Kirik ja riik 17. sajandil

Juba 16. sajandil tekitas isevalitsusliku riigikorra kujunemine Venemaal konflikte tsaari ja õigeusu kiriku vahel. Mitmed juhtivad vaimulikud langesid Ivan IV repressioonide ohvriks. Tsaarivõimu ja õigeusu kiriku vastuolud kerkisid uuesti päevakorda pärast nn segaduste aja lõppu ning Maakogu otsust valida Vene troonile Mihhail Romanov (1613).

 

1589. aastal loodi Venemaal õigeusu kiriku patriarhi amet. Oma kirikupea ametisse seadmisega taheti rõhutada sõltumatust Konstantinoopoli patriarhist, kuid ühtlasi ka toonitada kiriku kindlat allutamist tsaarivõimule. Faktiliselt nimetas tsaar kõik kiriku kõrgemad aukandjad (metropoliidid, piiskopid, arhimandriidid ja suuremate kloostrite eestseisjad) ning kutsus vajaduse korral kokku kirikukogu. Riikliku administratiivasutusena loodi Kloostriprikaas, mille hallata jäi kirikute ja kloostrite valdustes elav rahvas.

Kirik püüdis ilmaliku võimu survele vastu seista. Sellele aitas kaasa asjaolu, et Vene õigeusu kiriku patriarh Filaret oli esimese Romanovite soost valitseja isa. Tsaari valimise ajal viibis ta küll Poolas vangis, kuid pärast tagasipöördumist püüdis ta saavutada poja üle mõjuvõimu.

Probleeme tekitasid vaimulikkonna diferentseerumine ja majanduslikud huvid. Nagu Lääne-Euroopas, nii moodustasid ka Venemaal kirikus omaette osa kloostrid, millest mõned olid väga rikkad. Näiteks Troitse-Sergi suurkloostril oli ligi 100 000 pärisorist talupoega, tohutud maavaldused ja muud tuluallikad. Kloostris elavad mungad ja nunnad ei olnud küll isiklikult jõukad, kuid neile oli kindlustatud igapäevane töö ja kindel elatis. Madalamal astmel asusid kloostri heaks töötavad talupojad ning töölised. Suur probleem oli pappide (lihtvaimulike) madal haridus- ja kultuuritase, mistõttu olid nad lähedased talupoegadele ning possaadide (kaubanduslike ja käsitöönduslike linnaosade) lihtrahvale, kuid suhtusid eitavalt igasugustesse reformidesse.

Nikon ja kirikureform

17. sajandil kerkisid Moskvas esile vaimulikud, kes taotlesid jumalateenistuse korra muutmist. Viimases pidi olulisele kohale tõusma kõnekeeles peetud jutlus, kusjuures rääkida tulnuks ka argielu teemadel. Tõsine ülesanne oli kirikuraamatute teksti kindlaksmääramine, millega seoses võeti ette vanade kreeka keelest tehtud tõlgete ja ümberkirjutuste võrdlemine. Selle tööga tegelesid õpetatud kreeklased ja ukraina mungad. Paljud õigeusu vaimulikud suhtusid nende tegevusse aga umbusklikult ja arvasid, et õigeusku on vaja kaitsta.

Uuendajate ja vanameelsete vastasseisu lahenemisel sai otsustavaks patriarh Nikoni tegevus.

Novgorodi metropoliit Nikon tõusis tsaari tähelepanu köitnud mehena 1652. aastal Venemaa patriarhiks. Juba samal aastal avaldas ta esimesed ettekirjutused jumalateenistuse läbiviimise ümberkorraldamiseks, seejärel kutsus kirikureformi läbiviimiseks kokku erakorralise kirikukogu. Reformi põhiline osa puudutas jumalateenistuse korda: kuidas kummardada, kuidas risti ette lüüa (mitte kahe, vaid kolme sõrmega) ja kuidas kolm korda halleluujat laulda. Kirikutekstide kontrollimisel toetas Nikonit Konstantinoopoli patriarh.

Osa vaimulikke keeldus patriarhi uuendusi läbi viimast. Nikon vabastas nad ametist, kuid peagi heideti „kahesõrmelised“ kirikust hoopis välja ja 1656. aasta kirikukogu pani nad kirikuvande alla. Nii sai alguse Vene kirikulõhe (raskõli), jumalateenistuse endise korra pooldajaid hakati aga nimetama vanausulisteks ehk raskolnikuteks. Väliselt jäi põhiliseks erinevuseks vene õigeusu kiriku ja vanausuliste vahel risti ettelöömise viis (kas kolme või kahe sõrmega), aegamööda kujunes siiski ka erinev mentaliteet.

Lääne-Euroopa mõjud

17. sajandil jõudsid Vene ühiskonna kõrgkihtidesse mõjutused Lääne-Euroopast, seda eeskätt materiaalse kultuuri näol. Suurnike paleedesse, bojaaride ja rikaste kaupmeeste majadesse ilmus välismaa mööbel, seinu kaunistasid nahktapeedid ja võõramaised gravüürid, tarvitusele tulid mujal valmistatud tõllad, lauanõudena võeti kasutusele tinast taldrikud ning hõbedast peekrid ja vaagnad. Moodi läks kanaarilindude ja papagoide pidamine. Kõrgseltskond hakkas eelistama välismaiseid kangaid, mõju avaldasid uudsed rõivamoed.

Vahendajaks Lääne-Euroopa ja Venemaa suhetes olid Ukrainast Moskvasse elama asunud haritlased, eeskätt vaimulikud (ukraina munkade jaoks rajati Moskvasse lausa omaette Andrei klooster). Nende hulgas oli mehi, kes olid omandanud hariduse katoliiklikes naabermaades ja keda võis oma aja mõistes pidada õpetlasteks. Kirikureformi läbiviimisel kasutas Nikon võõramaiste munkade abi, just nende mõjul hakkas Moskva kõrgseltskond huvi tundma raamatute ja lugemise vastu ning tekkisid esimesed eraraamatukogud. Näiteks patriarh Nikonil oli umbes 400 raamatut.

Ukrainast, osalt ka Valgevenest, saabunud mungad pidasid hariduse aluseks ladina keelt. Nendega kõrvuti avaldasid Vene riigis kultuurilist mõju Türgi valdustest pagenud õpetatud kreeklased, kes toonitasid kreeka keele tähtsust nii igapäevases usuelus kui ka teoloogias. Selle tulemusel kujunes Moskvas välja kaks vastandlikku suunda: ühed haritlased toetusid ladina keelele, teised pidasid aga põhiliseks kreeka keelt. See erimeelsus tõi hiljem kaasa ka mitut tüüpi koolide rajamise.

Tuliseks võitlejaks haridusolude parandamise eest Venemaal, aga ka uute lahenduste pakkujaks suhetes Euroopaga, oli Juraj Križanic (1618-1683). Olles päritolult horvaat, omandas ta hariduse Zagrebi katoliiklikus seminaris, täiendas end Bolognas, ning sai katoliku preestriks. Peasihiks seadis Križanic kõigi slaavlaste koondamise saksa hädaohu vastu. Religioosselt pidas ta parimaks kirikute uniooni, mis alluks Rooma paavstile, riiklikult eelistas ta ühendamist Moskva tsaari võimu alla tingimusel, et isevalitsust reformitaks valgustatud absolutismi vaimus.

Moskvasse asudes varjas Križanic oma kuulumist preestriseisusesse, kuid tema arvamusavaldused äratasid kahtlusi ja ta saadeti asumisele Tobolskissse, kus tal tuli veeta hulk aastaid, enne kui ta sai loa sõita tagasi välismaale.

Tobolskis asumisel olles kirjutas Križanic rea traktaate, sealhulgas „Kõnelused valitsemisest“, milles esitas oma seisukohad parimast ühiskondlikust korrast. Križanic pooldas täielikku ainuvõimu, sest niisuguse riigikorralduse puhul saab valitseja kehtestada igasuguseid häid seadusi. Seejuures rõhutas ta, et Moskva isevalitsus peaks loobuma türanniast, vähendama riigimakse ning kehtestama seisustele kindlad õigused. Hariduse edendamiseks soovitas Križanic keelata kauplemise neil, kes ei oska kirjutamis- ja arvutamiskunsti. Omast ajast kaugel ees oli Križanici arvamus, et õpetada tuleb ka naisi, kuigi ta mõtles selle all ainult majapidamisoskuste jagamist.