Fjodor I oli küll vaga ning kirikukellade helinat ja palverännakuid armastav mees, kuid valitsemiseks kehvade eeldustega, nõdra ihu ja vaimuga. Ivan IV oli oma testamendis määranud viiest õukondlasest koosneva valitsusnõukogu. Boriss Godunov, uue tsaari kälimees, näitas end neist kohe kõige võimekamana. 1588. aastaks oli ta kõik võistlejad mängust kõrvaldanud ning kogu ülejäänud Fjodori valit­semisaja ei julgenud keegi talle vastu vaielda.

Borissi peetakse üldiselt tatari vürstide järeltulijaks, kuid usal­datavaid tõendeid selle kohta pole. Godunovi nimi pärineb Kostroma kandist. 1571 liitus Boriss opritšninaga. 1580 tõsteti ta bojaari- seisusesse ning ta sai Ivan IV usaldusaluseks nõuandjaks. Boriss tugevdas neid suhteid, pannes oma õe Irina mehele Ivani pojale Fjodorile. Väidetavalt viibis Boriss juures, kui Ivan IV oma pojale surmava löögi andis, ning üritas tsareevitšit kaitsta.

Moskoovia ajas Fjodori valitsusajal küllalt edukat välispoliitikat. Boriss süvendas häid suhteid Inglismaa kuninganna Elizabeth I-ga. Poola kuninga Stefan Bäthory surm 1586 võimaldas tal kasutada ära vaenlase nõrkust. Moskoovia valitsus tuli välja mõttega, et Fjodor võib olla ühtaegu Poola kuningas ja Moskoovia tsaar, kuigi tundub uskumatu, et Moskva lootis oma kandidaati läbi suruda.

Rootsi troonipärija Sigismund Vasa (Zygmunt Waza) valimine Poola kuningaks näis ähvardavat Moskoovia-vastase Poola-Rootsi liidu tekkimisega, kuid poolakad ei toetanud rootslasi Vene-Rootsi sõjas 1590-1595 kuigi tarmukalt. Selle sõja käigus võitis Venemaa tagasi suurema osa Soome lahe rannikust ning osa Karjalat.

Boriss Godunov tugevdas ka Moskva haaret Lääne-Siberis. Esimestena üritasid seda ala hõivata kaupmehed Stroganovid, kes palkasid kasakaataman Jermaki Siberit tatarlaste käest vallutama. Jermak hukkus lahingus, kuid Moskoovia vägi seadis end Siberis peagi alaliselt sisse.

Sisepoliitikas oli Fjodori valitsemisaja kõige tähtsam saavutus patriarhaadi loomine. 1589. aastal valiti Konsatntinoopoli patriarhi nõusolekul Moskva patriarhiks metropoliit Iov, Boriss Godunovi lähedane liitlane. Vene kirikupea oli nüüd õigeusu maailmas Kons­tantinoopoli, Aleksandria, Antiookia ning Jeruusalemma patriarhi järel auväärsuselt viies. See kiriku staatuse tõstmine osutus õige­aegseks, sest segaduste aja (Boriss Godunovi valitsemisajal alanud õnnetuste ja sisetülide ajajärk) kõige raskemal hetkel koondas lõhenenud Moskoovia poolakate vastu just patriarh Germogen.

Kriisiaeg

Fjodori valitsusajal tabas riiki äge ühiskondlik ja majanduslik kriis. Näljahädade ja üle jõu käivate maksude tagajärjel muutus osa talupoegi pärisorjadeks, paljud olid sunnitud välja rändama. Selle tulemusena tekkis tööpuudus ja makse laekus oodatust vähem. Teenismõisade maad jäid harimata ning aadel ei suutnud seetõttu täita tsaari ees oma sõjaväekohustust.

Boriss Godunov püüdis lahendada olukorda, alandades makse ja piirates talupoegade liikumisvabadust, aadel sai õiguse tuua põge­nenud talupojad vägisi tagasi. Need abinõud keerdsõlme siiski ei lahendanud. Rahva liikumine lõuna- ja idapoolsetele piirialadele näitas riigivõimu nõrgenemist, sest põgenenud talupojad ja kasaka- jõugud ei allunud enam valitsusele. Uute kindlusasulate rajamine neil aladel võimaldas Moskval kasakaid siiski mingi kontrolli all hoida.

1591 leiti tsareevitš Dmitri, tsaar Fjodori 9-aastane poolvend Uglitšis oma koduõuelt surnuna, noahaav kõris. Bojaar Vassili Suiski, kelle Boriss Godunov poisi surma asjaolusid uurima saatis, jõudis järeldusele, et Dmitrit oli tabanud noaga mängides langetõvehoog ja ta kukkus ise noa otsa.

Kuid kui Boriss oli tsaariks saanud, läks liikvele kuuldus, et ta oli lasknud poisi mõrvata, lootes ise troonile asuda. Tsaar Fjodor suri 7. jaanuaril 1598 meessoost pärijata ning polnud määranud endale ka troonipärijat. Dünastia oli jõudnud lõpule ning Borissile saabus hea võimalus hõivata troon.

 

„Vene tsaaride kroonika“ David Warnes.