Fjodor I surmale järgnes mitu kuud sahkerdamist ja sepitsusi. Lõpuks valis Maakogu patriarh lovi toetusel uueks tsaariks Boriss Godunovi (1598-1605), kes ka krooniti. Boriss tõrjus kõik katsed tema võimu piirata. Kuid mitmed bojaarid, kes olid temaga Fjodori valitsusajal koostööd teinud, ei tahtnud nüüd Borissi piiramatut võimu tunnus­tada, sest tal polnud tsaarivõimule sünnipärast õigust.

Esimestel valitsusaastatel vabanes Boriss oma peamistest võist­lejatest. Nende hulka kuulus ka Fjodor Nikititš Romanov, Fjodor I esimene nõbu, kes 1600 vangistati süüdistatuna vaimude välja­kutsumises ja katses tsaari tappa. Ta viidi sunniviisil kloostrisse, kus ta võttis munganimeks Filaret. Hulk teisi bojaare kõrvaldati aasta 1600. Boriss arendas välja tõhusa nuhkide võrgu, mis võimaldas ta vastasrinda ohjeldada.

Borissi valitsusajal järgnes üks õnnetus teisele, need juhatasid siss( nn. segaduste aja (smutnoje vremja). Põuale ja näljahädale 1601 järgnesid 1602 ja 1603 ikaldused (hulk rahvast suri nälga) ja taudid selle tulemusena lagunesid seaduslikkus ja kord täielikult.

Näljased talupojad ning põgenenud pärisorjad hakkasid avalikult mässama. Valitsuse kava olukorra parandamiseks, olgugi laialdane ja uuenduslik, polnud siiski kõikide probleemide lahendamiseks piisav.

1604. aaasta suvel tungisid Moskooviasse Poola, kasakate ja Vene vastaliste jõugud. Nende juht väitis end olevat tsareevitš Dmitri, kes tegelikult oli surnud Uglitšis 1591.

Boriss Godunovi valitsus väitis, et Vale-Dmitri, nagu teda oli jube kutsuma hakatud, on tegelikult ärakaranud munk Grigori Otrepjev. Et Otrepjev oli mõne aasta elanud Moskva Kremli Tšudovo kloostris, tundis ta veidi õukonnaelu. Teda peeti Romanovite käsilaseks, kuna nood kasutasid uue trooninõudleja leidmiseks iga võimalust.

Vale-Dmitrit toetas ka Poola, sest ta oli salaja üle läinud katoliku usku ja kihlunud Maryna Mniszchöwnaga, Poola aadliku tütrega. Paljud kaasaegsed tunnistasid tema nõudlusi ja Moskoovia rahulolematud õhutasid seda takka. Kuigi Borissi sõdalased lõid Vale- Dmitri väge, ei suutnud nad isehakanut ennast kätte saada ning tolle pooldajate hulk kasvas 1605. aasta alguskuudel kiiresti.

Aprillis 1605 Boriss Godunov suri. Tema tervis oli halvenenud juba 1602. aastast saadik ning arvatakse, et 1604 oli tal olnud südamerabandus.

 

 

„Vene tsaaride kroonika“ David Warnes.