamisel Jekaterinburgis insener Ipatjevi maja keldris. Ipatjevi maja ei ole säilinud, sest Boriss Jeltsin laskis selle lammutada Moskva korraldusel .

David Warnes „Vene tsaaride kroonika“