Moskva suurvürst Vassili II suri märtsis 1462. Ta kannatas kurnava haiguse all ning tema lootus, et naha vastu surutud põlevad puupirrud toovad kergendust, ei täitunud. Need põhjustasid vaid rohkeid põletushaavu, millest arenes gangreen. Trooni pärinud 22-aastane Ivan III oli kõike muud kui kogenematu. 6-aastasena oli ta antud pantvangiks ja alates 8. eluaastast oli ta olnud isa kaasvalitseja. 12- aastaselt, mõni kuu pärast naasmist oma esimeselt sõjaretkelt, mida ta vähemalt nime poolest juhtis, abiellus ta Tveri vürstitari Mariaga. Tema tegevus osutab ettevaatlikule mehele, kes oli otsustanud kasvatada Moskoovia suurust ja võimu, kasutades võimalusel diplomaatiat ja survepoliitikat ning vajadusel sõda. Siiani vaieldakse, kas ta järgis kindlat plaani või kasutas võimalusi nende tekkimist mööda. Sõjavajaduste, kehvade ühendusteede ja tsaarivalitsuse algelise asjaajamise tõttu sõltus Ivan tugevasti bojaaride abist. Selle hankimisel näitas ta aga üles tähelepanuväärset osavust.

Maade kogumine

Vassili II oli jaganud osastismaad oma nelja ellujäänud noorema poja vahel. Ivan III õnnestus saada peaaegu kõik need enda kätte. Kui tema kaks venda surid pärijateta, omastas Ivan nende valdused, kuigi tava kohaselt tulnuks need jaotada perekonna vahel. Need maadehaara- mised ja muud võimukad väljaastumised ajasid 1480 kaks ülejäänud venda, Borissi ja Andrei Vanema mässama. Ivan, kes seisis silmitsi tatarlaste rünnakuga, oli sunnitud järele andma, kuid elu lõpuks oli ta haaranud endale võõrandamise või pärimise teel kõik Andrei maad ja pooled Borissi maadest. Sõdade, dünastiliste abielude ja pärimise teel suutis Ivan saada omale Vereja, Beloozero, Jaroslavli, Rostovi ja Tveri vürstiriigid, Vjatka linnriigi ja ka osa Rjazanit.

Üks Ivani suuremaid hõivamisi oli Novgorodi linnriigile kuulunud suur maa-ala. Kui novgorodlased rikkusid 1456. aasta lepingut ja sõlmisid liidu Poola-Leedu valitseja Kazimierz IV-ga, alustas Ivan sõda. Ta võitis 1471 Novgorodi väge ning sõlmis suuremeelse lepingu, mis jättis linna asutised jõusse. See katse Novgorodi kaudselt juhtida siiski ebaõnnestus. 1478 hakkas Ivan otse valitsema, ta võõrandas Moskva-vastase erakonna liikmete maad, suurema osa kiriku maid ning Toršoki piirkonna. Pärastpoole oli Ivanil tegemist ka mõne mässukatsega, nende tagajärjel haaras ta omale maid veelgi juurde. Nende võõrandamiste tulemusena sai Ivan omale üle 3 miljoni aakri Novgorodi maad. Suurema osa sellest läänistas ta moskoviitidele, et suurendada sealkandis oma mõju. Lääni eest pidi teenima sõjaväes. See nn. pomestje-süsteem polnud uus, kuid iial ei olnud seda nii laialt kasutatud. Suurvürst tekitas sellega suurearvulise klassi alamaadlikke, kes võlgnesid oma maa ja seisuse isiklikult talle ning teadsid, et kaotavad mõlemad, kui keelduvad sõjaväekohustusest. See teenistusaadel moodustas Moskoovia ratsaväe selgroo.

1497 andis Ivan oma riigi jaoks välja uue seadustekogu – „Sudebni- ku”. Selles olid mäss ja salasepitsused oma valitseja vastu surma­nuhtlusega karistatavad kuriteod. „Sudebnik” oli vastus Moskoovia laienemisele ja katseks normeerida õigusemõistmist.

Suhted tatarlastega

Selleks ajaks, kui Ivan troonile sai, oli tatarlaste võimu kõrgaeg juba möödas ning Moskva polnud mitu aastat neile andamit maksnud. Khaaniriigid kujutasid siiski suurvürstiriigile ohtu ning Ivan õhutas nendevahelist rivaalitsemist.

1472 ründas Suurhordi khaani Ahmedi vägi Aleksinit Okajõel, kuid pidi Moskva ülekaalukate jõudude eest taganema. Ivan lootis neutraliseerida leedulastega liitunud Ahmedilt tuleneva ohu, hakates sõbrustama Ahmedi vaenlase, Krimmi khaani Mengli-Gireiga. 1480 sõlmisid nad Ahmedi suhtes kaitseleppe ja ründeleppe Leedu vastu. Need olid õigeaegsed: Ivani vennad hakkasid mässama, kirdest lähenes Liivimaa Ordu vägi (saksa rüütlid, kes alates 12. sajandist valitsesid Liivimaad) ning lõunast Ahmedi sõdalased. Lootes, et Poola- Leedu Kazimierz IV tungib samuti Moskooviasse, esitas Ahmed ettekäändena Ivani poolt tasumata andami ja ründas. Jääb selgusetuks, kas Ivan oli selle meelega esile kutsunud, sest andami maksmine lõpetati juba enne teda.

Moskoviitide ja tatarlaste vägi olid vastamisi teine teiselpool Ugra jõge. Võitlus oli lühike. Kazimierz IV lubatud abi jäi tulemata ning kui tatarlased kuulsid, et moskoviidid on teel tatarlaste valdustesse Volga alamjooksul, Ahmedi vägi taganes. Kaasaegsed arvustasid Ivan IV-t, et ta polnud 1480. aasta kampaania ajal küllalt ründav, kuigi „vastasseis Ugral” andis soovitud tulemuse. Tatarlaste viimaste suuremate rünnakute ebaõnnestumine näitas Moskva sõltumatuse suurenemist ja peagi lakkas Suurhord olemast oluline ähvardav jõud.

Ivanil õnnestus luua head suhted Krimmi khaaniriigiga ja ta püüdis tagada, et Kaasani khaaniriigi valitsejaks saaks Moskvasse hea­tahtlikult suhtuv mees. Kahel korral, 1468 ja 1469, üritas ta eba­õnnestunult upitada Kaasanis võimule nukukhaani. 1480 sundis Ivan khaan Ibrahimi endale truudust vanduma.

Ibrahimi surm 1482 tõi kaasa troonijärglustüli tema kahe poja, Ali- khaani ja Mohhammed-Emini vahel. 1487 sekkus Ivan otsustavalt Mohhammed-Emini poolel. Moskoviidid tõstsid ta jõuga khaani- troonile ja ta jäi nendega samale meelele peaaegu Ivani valitsemisaja lõpuni.

Leedu, Liivimaa ja Rootsi

Leedu oli Ivan III jaoks ühtaegu nii ähvardus kui ka võimalus. Ähvardus seisnes selles, et leedulased ja tatarlased võisid korraldada ühisrünnaku tema riigi vastu. Võimalus aga selles, et paljud Ida- Leedumaa maaomanikud olid päritolult õigeusklikud venelased ning neid võis meelitada ühinema Moskvaga. Nende julgustamiseks keelas Ivan röövretked Leedu piirialadele.

1480 leidis hulk maaomanikke, et Poola-Leedu Kazimierz IV ei suuda nende idapiiri kaitsta, jooksid Moskva poole üle ning ründasid seejärel oma läänenaabreid. Julgustades Leedu suurnikke enda poole üle tulema, käsitles Ivan reeturina iga moskoviiti, kes tahtis vanduda truudust mõnele teisele valitsejale.

Kazimierzi surm 1492 andis Ivanile võimaluse kasutada oma üleolekut Aleksandrasest, tema kogenematust järglasest Leedu troonil, ning ta ründas Vjazmat, mis oli 14. sajandi lõpul läinud Leedu kontrolli alla. Leedulased aga otsisid juba liitu Moskvaga, taotledes Aleksandrasele isegi Ivani tütre Jelena kätt. Ivan aga eelistas kaubelda jõupositsioonilt, kui Vjazma on juba vallutatud. Tõsised läbi­rääkimised algasid jaanuaris 1494. Saavutatud leping tunnistas Ivani õigust juba vallutatud aladele, sealhulgas Vjazmale. Tunnustati ka tema uut tiitlit „kogu Venemaa valitseja”, mis osutas tema õigusele kõigile Vene aladele, ka Leedu võimu all olevatele. Jelena ja Aleksandras abiellusid 1495.

Ivan ei kavatsenudki rahu igavesti pidada, kuid enne uut sõda Leeduga pidi ta end kindlustama.

Pärast Novgorodi maade liitmist oli Moskval ühine piir Liivimaa ja Rootsiga ning väljapääs Soome lahele. Ivan laskis loodepiiri kaitseks ehitada Narva jõe idakaldale Ivangorodi (Jaanilinna) kindluse.

Ta lootis saada Rootsi käest kontrolli Soome lahe põhjaranniku üle. Ivan sõlmis 1493 liidu Taaniga ja mõlemad riigid ründasid 1495 Rootsit. Sõjast said kasu vaid taanlased, kui nende kuningas Hans sai 1497 ka Rootsi krooni. Ivan ei saanud sõja tulemusena ühtegi uut maatükki.

1500 liitusid Moskvaga mitmed Leedu suurvürstile alluvad vürstid, kuna neid olevat õigeusu pärast taga kiusatud. See andis Ivanile ajendi Leedu ründamiseks, kuulutades oma rünnaku ristisõjaks. Moskoviitide väed hõivasid kiiresti Brjanski, Dorogobuši ja Toropetsi ning purustasid juulis 1500 Vedroša jõe ääres Leedu väe. Pärast neid ebaõnnestumisi kogusid leedulased uuesti jõudu.

Pärast Poola kuninga Jan I Olbrachti surma sai Aleksand- rasest Poola ja Leedu ühine valitseja ning ta astus liitu Liivimaa Orduga. Ivan oli seepeale sunnitud pidama suurt väehulka Liivimaa Ordu talitsemiseks, ega suutnud kor­raldada kavatsetud rünnakut Smolenski vastu. Kuni 1502. aasta lõpuni ei saanud ta juurde ühtegi uut ala. Aleksandras oli sellegipoolest rahukõnelusteks valmis. 1503 sõlmiti kuueks aastaks vaherahu, Ivani valdusse läks suur osa Leedus hõivatud maid. 1505, Ivani surma-aastal leidis piiril aset mõni väiksem kokkupõrge ning uus sõda tundus olevat vältimatu.

 

Dünastiline abielu

Ivan III esimene naine, Tveri Maria, suri 1467, Maria oli 1458 sünnitanud troonipärija, Ivan Noorema. Suurvürst tundus olevat oma naist väga armastanud ega võtnud viiel aastal uut naist. Teiseks naiseks valis ta Sophia (Zoe) Palaiologose, viimase Bütsantsi keisri Konstantinos XI nõo. Üks allikas kirjeldab Sophiat inetu ja paksu, kuid intelligentse ja riukaliku naisena. Räägitakse, et esimesel ööl Moskvas murdus suurvürstinna voodi tema raskuse all pooleks. Selle abielu maine pidi aga üles kaaluma kõik Ivani ootavad ebameeldivused ning nad läksid 1472 paari. Abielu toetas ka Vatikan, kes heietas mõtet, et Moskoovia peab ühinema õhtumaa valitsejatega türklaste vastu.

Ivan lisas oma võimumärkidele Bütsantsi kahepäise kotka ja innustas kasutama enda kohta tiitleid „tsaar” ning „isevalitseja”. Kroonikakirjutajad hakkasid levitama pärimusi dünastia ülistamiseks, sealhulgas Ivani väidetavast põlvnemisest Prusist, Rooma keisri Augustuse arvatavast sugulasest. Ivani laialdased ehituskavad Moskva Kremlis olid samuti ajendatud tema prestiiži suurendamisest.

 

Troonijärgluskriis

Ivan Noorem, Ivan III ja tema esimese naise poeg, suri 1490, jättes endast maha poeg Dmitri. Tema surm tekitas küsimuse, kumb on õigem troonipärija, kas Dmitri või Vassili, Ivan III vanim poeg abielust Sophiaga. Kumbagi kandidaati toetas ambitsioonikas ema. Võistlus Sophia Palaiologose ja Dmitri ema Jelena Stepanovna vahel olevat alguse saanud ohtratest kingitustest, mida Ivan III jagas Jelenale oma esimese lapselapse sünni puhul. Sophiale polevat Ivan nende poja sünni puhul kuigi suurt tähelepanu osutanud. Sosistati, et Sophia olevat mürgitanud Ivan Noorema, et tagada oma pojale väljavaated troonile.

Sellel probleemil oli veel ka usuline aspekt. Jelena kuulus nimelt juuditsejate ketserisekti. Ivan III oli seda ketserlust mitmed aastad talunud, sest sekt arvustas kloostrite rikkust, Ivan aga tahtis kloostrite maavaldused võõrandada. Jelena ketserlike vaadete tõttu oli loomulik, et õigeusu vaimulikkond oli tema poja nõudluste vastu.

Kriis jõudis haripunkti 1497. Vassili ja tema ema arvasid, et Ivan kavatseb määrata troonipärijaks Dmitri ning sidusid end vandenõuga Dmitri mürgitamiseks. Vandenõulased olid rahulolematud õukondlased, kes panid pahaks tähtsamate bojaariperekondade, eriti vürst Patrikejevi, Moskva asehalduri ja Bojaaride Duuma eesistuja, võimu. Ivan III avastas vandenõu ning hukkas vandenõulased, kellest said uue seadustekogu esimesed ohvrid. Vassili ja tema toa võeti karmi järelevalve alla ning 1498 krooniti Dmitri kaasvalitsejaks.

Vassili põlu all olek ei kestnud siiski kaua. Sophial õnnestus ära rikkuda oma abikaasa suhted Patrikejeviga ning jaanuaris 1499 vangistas Ivan III Patrikejevi ja tema perekonna. Vassili rehabiliteeriti ja ta sai Novgorodi ja Pihkva vürsti tiitlid. Aasta hiljem määrati ta kaasvalitsejaks ning troonipärijaks. 1502 arreteeriti Dmitri ja tema ema. Mõlemad suridki vangistuses ning arvatavasti vägivaldselt, Jelena 1504 ja Dmitri 1509.

Ivan loobus lootustest kloostrite maadele ning tegi õigeusklike erakonnale järelandmisi. 1504. aasta kirikukogu otsusel aeti juuditsejate sekti liikmed teibasse.

Samal ajal lahendati õigeusu kirikus äge vaidlus „omanike” ja „mitteomanike” vahel. „Omanikud”, keda juhtis Volokolamski kloostri ülem Volotski Jossif, väitsid, et kirik peab säilitama oma maad ja eesõigused ning selle tagamise eest võib suurvürst nautida võimu kirikus. „Mitteomanikud”, kelle eestvedaja oli Sora Nii (Nii Sorski), pooldasid kiriku ja riigi lahutamist ning arvustasid kiriku riitusi ja rikkust.

Ivan III oleks hea meelega eelistanud „mitteomanike” iha kirikliku vaesuse järele, sest ta tahtis riigistada kirikumaid, kuid 1503. aasta kirikukogu jäi „omanike” poolele. See otsus kinnistas õigeusu kiriku ja Moskva riigi suhted.

Ivan III suri 1505. aasta 27. oktoobri hommikutundidel 65- aastasena. Kuigi tema viimaseid valitsemisaastaid tumestasid ebaõnnestumised, suutis ta 1462-1533 koos oma järeltulija Vassili lii­ga suurvürstiriigi valdused kolmekordistada. Ivan III oli oma hüüdnime „Suur” igati ära teeninud.

„Vene tsaaride kroonika“ David Warnes.