Vassili III (1505-1533) oli aktiivne ja energiline mees, kes tundis rõõmu jahipidamisest ja palverännakutest. Tema valitsusajal jätkus maade kogumine. Ivan oli oma neljale nooremale pojale pärandanud osastised, kuid Vassili keelas vendadel abielluda enne, kui tal endal on sündinud pärija. Kui kaks venda surid poissmeestena, võttis Vassili nende maad omale. Ta sai võimu Pihkva üle 1510 ja Rjazani jäänuste üle 1520. aasta algul.

Vassili püüdis säilitada Moskva mõju Kaasani khaaniriigi üle ja 1532 õnnestus tal võimule upitada khaan, kes tunnistas tema ülemvõimu. 1512 rikkus Krimmi khaan Mengli-Girei lepingu Moskvaga ning lähenes Leedule.

Sõda Moskoovia ja Leedu vahel algas uuesti 1508, kuigi 6-aastane vaherahu polnud veel lõppenud. 1514 vallutasid moskoviidid Smolenski ja kuigi Leedu võitis samal aastal Orša all pealahingu, ei suutnud ta linna tagasi vallutada. Järgnes mitu aastat jagelemist ja läbirääkimisi ning 1522 nõustusid pooled 5-aastase relvarahuga, leedulased tegid Moskvale territoriaalseid järeleandmisi.

Vassili avardas suurvürstiriigi diplomaatilist läbikäimist, arendades suhteid Püha Rooma Riigi, paavsti, Türgi sultani ja Mogulite riigiga. Ta suurendas oma võimu bojaaride üle ja käsitles nagu isagi iga Moskoovia ülikute katset mõne teise valitseja võimu alla minna riigireetmisena.

Võimu hoovad

Vassili valitsusajal jätkus halduse areng. Ivan III oli hakanud määrama uut tüüpi ametnikke – djakke, kes ei pärinenud aristokraatia hulgast, kuid oskasid ajada rahaasju ning suhelda välisriikidega. Vassili suurendas djakkide arvu ning muutis maakondade valitsemisviisi. Ta määras ametisse uue klassi ametnikke – linnade ülevaatajad, kelle kaudu sai suurvürst kohalike asjade üle otsese kontrolli.

Liit õigeusu kiriku ja Moskva riigi vahel tugevnes veelgi. Pihkva munk Filofei kirjutas jutluse, milles esitas doktriini, et Moskva on „Kolmas Rooma”, Konstantinoopoli järeltulija ning õigeuskliku maailma keskus. „Jälgi seda ja hoolitse, oo vaga tsaar, kõik kristlikud kuningriigid on sinu kuningriigi alla heidetud, kaks Roomat on lange­ nud, kolmas püsib ja neljandat ei tule.” Filofei rõhutas tsaari kohust kaitsta õigeusku. Vastutasuks toetas vaimulikkond suurvürsti võimu.

„Omanike” seisund tugevnes 1522, kui Moskva metropoliidiks, s.o. Moskoovia õigeusu kiriku peaks, nimetati Volokolamski kloostri ülema Volotski Jossifi õpilane Daniil. Vassili pidi küll loobuma igasugusest lootusest kirikumaadele, kuid ta kasutas ära, et Daniil oli veendunud isevalitsuse pooldaja, ja kindlustas liitu õigeusu hierarhia­ga, ehitades kirikuid ja asutades kloostreid.

Dünastiline kriis

Vassili esimene naine Solomonija Saburova valiti 1505. aastal toimu­nud pruutide esitlusel 1500 aadlineitsi hulgast. Ta oli väga ilus tüdruk ning Rjuriku soost, kuid dünastilisest seisukohast oli Vassili teinud halva valiku – kahekümneaastane abielu jäi viljatuks. Õigeusu kirik ei tunnista lastetust abielulahutuse põhjusena, kuid metropoliit Daniil korraldas vastu õigeusu patriarhide soovitust Vassili abielu tühis­tamise. 1525 saadeti äratõugatud Solomonia kloostrisse.

Järgmise aasta jaanuaris abiellus suurvürst 23-aastase tatari vürstitari Jelena Glinskajaga. Vassili, kes oli uuesti abielludes 46- aastane, oli oma uue naise järele lausa pöörane, et talle rohkem meele järgi olla, pügas isegi õigeusu kombe vastaselt habet.

Ometi sünnitas Jelena troonipärija alles 1530. Esimene laps Ivan tuli ilmale 25. augustil äikesetormi ajal. Teine poeg Juri sündis 1532. Et Juri oli kurttumm, jäid kõik dünastia lootused esimese poja Ivani peale.

Vassili huvitus Lääne ideedest ning palkas Lübeckist Nicholase- nimelise arsti, õpetlase, kes tegeles ka astroloogia ja astronoomiaga. Siiski ei suutnud ka Nicholas päästa suurvürsti elu, kui too sai vasakul reiel olevast mädapaisest veremürgituse. Mõistnud, et ta on suremas, kutsus Vassili enda juurde metropoliit Daniili ja tähtsamad bojaarid ning nõudis neilt, et nad tunnistaksid troonipärijaks tema kolmeaastase poja Ivani. Seejärel laskis ta end mungaks pühitseda ning suri 3. detsembril 1533.

 

 

„Vene tsaaride kroonika“ David Warnes.

 

 

 

Vassili III (1505-1533) oli aktiivne ja energiline mees, kes tundis rõõmu jahipidamisest ja palverännakutest. Tema valitsusajal jätkus maade kogumine. Ivan oli oma neljale nooremale pojale pärandanud osastised, kuid Vassili keelas vendadel abielluda enne, kui tal endal on sündinud pärija. Kui kaks venda surid poissmeestena, võttis Vassili nende maad omale. Ta sai võimu Pihkva üle 1510 ja Rjazani jäänuste üle 1520. aasta algul.

Vassili püüdis säilitada Moskva mõju Kaasani khaaniriigi üle ja 1532 õnnestus tal võimule upitada khaan, kes tunnistas tema ülemvõimu. 1512 rikkus Krimmi khaan Mengli-Girei lepingu Moskvaga ning lähenes Leedule.

Sõda Moskoovia ja Leedu vahel algas uuesti 1508, kuigi 6-aastane vaherahu polnud veel lõppenud. 1514 vallutasid moskoviidid Smolenski ja kuigi Leedu võitis samal aastal Orša all pealahingu, ei suutnud ta linna tagasi vallutada. Järgnes mitu aastat jagelemist ja läbirääkimisi ning 1522 nõustusid pooled 5-aastase relvarahuga, leedulased tegid Moskvale territoriaalseid järeleandmisi.

Vassili avardas suurvürstiriigi diplomaatilist läbikäimist, arendades suhteid Püha Rooma Riigi, paavsti, Türgi sultani ja Mogulite riigiga. Ta suurendas oma võimu bojaaride üle ja käsitles nagu isagi iga Moskoovia ülikute katset mõne teise valitseja võimu alla minna riigireetmisena.

Võimu hoovad

Vassili valitsusajal jätkus halduse areng. Ivan III oli hakanud määrama uut tüüpi ametnikke – djakke, kes ei pärinenud aristokraatia hulgast, kuid oskasid ajada rahaasju ning suhelda välisriikidega. Vassili suurendas djakkide arvu ning muutis maakondade valitsemisviisi. Ta määras ametisse uue klassi ametnikke – linnade ülevaatajad, kelle kaudu sai suurvürst kohalike asjade üle otsese kontrolli.

Liit õigeusu kiriku ja Moskva riigi vahel tugevnes veelgi. Pihkva munk Filofei kirjutas jutluse, milles esitas doktriini, et Moskva on „Kolmas Rooma”, Konstantinoopoli järeltulija ning õigeuskliku maailma keskus. „Jälgi seda ja hoolitse, oo vaga tsaar, kõik kristlikud kuningriigid on sinu kuningriigi alla heidetud, kaks Roomat on lange­ nud, kolmas püsib ja neljandat ei tule.” Filofei rõhutas tsaari kohust kaitsta õigeusku. Vastutasuks toetas vaimulikkond suurvürsti võimu.

„Omanike” seisund tugevnes 1522, kui Moskva metropoliidiks, s.o. Moskoovia õigeusu kiriku peaks, nimetati Volokolamski kloostri ülema Volotski Jossifi õpilane Daniil. Vassili pidi küll loobuma igasugusest lootusest kirikumaadele, kuid ta kasutas ära, et Daniil oli veendunud isevalitsuse pooldaja, ja kindlustas liitu õigeusu hierarhia­ga, ehitades kirikuid ja asutades kloostreid.

Dünastiline kriis

Vassili esimene naine Solomonija Saburova valiti 1505. aastal toimu­nud pruutide esitlusel 1500 aadlineitsi hulgast. Ta oli väga ilus tüdruk ning Rjuriku soost, kuid dünastilisest seisukohast oli Vassili teinud halva valiku – kahekümneaastane abielu jäi viljatuks. Õigeusu kirik ei tunnista lastetust abielulahutuse põhjusena, kuid metropoliit Daniil korraldas vastu õigeusu patriarhide soovitust Vassili abielu tühis­tamise. 1525 saadeti äratõugatud Solomonia kloostrisse.

Järgmise aasta jaanuaris abiellus suurvürst 23-aastase tatari vürstitari Jelena Glinskajaga. Vassili, kes oli uuesti abielludes 46- aastane, oli oma uue naise järele lausa pöörane, et talle rohkem meele järgi olla, pügas isegi õigeusu kombe vastaselt habet.

Ometi sünnitas Jelena troonipärija alles 1530. Esimene laps Ivan tuli ilmale 25. augustil äikesetormi ajal. Teine poeg Juri sündis 1532. Et Juri oli kurttumm, jäid kõik dünastia lootused esimese poja Ivani peale.

Vassili huvitus Lääne ideedest ning palkas Lübeckist Nicholase- nimelise arsti, õpetlase, kes tegeles ka astroloogia ja astronoomiaga. Siiski ei suutnud ka Nicholas päästa suurvürsti elu, kui too sai vasakul reiel olevast mädapaisest veremürgituse. Mõistnud, et ta on suremas, kutsus Vassili enda juurde metropoliit Daniili ja tähtsamad bojaarid ning nõudis neilt, et nad tunnistaksid troonipärijaks tema kolmeaastase poja Ivani. Seejärel laskis ta end mungaks pühitseda ning suri 3. detsembril 1533.

 

 

„Vene tsaaride kroonika“ David Warnes.