1917. aasta märtsis kukutati Venemaal tsaarivõim. Alanud demokraatlik areng jooksis siiski peagi ummikusse ning novembris 1917 haarasid riigis võimu enamlased. Tekkis Nõukogude Venemaa. Varsti puhkenud kodusõjas saavutasid enamlased võidu. Kõigi nende sündmuste keerises õnnestus mõnel Venemaa ja Euroopa vahelisel piiririigil – Soomel, Eestil, Lätil, Leedul ja Poolal – iseseisvus saavutada ja seda kaitsta. Vene revolutsiooni ja kodusõjaga algas maailmaajaloos 1980-ndate aastate lõpuni kestnud periood, mida iseloomustas eelkõige Nõu­kogude Venemaa, hiljem Nõukogude Liidu vastasseis kogu ülejäänud maailmaga.

Vene impeeriumi kokkuvarisemine.

Veebruarirevolutsioon.

Esimese maailmasõjaga seotud majandusraskused ning armee edutu sõjategevus rindel põhjustasid sügava sisekriisi Vene keisririigis. Tsaarivalitsus ei suutnud sellest kriisist välja tulla ning asi lõppes 1917. aasta märtsi alul isevalitsuse kukutamisega (Venemaal toona veel kehtinud vana, juuliuse kalendri järgi toimus see veebruaris, sellest nimetus Veebruarirevolutsioon). Keiser Nikolai II loobus troonist ning võim läks Ajutise Valitsuse kätte, mille etteotsa sai esialgu vürst Georgi Lvov, hiljem Aleksandr Kerenski. Ajutise Valitsuse kõrval tegutsesid tööliste ja soldatite saadikute nõukogud.

Esialgu ei väljunud Venemaa sõjast ning Ajutine Valitsus üritas rindel isegi uusi pealetunge ette võtta, mis aga täielikult nurjusid. Venemaa vähemusrahvad hakkasid uutes oludes nõudma autonoomiat või isegi iseseisvust. Saksamaa oli sõja ajal hakanud toetama Venemaa äärmusliikumisi, lootes sel teel saavutada Venemaa kokkuvarisemist ja sõjast väljumist. Üks taolisi äärmusliikumisi oli Vladimir Uljanov-Lenini juhitud Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei pahempoolne (enamlaste ehk bolševike) organisatsioon.

Enamlaste partei tuli põranda alt välja 24 000 liikmega. Bolševikel ei olnud nõukogudes erilist toetust ja Ajutise Valitsuse koosseisu ei kuulunud ühtki selle esindajat. Bolševike juhtivtegelastest olid paljud kas asumisel või sundemigratsioonis. Pärast Veebruari­revolutsiooni hakkasid nad tagasi pöörduma Petrogradi.

Ajutine Valitsus lubas rahvale demokraatlikke vabadusi ja Asutava Kogu kokkukutsu­mist riigi edasise saatuse otsustamiseks. Poliitilises olukorras ilmnesid aga sügavad vastuolud. Sõnades muutus Venemaa kõige vabamaks maaks sõdivate riikide seas, samas ei suutnud aga Ajutine Valitsus poliitilist ja riigivõimu stabiliseerida. Süvenes korralagedus, armee laostus edasi ja muutus pea täiesti võitlus võimetuks. Nõukogud, mida toetasid sotsialistlikud parteid, suur osa alamkihtidest ja armeest, jäid vahetust valitsemisest kõrvale, kuid avaldasid Ajutisele Valitsusele poliitilist survet. Ajutine Valitsus, mille sotsiaalne kandepind oli napp, pidi oma tegevuses selle survega arvestama.

Kujunenud tingimustes oli Venemaal valida mitme arengusuuna vahel. Võimalik olnuks rajada demokraatlik kodanlik vabariik, hakata teostama reformistlikku sotsialismi. Võimatu polnud ka monarhia taastamine, konstitutsioonilise monarhia arengutee. Mõeldav oleks olnud ka sõjaline diktatuur, kuivõrd armee etendas ühiskonnaelus tähtsat osa. Ja muidugi tegelikult teostunud variant – enamlaste diktatuur. Milline neist valikuist oleks teie meelest olnud Venemaa jaoks sobivaim ? Milline suund oleks enim sobinud toona Venemaa koosseisu kuulunud Eestile? Põhjendage oma arvamust.

Ajutine Valitsus püüdis riiki süvenevast kriisist välja tuua, normaliseerida majanduse olukorda, stabiliseerida sisepoliitikat. Edasi taheti minna võimalikult vähem lammuta­des. Riikliku vilja-ja kütusemonopoli sisseseadmine, rikaste lisamaksustamine, pro­gressiivne tulumaks jms abinõud leevendasid olukorda vaid üürikeseks ajaks. Ajutine Valitsus ei tahtnud lahendada mitmeid suuri poliitilisi küsimusi (eriti vähemusrahvaste autonoomianõudeid ja maaküsimust) ilma Asutava Koguta. Ajutise Valitsuse otsus koos liitlasriikidega sõda jätkata ärritas sõjast kumatud rahvast ja armeed eriti. Radikaalseid ja kiireid lahendusi rahvahulkade kolmiknõudmisele – Rahu! Leiba! Maad! – ei suudetud aga leida.

Ajutine Valitsus elas üle mitu poliitilist kriisi. Juuli esimestel päevadel Petrogradist lähtunud rahvarahutuste laine vastu oli Ajutine Valitsus sunnitud jõudu kasutama. Põranda alla pidid minema ka bolševikud, kes seni lootsid nõukogudes enamuse saavutada ja Ajutise Valitsuse rahulikul teel kõrvale tõrjuda. Nüüd võtsid enamlased suuna relvastatud ülestõusule. Augusti lõpupäevil, pärast Riia langemist sakslaste kätte tegi kindral Lavr Kornilov katse riigis sõjalist diktatuuri kehtestada. See oli Ajutisele Valitsusele vastuvõetamatu, aga ka enamlased pidasid kindralit õigusega endale ohtlikuks. Suuresti tänu enamlaste sabotaažile raudteedel ei õnnestunud Kornilovil talle ustavaid vägesid pealinna viia.

Oktoobripööre

Kornilovi väljaastumise tõttu nihkus rahvahulkade meelsus järsult pahemale. Nõukogudes hakkas bolševike populaarsus kasvama. Septembrikuu jooksul saavutasid nad ülekaalu Petrogradi ja Moskva nõukogudes. Hoolimata parteisisestest lahkarvamustest otsustasid bolševikud võimu vägivaldselt üle võtta. Sisedistsipliini ja tsentraliseerituse poolest oli bolševike parteiorganisatsioon teistest erakondadest tugevam, seega teovõimelisem. Loodi oma relvastatud salku – Punakaarti -, haarati juba enne riigipööret võim mitmes linnas, sealhulgas Tallinnas, jne. Tekkinud olukorras ei soovinud eriti keegi end Ajutise Valitsuse eest ohverdada.

Otsustavad sündmused arenesid 6.-8. novembril (vkj 24.-26. oktoobril). Kasutades soodsat poliitilist momenti, teiste poliitiliste parteide ning Ajutise Valitsuse jõuetust ja otsustusvõimetust kriitilises olukorras, arreteerisid enamlased ööl vastu 8. novembrit Ajutise Valitsuse liikmed ja kuulutasid välja nõukogude võimu. Petrogradis toimus pööre kiiresti ja väheste ohvritega. Ametlikel andmeil sai surma kuus ja haavata 50 inimest. Ägedamaks kujunes olukord Moskvas, kus peeti tänavalahinguid ja ohvrite hulk oli palju suurem.

Võimu ülevõtmise vormistas 8. novembri öösel II nõukogude kongress, moodustades ka esimese, ainuparteilise Nõukogude valitsuse. Valitsuse liikmeid nimetati rahva­komissarideks, valitsust Rahvakomissaride Nõukoguks. Selle esimeheks sai Lenin. Kongress võttis vastu rahu- ja maadekreedi. Rahudekreediga pandi kõikidele sõdivatele riikidele ette alustada läbirääkimisi rahu sõlmimiseks ilma anneksioonide ja kontri- butsioonideta ning teiste rahvaste vägivaldse liidendamise katseteta. Tegelikkuses pidi see aitama enamlastel sõjast väljuda ja Saksamaaga separaatrahu sõlmida. Maadekreet tühistas mõisnike suurmaaomanduse ja lubas äravõetud mõisamaad talupoegadele jagada. Enamlased tahtsid edaspidi needsamad talupojad kommuuni­desse sundida. Nende kahe dokumendiga kindlustasid enamlased aga oma valitsuse püsimise vähemalt mõneks kuuks.

 

Nõukogude võimu esimesed kuud

Kuni 1918. aasta suveni jätkus nõukogude võimu kehtestamine kogu Vene impeeriumi ulatuses. Relvastatud võitlus vaheldus parteide rahulikuma poliitilise konkurentsiga. Kaugeltki kõikjal ei tähendanud nõukogude võimu kehtestamine veel kohest võimu üleminekut bolševike kätte. Enamlased püüdsid võimalikult kiiresti ja jäigalt oma võimu proletariaadi diktatuuri abil kindlustada, kapitalistlikud tootmissuhted välja juurida, ning sel moel kommunistliku maailmarevolutsiooni puhkemiseni vastu pidada. Algas nn punakaartlik rünnak kapitalile, mis tähendas, et varakatelt kihtidelt võeti ära kõik, mis vähegi võtta andis. 1918. aasta keskpaigani piirduti siiski veel suurtööstuse ja mõisa suurmaavalduse likvideerimisega, kusjuures maad said nii jõukad kui kehviktalupojad. Majandus­poliitikast tulenes ka vastav sotsiaalpoliitika, mille peamine joon oli inimeste elulaadi ja töötasude mehhaaniline võrdsustamine, mis pidi aitama ruttu kaotada ühiskonna klassivastuolud ja viima kogu rahva kommunismi.

Enamlaste poliitikas oli oluline koht rahvusküsimusel. Vene impeeriumi koosseisu kuulunud vähemusrahvastele olid bolševikud silmakirjalikult valmis lubama enesemääramisõigust, lootes, et see samm teeb lõpu nende Vene-vastasusele, viib ka need rahvad sotsialistliku revolutsioonini, tuues nad nõnda Venemaa rüppe tagasi. Nii olid enamlased nõus tunnustama näiteks Soome iseseisvust ja Poola õigust iseseisvusele. Enamlaste loodetud maailmarevolutsioon oleks ära hoidnud Venemaale raske rahulepingu sõlmimise Keskriikidega. Seetõttu venitasid enamlased kõigiti alanud rahuläbirääkimisi. Keskriikidel õnnestus siiski sõlmida rahu nende poolt purustatud Rumeenia ja end iseseisvaks kuulutanud Ukrainaga. Veebruaris 1918 alustas Saksamaa Idarindel uut suurpealetungi. Igasuguse võitlusvõime kaotanud Vene sõdurimass veeres peaaegu vastupanu osutamata ida poole ning sakslased hõivasid mõne päevaga Eesti, Põhja-Läti, Valgevene ja Ukraina. Seejärel oli Lenini valitsus sunnitud 3. märtsil 1918 sõlmima Bresti rahu, millega Venemaa loobus kõigist kaotatud aladest ning lisaks Taga-Kaukaasiast. Saksa väed maabusid ka Soomes, aidates seal punaste ja valgete vahel puhkenud kodusõjas võidule valged. Arvestades strateegilist ohtu Nõukogude Venemaale, mida Baltimaade ja Soome okupeerimine Saksa vägede poolt kaasa tõi, viidi riigi pealinn Petrogradist üle Moskvasse. Bresti rahu jäi lühiajaliseks. Novembris 1918 Saksamaal alanud revolutsioon andis Nõukogude Venemaale ajendi rahuleping tühistada.

Sisepoliitiline olukord Nõukogude Venemaal oli samal ajal keeruline. Vastupanu nõukogude võimule algas selle eksisteerimise esimesest päevast peale. Novembrist 1917 kuni jaanuarini 1918 pidasid nõukogude võimu vastu sõda Doni ja Orenburgi kasakad, kes lõikasid keskvõimu ära Kaukaasiast, Lõuna-Siberist ja Kesk-Aasiast. Seega olid Venemaal juba esimestel nõukogude kuudel olemas ilmsed kodusõja eeldused, ja seda ajajärku võiks nimetada ka kodusõja algetapiks.

„Lähiajalugu“ A.Adamson, J.Ant, M.Mihkelson, S.Valdmaa, E.Värä