Pöörde Venemaa arengusse tõi Peeter I valitsusaeg (1682-1725). Seadnud sihiks euroopalike kommete juurutamise, eriti aga tehnilise moderniseerimise, korraldas ta aastail 1697-1698 pikema tutvumisreisi Euroopasse. Sooviga hõivata taas Läänemere rannik, liitus Peeter I Rootsi-vastase koalitsiooniga.

Põhjasõda (1700-1721) algas Venemaa jaoks ebaõnnestunult ning Peeter I oli sunnitud alustama riigis põhjalikke reforme. Juba 17. sajandi lõpul kaotas Bojaaride Duuma oma tähtsuse. 1711 asutati kõrgeima riigiasutusena Senat. Värvati uus sõjavägi. Välismaalastest ohvitserkond vahetati järk-järgult välja vene aadlikega. 1722. aastal seati sisse teenistusastmestik, mis määras kindlaks iga sõjaväelase ja riigiametniku auastme ja positsiooni. Usina teenistusega võis nüüd ka madalama päritoluga mees tõusta aadliseisusesse. Põhjalikult muudeti valitsusasutuste struktuuri. Bojaaride duuma asendas Peeter I oma sõpradest ja usaldusalustest koosneva senatiga.

Kohalikus halduses kehtestas Peeter I kubermangude süsteemi. Algul oli maa jaotatud kaheksaks kubermanguks, hiljem nende arv pidevalt kasvas. Ühtlasi üritas Peeter I lahutada kohtu- ja administratiivvõimu. Maa jaotati 10 kohturingkonnaks, kus oli oma õuekohus, millele omakorda allusid provintsi- ja linnakohtud. Oluline samm oli kiriku allutamine riigile.

 

Peeter I ajal omandas absolutism väga eheda kuju. Valitseja seisundi sõnastas tsaar ise sõjaväemäärustikus: „Venemaa valitseja on isevalitsev monarh, kes ei pea kellelegi maailmas oma tegude üle vastust andma.“ 1721. aastal võttis Peeter I endale keisri (imperaatori) tiitli, Venemaa oli aga siitpeale keisririik (impeerium).

 

Patriarhi ametikoht kaotati ning kirikupeaks sai tsaar. Riigikassa tõhusamaks täitmiseks mindi üle üldisele isikumaksule – pearahale, mida tasus kogu meessoost elanikkond, välja arvatud aadlikud ja vaimulikud. Selleks, et saada maksukohuslastest täpset ülevaadet, korraldati rahvaloendusi ehk hingerevisjone.

1712. a toodi Venemaa pealinn Moskvast üle Peterburi. Peterburi ülesehitamine oli osa Peeter I Venemaa euroopastamise kavast. Venemaa euroopalikumaks muutmine piirduski paljudel juhtudel vaid välise küljega: õukonnas keelati traditsioonilise riietuse ja pikkade habemete kandmine. Seltskonnaellu kaasati ka naised, seni oli seda peetud sündsusetuks. Euroopalikumaks muudeti ajaarvamine: 1700. aastast hakati ka Venemaal aastaid loendama Kristuse sünnist.

Peeter I reformid kohtasid visa vastupanu. Kohe pärast Peeter I naasmist välisreisilt hakkasid liikuma kuulujutud, et „tsaar pole õige, vaid välismaal ära vahetatud“. Igasugune vastuhakk reformidele suruti julmalt maha.

Venemaa reformimise raskusest

1723. aasta novembris avaldatud vabrikute asutamist propageerivas manifestis kirjutab Peeter I:

„On tõsi, et kaasa lüüa soovijaid on vähe, sest meie inimene on nagu laps, kes oma rumalusest ei hakka tähti õppima enne, kui koolmeister teda selleks sunnib. Alguses peab ta seda tüütavaks, kuid kui on oma õppetükid selgeks saanud, on selle eest tänulik. Nii on põhjust öelda asjade praeguse seisu juures, kus kõike tuleb teha jõuga, kuid kus kostab juba ka tänusõnu ja võib märgata vilju. Manufaktuuridega on sama lugu: lihtsalt ettepanekute tegemisest ei piisa. Nii võib käituda seal, kus on olemas tugev traditsioon, kuid siin ei panda soovitatud ettevõtmist mõnikord käima …, on vajalik rakendada nii sundust kui pakkuda abi õpikute, masinate ja muu näol ning olla seeläbi hea korraldaja.“

Lindsey Hughes „Peeter Suur“. Varrak: Tallinn, 2005, lk 22