Mihhail Fjodorovitš Romanov oli troonileasumisel kahvatu, jumala­kartlik noormees, kes kannatas vasaku silma närvilise tõmblemise all ning kelle jalad lõid mõnikord nõrgaks, mistõttu ta oma kroonimis- päeval tsaari võimumärkide koorma all rahva ees kokku varises.

Romanovid ei pärinenud küll Rjurikust, kuid Filaret oli viimase sünnijärgse tsaari Fjodor I esimene nõbu. Mihhail oli olnud ka patriarh Germogeni eelistus ning omas kirikuhierarhia õnnis­tust.

Kuuel esimesel valitsusaastal pidas ta sageli nõu Bojaaride Duuma ja Maakoguga. Mõni ajaloolane arvab, et see koostöö tulenes põhiseaduslikust lepingust, kuid rohkem ollakse seda meelt, et koostöö kasvas välja tsaari kogenematusest ja tema ees seisnud raskustest.

Nende raskuste hulka kuulus ka Poolaja Rootsi väe viibimine Vene pinnal ning jätkuv mäss, mida juhtis kasakate pealik Zarutski koos Maryna Mniszchöwna ja „röövlipoisiga”, Maryna pojaga Vale-Dimitri II-lt. Zarutski võeti 1614 Astrahanis kinni ja põletati avalikult Moskvas sama aasta lõpul. „Röövlipoiss” hukati ning Maryna Mniszchöwna suri vanglas.

Rootslastega oli rohkem tegemist. Kuningas Gustav II Adolf, kuulsaim sõjamees Rootsi valitsejate seas, piiras 1615 Pihkva sisse, kuid linna vallutada ei suutnud. Inglise kuninga James I saadiku John Merricki vahetalitusel sõlmiti 1617 Stolbovo rahu. Rootslased nõustusid tagastama Novgorodi Venemaale ning tunnustasid Mihhaili tsaarina. Vastutasuks jäid rootslastele Soome lahe ranniku linnad ning Ingerimaa.

Sõda Poolaga kulges halvasti. 1618 sõlmiti 14 aastaks Deulino vaherahu, Smolensk ja mitmed muud Lääne-Venemaal vallutatud alad jäid Poola-Leedu riigile. Wladyslaw keeldus loobumast nõuetest Moskoovia troonile.

Filareti valitsusaeg

Vastavalt Deulino lepingule naases 1619. aasta juunis tsaari 66- aastane isa Filaret Poola vangistusest Moskvasse. Ta pühitseti patriarhiks, tema tiitliks sai „suur valitseja”, ning ta oli vormiliselt Mihhailiga võrdne. Ametlikel puhkudel jagasid nad omavahel tsaari võimumärke, kuid tegelikult valitses kuni oma surmani 1633 Vene­maad Filaret ja ta hoidis võimuohje kindlalt.

1622. aastast kutsuti Maakogu järjest harvemini kokku. Bojaaride Duumalt võeti ära osa ülesandeid, tähtsamates asjades nõustas Filaretti ja tsaari neljast bojaarist koosnev eranõukogu.

Üks tema kaasaegne, Astrahani piiskop Pahhomi kirjeldas Filaretti järgmiselt: „Ta oli keskmist kasvu ja kogukas, teadis üht-teist teo­loogiast, oli kergesti ärrituv ja umbusklik ning nii võimukas, et mõnikord kartis teda isegi tsaar. Ta hoidis bojaare ja teisi tsaari nõunikke vaos, saates neid maapakku või karistades muul viisil. Vaimulike vastu oli ta lahke ega koonerdanud.” Nooruses oli ta olnud keigar ning pidas isegi patriarhina munka, kes tal paari kuu tagant juukseid ja habet pügas. Ta oli veendunud rahvuslane, võib-olla tulenes see pikast Poola vangipõlvest. Ta nõudis ka õigeusu kiriku tavade säilitamist.

Patriarhi lootused dünastia rajamiseks sõltusid sellest, kas tema poeg suudab endale sigitada troonipärija.

1624 abiellus Mihhail vürstitar Maria Dolgorukajaga, kelle esi­vanemad ulatusid tagasi kuni Rjurikuni. Järgmise aasta jaanuaris Maria suri ning 1626 võttis Mihhail teiseks naiseks Jevdokija Strešnjova, kes sünnitas talle 3 poega ja 7 tütart.

Valitsus ja riigitulud

Mihhaili esimese kuue valitsusaasta jooksul loodi 11 uut prikaasi. Iga prikaas pidi tegelema teatud valdkonnaga ja arendama seda. Nende hulgas oli Müürsepatööde Prikaas, mille ülesandeks oli ehitada üles Moskva ja teised segaduste ajal purustatud linnad; Röövlite Prikaas pidi taastama korra ja Apteegiprikaas hoolitsema tsaari tervise eest. Hiljem loodi veel Siberi Prikaas.

Tsaar tahtis valitsemist tsentraliseerida, kuid Venemaa suuruse tõttu oli see ülesanne raskesti täidetav. Enamikul prikaasidel oli mitu otstarvet ja mõni tegutses vaid paar aastat.

Valitsus hakkas järjest rohkem toetuma vojevoodidele kui peamistele kohapealsetele ametnikele. Nende kohustusi laiendati, lisades hulga­liselt haldus-, kohtu-ja rahanduslikke ülesandeid. Vojevoodi ametiposti tahtjatest puudust polnud, sest see oli tulus ja mõjuvõimas amet.

1613. aastal oli riigikassa tühi. Mihhaili valitsuse esimesi ettevõtmisi oli saata kiri rikkale Stroganovite perekonnale ja küsida laenu, et toita sõjaväge ja maksta sellele palka.

1619 algas töö rahva ülelugemiseks ja maa hindamiseks, et valitsus saaks otsustada, missuguseid otseseid makse peaks elanikkond maksma. Ka taheti talupojad kindlate mõisate juurde kirja panna. Asi edenes aeglaselt ning takistusi lisas 1626. aasta tulekahju, mis hävitas osa kogutud andmeid.

Kesk-Vene talupojad põgenesid endiselt lõuna poole ja 1642 pikendas valitsus kümne aasta võrra tähtaega, mille jooksul võis ärakaranud talupoegi vägisi koju tagasi tuua. See samm pärisorjuse suunas oli muidugi vastumeelne neile maaomanikele, kellele tööjõudu juurde voolas. Vaesunud talupoegade ainus võimalus oli teenida maaisandat, kes andis neile tööriistade ja toidu muretsemiseks laenu. Peagi leidsid nad end olevat selle maaisandaga seotud, sest ei suutnud laenu tagasi maksta.

Mihhaili valitsusaeg oli majandusliku kosumise aeg. Tootmine ja väliskaubandus arenesid ning valitsus ergutas seda, andes kaup- meesteühendustele maksusoodustusi ja muid eesõigusi ning lubas neil äriasjus välismaale reisida.

Asutati uusi ettevõtteid, tähtsaimad neist asusid Tuula piirkonnas, kus hollandlane Andrei Vinius sai monopoli rauamaagi kaevandamiseks ja sulatamiseks.

Tugevnevad majandussidemed läänega ei toonud aga kaasa sealsete kommete ülevõtmist. Filaret oli väga alalhoidlik õigeusu uskumuste ja kommete kaitsja ning tema seisukohad elasid edasi ka pärast teda. 1634 keelati ukaasiga müüa tubakat („taim, mida Jumal jälestab”).

Välispoliitika

Mõistes, et Poolaga sõlmitud Deulino vaherahu ei kesta kaua, tahtsid Filaret ja Mihhail tugevdada sõjaväge. Streletsid ja aadlivägi sobisid riigi kaitseks halvasti. Valitsus moodustas tulevase sõja jaoks Poolaga uued, palgalised väeosad. Neid õpetasid välja välismaalased, kes olid seal ka ohvitserideks.

Palgatud välismaalaste hulka kuulus ka Alexander Leslie, kes saadeti välismaale palgasõdureid värbama. Need uued jalaväe, kerge- ja raske- ratsaväe üksused läksid väga kulukaks – sõdurid said palka ja toiduraha. Pärast Poola sõja lõppu 1634 saadeti need väeosad laiali.

Mihhaili välispoliitikat mõjutasid Kolmekümneaastase sõja (1618-1648) sündmused. Austria Habsburgid olid seotud keeruka konfliktide jadaga ega saanud Poolat pidevalt toetada. Lisaks sattusid nad vastuollu Rootsiga.

Filaret nägi neis hõõrumistes võimalust Smolensk Poolalt tagasi saada. 1620. aastatel toetas Venemaa Taanit ja Rootsit, müües neile teravilja odava hinnaga. Filaret ahvatles Rootsi kuningat Gustav II Adolfit ühisele sõjakäigule Poola vastu, pakkudes talle tänutäheks Poola krooni.

Kuningas Zygmunt III surm 1632 ja selle tulemusena Poolas troonipärimise üle puhkenud vaidlused andsid Venemaale sisse­tungiks hea võimaluse. Sõjakäigule mindi sama aasta hilissuvel ning algul saatis bojaar Mihhail Borissovitš Seini juhitud Vene väge edu. Siis aga Gustav II Adolf hukkus ning läbirääkimised kindla Vene-Rootsi sõjalise liidu sõlmimiseks jooksid ummikusse.

Sein piiras Smolenskit kogu 1632.-1633. aasta talve, kuid ei suutnud seda vallutada. Krimmitatarlaste rüüsteretk Venemaale ja Poola uue kuninga Wladyslaw IV meisterlik vasturünnak hävitasid Venemaa sõjalised saavutused. Sõja selles järgus patriarh Filaret Romanov suri.

1634. aasta algul sõlmis Sein Poolaga ebasoodsa relvarahu, mille eest tal tuli hiljem maksta oma eluga. Sõja lõpp oli häbistav.

Poljanovka rahu jättis Poolale Smolenski ja teised segaduste ajal hõivatud Vene alad, Moskva pidi maksma 20 000 rubla sõjahüvitist.

Ainus kasu, mida Venemaa rahust sai, oli Wladyslawi loobumine Moskoovia trooni nõudlemistest ning Mihhaili tunnustamine tsaarina. Smolenski sõda pingestas kõvasti ka riigi rahandust.

Tatarlaste rüüsteretk 1633 meenutas Venemaa lõunapiiride haava­tavust. 1635 alustas Mihhaili valitsus kindlustatud asulate keti rajamist. See sai tuntuks Belgorodi liini nime all. Järgneva 15 aasta jooksul rajati 29 uut linna ning 1650 kulges see liin Vorsula jõest kuni Tambovini ning sealt edasi läbi Belgorodi ja Voroneži.

Samal ajal, kui tsaarivalitsus püüdis lõunapiiri kindlustada, kasutasid selle taga elavad kasakad ära Türgi-Pärsia sõda ning vallutasid 1637 Türgi kindluse Aasovi. Aasov asub Doni jõe Aasovi merre suubumise kohas ning omas suurt strateegilist tähtsust.

1641 üritasid türklased kindlust tagasi vallutada, kuid ebaõnnes­tunult. Kuigi Doni kasakad pidasid vastu neljakuisele piiramisele, mõistsid nad, et türklaste korduvate rünnakute puhul ei suuda nad kindlust enda käes hoida, ning pakkusid seda tsaarile. Mihhaili nõunikud teadsid hästi, et selles kindluses garnisoni pidamine ja rün­nakute tagasilöömine läheb väga kulukaks. 1642 arutas Maakogu, mida teha. Majanduslikud kaalutlused jäid peale ning kasakad andsid tsaari soovitusel Aasovi türklastele tagasi.

Perekonnamured

Mihhaili viimaseid eluaastaid varjutasid õnnetused. Tema kaks poega, Ivan ja Vassili, surid noorelt. 1642 pakkus Mihhail oma vanima tütre Irina kätt Taani kuninga Christian IV pojale Valdemar Christianile. Valdemar oli sündinud morganaatilisest abielust ega saanud Taani trooni pärida. Mihhail võis Valdemari omale väimeheks tahta, et kindlustada dünastiat juhuks, kui tema oma poeg Aleksei peaks surema ilma pärijata.

Taani prints meelitati Moskvasse, vihjates, et Irinaga abielludes ei pea ta luteri usust loobuma. Kui ta aga 1644 kohale jõudis, üritas Mihhail karmikäeliselt sundida teda õigeusku astuma. Prints pandi isegi koduaresti. Põgenemiskatse ebaõnnestus ja ainult Mihhaili surm võimaldas Valdemaril koju naasta, muidugi poissmehena.

Kui tsaar 1645. aasta suvel haigestus, määras ta troonipärijaks oma 16- aastase poja Aleksei. Mihhail suri 1645. aasta 13. juuli hommiku­tundidel.

 

„Vene tsaaride kroonika“ David Warnes.