Kui Vassili III hülgas Jelena Glinskajaga abiellumiseks oma esimese naise, olevat Jeruusalemma patriarh pannud suurvürstile needuse: „Kui sa sooritad selle kohutava teo, siis sünnib sulle hirmus poeg. Sinu rahvas saab tundma hirmu ja pisaraid.” Sellest abielust sündinud esimesest järglasest sai mees, kes läks ajalukku Ivan Julma nime all. Ivani kohta kasutatav eestikeelne sõna „julm” on eksitav – vene „groznõi” tähendab „ähvardav” ja seda lisanime tarvitati juba Ivani eluajal.

Ivan IV [1533-1584] päris trooni kolmeaastaselt. 1533-1538 juhtis riiki Ivani ema Jelena oma soosiku vürst Ivan Obolenskiga. Jelena valitses oma nõuandjatega üpris edukalt. Kui Vassili III elusolevad vennad tahtsid trooni hõivata, pandi nad vangi ja nende osastised võõrandati. Kogu Moskoovias kehtestati ühtne raha, piirikindlustusi tugevdati ning piirisõda Leeduga lõppes võidukalt.

Jelena valitsemine tekitas bojaarides pahameelt. Ta suri 1538, arvatavasti mürgitati. Võistlejad panid Obolenski vangi ning nälju- tasid ta hiljem surnuks.

Järgmised üheksa aastat mõjutasid valitsust järgemööda mitu perekonda – Suiskid, Belskid, Vorontsovid ja Glinskid. Väärib tähele­panu, et bojaarid võistlesid mõju pärast valitsusasjadele, kuid keegi neist ei üritanud hõivata trooni. Bojaarid paisitsid vaikimisi mõistvat, et suurvürsti asutise püsikindlus väldib Moskoovia sattumist kaosesse. Esialgu oli Ivan selle võimumängu ohver.

Ühe, tõsi küll küsitava usaldusväärsusega allika kohaselt kasvas Ivan taltsutamatuks noorukiks, kellele meeldis Kremli tornidest koeri surnuks visata ja kelle loomus oli kummaline segu matslikust julmusest ja õpetatud vagadusest. Õhtuid veetis ta koos sõprade- kambaga Moskva tänavail mürgeldades ja inimesi pekstes, päevad pühendas aga kirikuisade ja pühakute elulugude lugemisele, millele teda ärgitas metropoliit Makari. Noore suurvürsti välimus avaldas muljet: peaaegu 1,8 meetrit pikk, hea kehaehituse, hallide silmade, ruugete juuste ja kotkaninaga.

Ivani esimene poliitiline tegu tuli 1543. aasta detsembris, kui ta käskis kinni võtta ja tappa vürst Andrei Suiski. Kolmkümmend Suiskit pooldanud bojaari poodi. Väär oleks siiski arvata, et see andis noorele suurvürstile täieliku sõltumatuse. 1546. aastast läks mõju valitsusasjades Ivani onude Juri ja Mihhail Glinski kätte.

Kroonimine ja abiellumine

Jaanuaris 1547 kroonis ja salvis metropoliit Makari Ivan IV Moskva Kremli Uspenski peakirikus ning kuulutas ta „kogu Venemaa tsaariks”. Seda tiitlit oli mõnikord kasutatud ka Ivan III aegsetes ürikutes, kuid Ivan IV oli esimene suurvürst, keda tituleeriti niiviisi juba kroonimistalitusel. Varasematel sajanditel olid venelased tsaaritiitlit kasutanud tatari khaanide ja Bütsantsi keisri puhul. Kroonimisriitused pidid osutama Konstantinoopoli ja Moskva keiserlikule järjepidevusele. Võimumärkide hulka kuulus ka „Mono- mahhi müts”, pärimuse kohaselt kinkis selle Kiievi vürstile Vladimir Monomahhile [1113-1125] Bütsantsi keiser Konstantinos IX Monomachos (tegelikult pärineb see siiski hilisemast ajast ja on tatari töö, ristiga poolkera ja karusnahkne ääris on lisatud hiljem).

Tseremoonia käigus pöördus Makari tsaari poole ja rõhutas mitte ainult tema võimu jumalikku päritolu, vaid ka kohust kohkumatult kaitsta õigeusu kirikut. Mõni nädal pärast kroonimist abiellus Ivan Anastassija Zahharinaga, Bojaaride Duuma mõjuka liikme Roman Jurjevitš Zahharini tütrega. See perekond, mis sai hiljem tuntuks Romanovite nime all, pärines aadlikust nimega Andrei Ivanovitš Kobõla, kes oli tulnud Moskvasse 14. sajandi algul. Ivani abielu juhtus olema õnnelik, Anastassija avaldas oma abikaasale tasakaalustavat mõju.

Juunis 1547 tabas Moskvat hävitav tulekahju. Glinskite kuritarvi­tustest ja julmusest vihale aetud rahvas hakkas mässama. Arvati, et linn süttis tsaari vanaema Anna Glinskaja nõidusest. Juri Glinski lohistati Uspenski peakirikust välja ning kägistati surnuks. Hulk Glinskite pooldajaid tapeti. Märatsev rahvas marssis Vorobjovõ Gorõsse, tsaari Moskva-lähedasse suvemõisa ning nõudis ka ülejäänud Glinskite väljaandmist. Tsaari sõjamehed ajasid jõugu laiali, kuid Glinskite võim oli murtud.

 

Reformid

See vägivallapuhang juhatas sisse Ivan IV valitsusaja kõige asjalikuma perioodi. Kroonimistalitusel oli õukondlane Ivan Peresvetov andnud Ivanile üle palvekirja, milles tsaaril soovitati määrata ametnikke, lähtudes nende teenetest, mitte ühiskondlikust seisundist, ning tagama, et kogu riigis järgitaks järjekindlalt seadusi.

Palvekirja taga oli Ivani ümber koondunud nõunikerühm, kuhu kuulus valitsusametniku poeg ja tsaari lapsepõlvesõber Aleksei Adašev, kroonuametnik Ivan Viskovatõi ning Blagoveštšenski peakiriku ülempreester Silvester. Mõni ajaloolane nimetab seda nõunikerühma Valitute raadaks.

Pole päris selge, mil määral Ivan ise poliitikat suunas. Üks allikas väidab, et reformikava töötati veebruaris 1549 välja bojaaride ja kõrgemate vaimulike ühisnõupidamisel. Ivan karistas bojaare nende saamahimu ja kuritarvituste pärast ja teatas alamrahva palvete ja kaebustega tegeleva Palvekirjade Kantselei loomisest, selle eesotsa sai Adašev. Samal ajal piirati maakondade asehaldurite (namestniki) võimu väikeaadli üle.

1549.aasta nõupidamisele järgnes terve rida sarnaseid. Komme pidada väikeaadli, bojaaride ja vaimulikega nõu viis Maakogu (Zemski sobor) loomiseni. Maakogu tasakaalustas bojaaride võimu, kuid see polnud otsustusõiguslik ning kogunes korrapäratult, ainsa ülesandena kiita heaks ja toetada tsaari ja tema nõunike poliitikat.

Järgnesid uued reformid. Loodi prikaasid, mis pidid tegelema teeröövlite, postinduse ja sõjaasjadega. Juba eelmise valitsuse ajal tekkinud prikaasid, nagu Saadikute Prikaas ja Varakamber, iseseisvusid ja nende ülesanded määratleti selgemalt. Loodi ka prikaas, mis pidi tegelema teenismõisu saanud aadlikega (lk. 18). 1550 anti välja uus „Sudebnik”. „Sudebnik” mõistis hukka kohtunike ja maksukogujate kuritarvitused ning kärpis maakondade asehaldurite võimu.

Ivani valitsus reformis ka sõjaväge. Muudeti väejuhtide koha- järgluse (mestnitšestvo) põhimõtet, mis oli tekitanud lahinguväljal ohtlikke vaidlusi, kes peab kellele alluma. Kogu probleemi need muudatused siiski ei lahendanud. Moodustati 6 alalist musketitega relvastatud palgalist streletsipolku, kokku 3000 meest. See oli Moskoovia esimene alaline armee. Seati sisse nn. „tuhande raamat”, kus loetleti 1000 meest, kes pidid saama Moskva ümbruses maad. Kava kohaselt pidi neid kasutatama sõjaväes ja haldusalal. Maade vähesus aga ei võimaldanud seda kava lõpuni ellu viia.

Nagu vanaisa Ivan III, näis ka Ivan IV soovivat piirata kiriku omandit ning maksustada see, kuid metropoliit Makari oli vastu. Nagu ta oli oma kroonimiskõnes selgelt öelnud, lootis ta, et tsaar kaitseb kiriku eesõigusi, vastutasuks pidi kirik toetama krooni.

1551 kutsus tsaar kokku kirikukogu, mis sai tuntuks kui Stoglavõi, (Sajapealine). Kas Ivan pidas selle kõne, mida kirjeldused talle omistavad, pole päris kindel. Kui ta seda tegi, siis olid tema mõtteavaldused osav segu ähvardustest ja meelitustest. Ühelt poolt meenutas ta kirikumeestele Soodoma ja Gomorra saatust, mis ei tahtnud oma meelt parandada. Teiselt poolt kuulutas ta end kahetsevaks patuseks.

Sajapealise kirikukogu otsused olid segu alalhoidlikkusest ja uuendustest. Kinnitati ikoonimaali ja kirikumuusika tavapärased vormid ning mõisteti hukka ilmalik muusika ja näitemängud. Üks otsus kohustas õigeusklikke mehi Õnnistegija eeskujul habet kandma, teine keelas süüa verivorsti. Vaimulike kuritarvitused ja liiderdamine mõisteti hukka. Kiriku maaomand ja maksusoodustused kuulutati puutumatuiks, kuid kui kirik tahtis edaspidi uusi valdusi soetada, vajas ta selleks tsaari heakskiitu. Sajapealine kirikukogu võttis vastu ka uue kirikuseaduse koodeksi.

Vene impeeriumi rajamine

Üks asi, milles kirik ja riik olid täiesti ühel nõul, oli Kaasani vallutamise vajadus. Metropoliit Makari kuulutas selle ristisõjaks moslemite vastu.

Khaan Safa-Girei surm 1551 andis Ivanile võimaluse upitada troonile nukukhaan Sahh-Ali, aga see katse Kaasani kaudseks juhtimiseks nurjus. Seepeale otsustas Ivan 1552. aastal vallutada khaaniriigi jõuga. Kaasan oli ahvatlev saak: linn asus mitme tähtsa kaubatee ristumiskohal ja khaaniriigile kuulus viljakat maad, mida läänistades sai tsaar aadlile teenistuse eest tasuda.

Ivan juhtis sõjakäiku isiklikult ja piiras Kaasani sisse. Algul polnud tal edu. Linna kaitsjad mõnitasid Vene väge, näidates neile müüridelt paljast tagumikku ja lastes peeru.

Ebausklikud Vene sõdurid pidasid seda nõiduseks ja uskusid, et piiramist segavad tormid on tulnud sellest. Vastukaaluks toodi Moskvast kohale reliikvia, krooniaarete hulka kuuluv tükk Kristuse ristipuud, ja ilmad läksidki paremaks. Lõpprünnaku hommikul olevat Ivan kaua kõhelnud ja ilmunud võitlusse üsna vastumeelselt. Sellest hoolimata vallutasid venelased linna 2. oktoobril 1552 ning kaks päeva hiljem sõitis tsaar triumfiga Kaasanisse sisse.

Kuigi ülejäänud khaaniriigi vallutamiseks kulus veel tervelt viis aastat, oli Kaasani alistamine teinud Moskoovia suurvõimuks ning vallandanud patriotismilaine.

Võidu mälestuseks valmistati hiigelsuur ikoon, mis kujutab tsaari koos peaingel Miikaeliga moskoviitide väe eesotsas. Teine suur võidumonument on Vassili Blažennõi peakirik Punasel väljakul. 1556 liitis Ivani vägi Venemaaga ka Astrahani khaaniriigi.

Venemaal puudusid looduslikud hõlpsasti kaitstavad piirid ning jäävaba rannikumeri, mistõttu Ivan ja tema järeltulijaid, olgu tsaarid või kommunistid, otsisid julgeolekut ja kaubasadamaid riigi territooriumi jätkuvas laiendamises.

Tungil läände põrgati tehnoloogiliselt arenenumatele rahvus­riikidele, mis seadis Venemaa silmitsi kaasajastumisvajadusega. See läks vene rahvale maksude, sõjaväekohustuse ja ühiskondlike ümber­korralduste näol kalliks maksma.

Kriis ja edaspidised reformid

Märtsis 1553 jäi Ivan haigeks. Tundes oma elu pärast hirmu, üritas ta kindlustada troonipärijana oma alaealist poega Dmitrit. See ettepanek tekitas tõsist vastuseisu, üks rühmitis väitis, et krooni peab pärima täiskasvanu ja pakkus välja Ivani nõo, Staritsa Vladimir Andrejevitši. Ivani tervenemine lõpetas vaidlused, kuid muutis tsaari oma nõo ja teda toetanud bojaaride suhtes vaenulikuks.

1550. aastatel tuli veelgi haldusreforme. Enamikes Moskoovia maakondades kaotati asehalduri amet. Kaotati ka kormlenijem (‘toitmine’) tuntud ametnike tasustamise põhimõte. Selle järgi läks osa kohaliku elanikkonna makse asehalduri ja tema ametnike ülalpidamiseks, kes osa laekumistest palgana endale jättis. Selle asemel asutati aadli, linna-ja külakogukonna seast valitud nõukogud, kelle ülesandeks jäi kohtupidamine ja maksukogumine. Niisuguse korra juures pidi olema vähem kuritarvitusi, kuid tegelikkuses oli seda muidugi raske jälgida. Ametnikud vastutasid otse tsaari ees. Piirialadel kohandati samuti uus halduskord. Kohaliku valitsuse eesotsa sai seal vojevood, tsaari määratud sõjaväeametnik.

1556. aasta ukaasiga määrati kindlaks kõigi maaomanike sõja­väekohustus. Lisaks isiklikule teenistusele pidid nad andma tsaarile iga 410 aakri maa kohta ühe täisvarustuses ratsamehe. See pidi jaotama väeteenistuse koorma ühtlasemalt ja suurendas paljude bojaaride teenistuskohustusi.

Sõda ja kaubandus

1550.aastate II poolel läksid Ivani nõunike arvamused Moskoovia sõjalise jõu kasutamise osas lahku. Adašev toetas Krimmi khaaniriigi vallutamist, kuid mitmed sõjalised ettevõtmised lõunapiiril läksid nurja. Ivan Viskovatõi soovitas tungida lääne poole, pidades esma­tähtsaks Liivimaad. Liivimaa vallutamine andnuks Moskooviale parema väljapääsu Läänemerele, kus neile kuulus ainult kitsas kaldariba Neeva suudmes. Kuigi Ivani valitsus oli 1555 sõlminud Inglismaaga kaubandusleppe, käis kaubatee Arhangelski sadama kaudu üle Valge mere, mis külmus iga aasta mitmeks kuuks kinni.

Liivi sõja algusjärgus 1558-1564 saavutasid mosko- viidid kiireid võite ja Narva vallutamisega 1558 said nad Läänemere sadama. Liivimaa osaline kokku­varisemine julgustas Taanit, Poolat ja Rootsit ühinema, mis lõppes Liivimaa jagamisega. 1561 saadeti Liivimaa Ordu laiali. Viimane ordu­meister sai Kuramaa hertsogina Poola kuninga vasalliks ja Ivani valitsus leidis end olevat sõjas Poolaga. Polotski vallutamisele 1563, mis oli Liivi sõja esimese järgu kõrgpunkt, järgnes lüüasaamine Valge venes Ulla lahingus 1564.

1560 suri Ivani naine Anastassija. Levisid kuuldused, et ta mürgi­tati. Tänapäevased uuringud, mille tulemused avaldati 1996, lisavad sellele arvamusele kaalu, sest tsaarinna juustest leiti suures koguses elavhõbedasooli. Kuid 16. sajandil kasutati neid mürgiseid aineid laialdaselt pidalitõve ja süüfilise ravimiseks, mistõttu küsimus jääb siiski lahtiseks.

Ivan vabanes peatselt ka kahest tähtsamast nõuandjast, Adaševist ja ülempreester Silvestrist. Esimene suri vangikongis palavikku ja teine pagendati kaugesse kloostrisse. Metropoliit Makari surmaga 1563 kadus veel üks Ivani tagasihoidev jõud. Tema käitumine muutus järjest vägivaldsemaks ja arutumaks. Tähtsaid bojaare süüdistati reetmises ja hukati. 1564 jooksis üks Ivani väepealikuid, vürst Ivan Kurbski poolakate poole üle. Ta oli kaotanud tähtsa lahingu ja kartis Ivani neima.

Opritšnina

1564. aasta detsembris lahkus Ivan koos oma teise naise Maria ning poegade Ivani ja Fjodoriga ootamatult Moskvast. Ivan teadis, et paljud bojaarid ei kiitnud heaks Liivi sõda ja ta tundis, et pigem tulnuks keskenduda Krimmi tatarlaste võitmisele. Teda tegi murelikuks ka Kurbski ülejooksmine.

Ivan otsis varjupaika Aleksandrovskaja slobodaast, mis asub Moskvast umbes 100 km kaugusel, ja teatas sealt metropoliidile, et paneb tsaariameti maha. Küllap arvestas Ivan, et kohkunud vaimu­likud ja bojaarid saadavad Aleksandrovskaja slobodaasse saatkonna paluma, et ta naaseks troonile. Nii juhtuski. Ivan nõustus, kuid seadis tingimuseks, et ta peab saama reeturitega arveteõiendamiseks ‘ käed.

Kui ta mõni nädal hiljem Moskvasse tagasi tuli, teatas ta 1 susest jagada riik kaheks. Üht osa tahtis ta hoolikalt valitud omanike abiga valitseda ise. Seda hajusalt paiknevatest maatüki koosnevat tsaarivaldust nimetati opritšninaks (algselt märkis see vürsti lesele eluaegseks kasutamiseks antud erivaldust), ülejä Moskooviat, mida nimetati zemštšinaks, valitseti edasi tavapž viisil. Isegi pealinn jaotati kaheks ning tsaar kolis Kremlist kindlustatud mõisa.

Ivani riigiosa valitsevad opritšnikud terroriseerisid karistam ülejäänud elanikkonda, sest neile oli tagatud täielik puutuni Opritšnikud ratsutasid mustadel hobustel, kandsid musta mant peakotti ning sadulavaipu kaunistas luud ja koerapea – need märkima opritšnikute kohust puhastada maa äraandjatest. Eri jälitasid nad rikkaid, kuna iga vangistatu varandusest said veerandi endale. Teine veerand läks ohvri ülesandjale ja ülej tsaarile.

Mõni ajaloolane peab opritšninat bojaaride hävitamise vahen et asendada nad siis ustavate meestega, kes võlgnesid oma seisu vara Ivanile. Nii ohvrite kui ka opritšnikute valik lõhkus klassi ning näis põhinevat ainult tsaari isiklikel tunnetel. Neid, kee usaldas, kutsuti liituma opritšnikega ja need, keda ta ei usalda said opritšnike ohvriteks. Maha notiti terveid perekondi, tähtsa: ohvrite hulgas oli ka metropoliit Filipp, kes vangistati opritšni kuritegude arvustamise pärast ja kägistati Ivani käsul, ning Sta Vladimir Andrejevitš, keda kahtlustati tsaarinna mürgitamises.

Opritšnina ajal hakkas Ivan üha rohkem ka enda julgeoleku eest kartma. Aleksandrovskaja slobodaa muudeti tugevasti kindlust residentsiks, kus tsaar ja 300 usaldusväärset opritšnikut harrast eluviisi, milles segunes kloosterlik vagadus, joobnud mürgeldar ja veider julmus. Ivan kirjutas isegi 1567 Inglise kuningan Elizabeth I-le ja palus talt vajaduse korral poliitilist varjupaika. Te jõudis haripunkti 1570. Ivan uskus, et novgorodlased sepitsi põgenesid lõunasse. Maa jäi harimata ning järgnesid näljahädad.

 

Tsaar Simeon

1574.aastal   tuli uus julmade hukkamiste laine ning tundus, et Ivan kavatse opritšnina hirmuvalitsuse taastada. Sama aasta sügisel teatas tsaar ag ootamatult, et loobub troonist. Sealtpeale pidi ta olema ühe osastis vürst ja tema tiitel Moskva Ivan. Tsaarina asus troonile Simeo Bekbulatovitš, Tšingis-khaani järeltulija. Simeon oli olnud üks Ivar väepealikke. Tema valimine tsaariks hämmastas kaasaegseid ja о ajaloolastele siiani mõistatuseks.

Põhjuseks võib olla ebausk. Ennustajad olid Ivani hoiatanud, e aastal 7084 (mis algas 1. septembril 1575) Moskva tsaar sureb. Sell aasta möödudes võttiski Ivan tsaariameti tagasi ja saatis Simeon pensionile, tehes temast Tveri suurvürsti.

Dünastilised raskused

Ivan oli abielus ühtekokku seitse korda, kuid abielude rohkus e andnud kuigi palju ellujäänud järeltulijaid. Tema esimene poeg Dmitr kukkus lapsehoidja käest jõkke ning uppus. Kaks teist poeg; Anastassijaga, intelligentne ja võimekas Ivan ning vagur ja poole aruline Fjodor said täiskasvanuks.

Tsaari teisest abielust tšerkessi printsessi Kutšeneiga, ked; tuntakse ka Maria Temriukovna või Tšerkessi Mariana, sündis Ivanili poeg, kuid see suri imikuna. Maria suri 1569. Ivani kolmas naine Novgorodi tütarlaps Marfa Sobakina suri 1571 abielu 16. päeval.

Õigeusu kirik ei lubanud tsaaril neljandat korda abielluda, kuic Ivan teatas, et abielu Marfaga ei jõudnud teostuda ning tal lubati naid; Anna Koltovskaja, kes pagendati kolme aasta pärast kloostrisse, ses ta polnud sünnitanud ühtegi last. Koltovskaja asemele võeti kähki Anna Vassiltšikova, kelle väidetav abielurikkumine tõi talle kaas; pagendamise kloostrisse ja tema armukese hukkamise.

Ivani viimane, seitsmes naine oli Maria Nagaja, tatari päritoli õukonnaametniku tütar. Et õigeusu kirik ei tunnistanud Ivani kolme viimast abielu, oli Ivani ja Maria poeg Dmitri kiriku seaduste järg: sohilaps. Kiriku lootused püsikindlaks troonijärgluseks lasusid Ivan vanimal elusoleval pojal tsareevitš Ivanil.

Suhted kahe mehe vahel olid pingelised. Tsaar oli poja kaks esimesi naist karistuseks kloostrisse saatnud ja ka kolmas, Jelena Šeremetjevc polnud talle meele järgi. Isa ja poja vahel võis olla ka poliitilisi lahkarvamusi. Tsareevitš pooldas sõja jätkamist Poolaga, kuna Ivan oli otsustanud astuda rahuläbirääkimistesse.

1581. aastal jäi Jelena rasedaks. Ühel päeval läks tsaar tema ruumidesse ja avastas, et Jelena ei kannagi rõivaid, mida õigeusu kirik tema seisukorras naisele ette kirjutab. Raevunud tsaar paiskas Jelena põrandale ning hakkas teda jalgadega peksma. Naise kisa kuulnud tsareevitš jooksis talle appi, kuid isa virutas pojale vastu pead raudotsaga kepiga, millega ta alati käis. Tsareevitši kolp purunes ja ta suri paar päeva hiljem.Jelenal oli nurisünnitus ning ta suri samuti peatselt. Need sündmused tekitasid Ivanile raskeid süümepiinu.

 

 

Ivani surm

1584. aasta alguskuudel haigestus tsaar tõsiselt. Ta kutsus kokku 60 astroloogi, et saada teada oma täpne surmapäev. Astroloogid ütlesid, et ta sureb 18. märtsil. 17. märtsil ta hoiatas neid, et kui ennustus ei täitu, saadab ta nad kõik tuleriidale.

Määratud päeva hommikul oli Ivan veel küllalt tugev, et võtta vanni. Kestev soojas vees lebamine leevendas tsaari alalisi selja­valusid, teda kuuldi isegi laulvat. Pärast vanni heitis ta voodisse ning käskis malelaua mänguks valmis seada. Äkki karjatas ta valjult, langes selili voodile ning oligi surnud. Ivan maeti Kremlisse Arhangelski (Peaingel Miikaeli) kirikusse tapetud poja kõrvale.

Ivani valitsemisaeg oli üleminekuperiood. Moskoovias, nagu paljudes 15. ja 16. sajandi Euroopa riikides, asendus keskaegne monarhia tsentraliseeritud isevalitsusliku korraga. Kuigi Ivani reformid ja püüd luua teenisaadlist uus õukonnaeliit pidid tugevdama monarhiat ja vähendama bojaaride mõju, jäid bojaarid tänu mestnitšestvo-süsteemile siiski võimsaks ning eesõigustatud jõuks, mida Ivani reformid olid küll muutnud, kuid mitte kaotanud. Ivani surmale järgnenud 30 aastat näitasid, et bojaarid olid ikka veel võimelised kasutama tsaari nõrkust.

 

 

„Vene tsaaride kroonika“ David Warnes.