Peeter I loodud absolutistlik valitsemisviis säilis ka ta järglaste ajal, kuid valitsejate seisundit ja tegevust mõjutasid olulisel määral õukonnaringkonhad. Ebakindlust suurendas asjaolu, et mitme Venemaa valitseja trooniletõus oli õiguslikult küsitav, eriti veel seetõttu, et pojaga konflikti sattunud imperaator kehtestas pärimisõiguse ka naisliinis. Õukonnagrupeeringute omavahelise võitlusega kaasnesid paleepöörded, kuhu sageli sekkus kaardivägi.

Esimese paleepöörde korraldas Preobraženski ja Semjonovski kaardiväepolgu abil Peeter I lesk Katariina (Jekaterina), kellel ei olnud mingit eelisõigust Peeter I pojapoja ees. Koos Katariina I-ga tulid võimule Peeter I juures karjääri teinud mehed eesotsas vürst Aleksandr Menšikoviga, kes oli sündinud tallipoisi pojana ja alustanud teenistust Peeter I tentsikuna, kuid tõusnud feldmarssaliks ning ülendatud kõrgetesse riigiame­titesse. Kindlustamaks oma ebaseaduslikku võimu Senati võimaliku-vahelesegamise vastu, lõi Menšikovi valitsus uue kõrgema riigiasutuse – Ülemsalanõukogu, mida juhatas keisrinna ja kuhu kaasati hulk Vene riigimehi.

Pärast Katariina I surma (1727)  sai troonile siiski Peeter I pojapoeg Peeter II, kes aga oli alles 12-aastane ning kelle varjus Menšikov lootis riigivalitsemist jätkata. Uue keisri usal­duse ja sõpruse oskas aga võita hoopis kaardiväeohvitser Ivan Dolgorukov. Osa Ülem­salanõukogu liikmeid läks üle Menšikovi vastaste leeri ja nii viis Dolgorukovi juhitud õukonnagrupeering läbi paleepöörde. Menšikov koos perekonnaga saadeti asumisele. Dolgorukovite aadliperekonna võimu kindlustamiseks sõlmiti vürstitar Dolgorukova abielu 14-aastase Peeter II-ga, kuid 1730. aastal suri noor keiser rõugetesse. Sellega katkes Romanovite suguvõsa meesliin, pärimine naisliinis jättis aga mitmeid tõlgen­damisvõimalusi.

Uue valitseja valis Ülemsalanõukogu. Selleks sai Peeter I vennatütar Anna Ivanovna, kes oli pandud mehele Kuramaa hertsogile von Bührenile (Venemaal oli see suguvõsa tuntud Bironi nime all). Hertsog suri peagi ja Anna elas 19 aastat lesena Kuramaal kordagi Venemaal käimata. Aga just tundmatuna võitiski ta salanõukogu enamuse poolehoiu. Anna Ivanovna õukonnas omandasid erilise mõju temaga kaasa tulnud ja mujalt saabunud sakslased, eeskätt Anna soosik Ernst Johann von Bühren (Biron).

Järjekordsed paleepöörded toimusid Venemaal 1740. ja 1741. aastal. Neist esimesega kukutati pärast Anna Ivanovna surma alaealise keisri Ivan VI täisealiseks saamiseni regendiks kuulutatud von Bühren (Biron). Teise viis läbi Peeter I tütar Jelizaveta Petrovna, kes ilmus väikese kaardiväeüksusega paleesse, vahistas alaealise keisri koos perekonnaga ning asus ise troonile.

Jelizaveta Petrovna valitses Vene keisririiki 20 aastat (1741-1761). Tema trooniletõus tähendas sakslaste väljatõrjumist valitsemisest. Ühelt poolt oli Jelizaveta Petrovna jumalakartlik, koguni vaga, teisalt elas ta aga ohjeldamatut armuelu ja sai kurikuulsaks kõlvatustega. Tema armukesteks olid kõrged aukandjad ja saadikud, aga ka kutsarid, lakeid ja ihukaitsjad. Keisrinna põhikirg olid tualetid (ta ei kandnud kunagi ühte riietust kaks korda). Riigiasjadega tegeles Jelizaveta Petrovna siis, kui tuju oli. Troonile tõusfnise järel oli ta ametlikult kaotanud surmanuhtluse ning lasknud Siberist tagasi tuua kõrg- aadlikke ja riigiametnikke. Ta armastas näidata oma armulikkust, andes surmamõiste­tutele armu vahetult hukkamise eel. Samas võis ta käskida, et mõnel krahvinnal keel ära lõigataks või et tema kabinetti ette kandma tulnud kõrge riigiametnik Siberisse saade­taks. Ta peksis isiklikult oma teenijaid.

Kuna Jelizaveta Petrovnal lapsi ei olnud, pärandas ta impeeriumi õepojale, Peeter I noorema tütre Anna pojale Peeter Ulrichile, kes oli sündinud Anna abielust Holstein- Gottorpi hertsogiga. Troonipärija kutsuti Venemaale, kuid ta ei soovinud õppida vene keelt ning hoidis kinni oma saksa päritolust ja luterlusest. Peeter Ulrich oli väheharitud, veel 20-aastaseltki armastas ta aega viita mängusõduritega. 15-aastaselt oli talle võetud sakslannast naine – Anhalt-Zerbsti vürsti suguvõsast pärit tähtsusetu Sofia Frederike Auguste, keda tunti Figcheni nime all. Olles määratud abielluma Venemaa troonipärija­ga, õppis Figchen ära vene keele (kuigi rääkis seda kogu elu saksa aktsendiga), läks üle vene õigeusku ja võttis endale sellega seoses uue nime Katariina (Jekaterina).

 

 

„Inimene,ühiskond,kultuur. UUSAEG III „  Helmut Piirimäe.