1761. aastal impeeriumi troonile tõusnud Peeter III ristiti küll vene õigeusku, kuid jäi hinges luterlaseks. Ta asus reformide teele, kuid selleks kallutasid teda mitte niivõrd valgustusideed, kuivõrd Saksamaa protestantlikus osas levinud arusaamad. Peeter III andis võrdsed õigused kõigile usutunnistustele, sealhulgas sallivusdekreedi vene vanausuliste suhtes, ja kavatses lasta maha võtta kõik pühapildid, mis ei kujuta Kristust või neitsi Maarjat. Samuti tahtis ta lasta vaimulikel habemed maha ajada ning rõivastada preestrid analoogiliselt luterlike pastoritega. Kõige kaugemaleulatuv oli dekreet kloostrite varanduste, eeskätt maa osaliseks sekulariseerimiseks. Peeter III kutsus tagasi Jelizaveta Petrovna ajal Siberisse saadetud sakslastest aukandjad ning andis välja manifesti aadliprivileegide kohta, millega aadlikud vabastati sõjaväeteenistusest rahuajal.

Peeter III valitsemisaeg jäi lühikeseks: juba 1762. aastal viis ta abikaasa Katariina kaardiväepolkusid käsutavate armukeste abil läbi riigipöörde. Keiser sunniti alla kir­jutama Katariina dikteeritud troonist loobumise aktile ja tapeti seejärel. Troonile tõu­sis Katariina II, kelle soontes polnud tilkagi vene verd ja kes kuulus Romanovite su­guvõsasse ainult abielu kaudu.

Katariina II sai tuntuks kui valgustatud monarh. Juba nooruses oli ta lugenud prantsuse valgustajate töid, ta pidas paljude aastate jooksul kirjavahetust Voltaire’i ja Denis Diderot’ga, kes külastas teda ka Venemaal. Tegelikult avaldus valgustuse mõju ja Prantsusmaa eeskuju ainult mõnes valdkonnas, kuigi Katariina II kulutas riigiva­litsemisele 12-14 tundi päevas. Kõige enam tehti koolihariduse arendamiseks: asu­tati Kadetikorpus ja Smolnõi instituut (aadlineidude õpetamiseks). Rajati ka leidlaste varjupaik ja ämmaemandate kool. Katariina II võimaldas laiendada Liivimaa koo­livõrku.

Suurimat tähelepanu äratanud Katariina II ettevõtmiseks oli 1766. aastal kokku kutsutud ja järgmisel aastal kogunenud Suur komisjon, mille koosseisu kuulusid 28 riigiasutuse esindajad, aga ka 536 valitud saadikut (kelle hulgast loomulikult puudusid pärisorised talupojad). Suure komisjoni ülesandeks oli ülevenemaalise seadustiku koostamine. Keisrinna andis selleks isiklikult instruktsiooni, milles arves- < tati valgustajate seisukohti. Ta soovitas mitte rõhuda vaeseid, mahendada piinamisi jms, kuid ei kavandanud pärisorjuse kaotamist ega aadliprivileegide piiramist. Komisjon ei suutnud välja töötada mingit seadustikku, sest arvamused pärisorjuse, privileegide, maksude ja kohtukorralduse osas olid liiga lahknevad. Komisjon saade­ti laiali ja mingisugust parlamenti meenutavat rahvaesindust ei asutatud, kuid .Katariina oli loonud kujutluse endast kui valgustajast.

Tegelikult Katariina II valitsusajal pärisoriste talupoegade olukord halvenes. 1767. aastal anti näiteks välja seadus, mille kohaselt mõisniku peale kaevanud pärisorja karistati sunnitööga. Piirati kasakate autonoomiat. Rahva raske olukord soodustas kuulduste levimist selle kohta, et Peeter III on siiski eluga pääsenud ja üksteise järel kerkis esile viis Vale-Peetrit. Neist viies oli Doni kasakas Jemeljan Pugatäov, kelle juhtimisel toimus aastail 1773-1775 suur rahvaülestõus, mis haaras põhiliselt Uurali ala ja Volgamaa, kuid ülestõusnute sissetungi kardeti isegi Moskvas.

Pärast Pugatšovi ülestõusu mahasurumist püüti seadusandlusega kindlustada riigivõimu. Kogu maa jagati 50 enam-vähem ühtlase suurusega kubermanguks, mis omakorda jagunesid maakondadeks. Kubermangude eesotsas seisid keisri määratud kubernerid ja viitsekubemerid, neile allus arvukas ametnikkond. Kindlustamaks aadli toetust, loodi 1785. aastal kõigis kubermangudes ja maakondades aadlike orga­nisatsioonid aadlikogud eesotsas aadlipeameestega. Aadliprivileegide hulka kuu­lus õigus omada maad koos seal leiduvate maavaradega ja pärisoriseid talupoegi. Aadlikud olid vabastatud maksudest, nende üle võisid kohut mõista ainult aadlikud jne.

Katariina II suri 1796. aastal.

Katariina II moraalilagedus ületas isegi Prantsuse õukonna oma. Juba Peeter IH-ga abielus olles pidas Katariina armukesi, tal sündis ka abieluväline poeg. Pärast troonile tõusmist oli tal pidevalt mõni ametlik armuke, kelle ruumid paiknesid keisrinna maga­mistoa lähedal ja kelle sõnal oli kaalu riigi valitsemises. Enamasti pärinesid need õukon­nas kõigile teada olevad soosikud vene kõrgaadlist (Sergei Saltõkov, Grigori Orlov), aga nende hulgas oli ka näiteks tulevane Poola kuningas Stanislaw August Poniatowski. Kõige kauem suutis ametliku soosiku positsiooni hoida vürst Grigori Potjomkin, kes kindlustas oma võimu sellega, et hoolitses ka keisrinnale uute voodikaaslaste muretse­mise eest. Tegelik valitseja oligi vürst Potjomkin, kelle nimi muutus üldmõisteks seoses Katariina II reisiga Krimmi. Demonstreerimaks rahva heaolu Lõuna-Venemaa I, ei näida­tud keisrinnale viletsaid hurtsikuid – neid varjasid nn Potjomkini külad (kerged puidüst fassaadid).

 

„Inimene,ühiskond,kultuur. UUSAEG III „  Helmut Piirimäe.