Peeter Suur [1682-1725] oli igas mõttes tõeliselt suur. Ta oli 2 mja 4 cm pikk ning erakordse söögiisuga. Tarmukas ja teadmishimuline, meeldis tal omandada uusi oskusi, kaasa arvatud ka hammaste ravimine, mida ta harjutas iga õukondlase peal, kel jätkus rumalust tunnistada, et tal ham­mas valutab. Talle meeldisid kääbused ja ebardliku kehaga inimesed, tsaar oli võimeline suureks helduseks ja suureks julmuseks. See valitseja on oma saavutuste tõttu endiselt Venemaa ajaloo üle käivate vaidluste tulipunktis. 19. sajandil pidasid edu-ja läänemeelsed Peeter I-st kange­laseks, kuna slavofiilid sõimasid teda kaabakaks, kelle reformid kahjus­tasid Vene ühiskonda, sest lõikasid selle ära tema tavadest. Nõukogude ajaloolased leidsid Peetri halastamatus edutaotluses palju imetlusväär­set. Stalin kirjeldas Peetri valitsusaega kui „ühtainust katset hüpata väl­ja meie maa tagurlikest raamidest”. Aleksander Solženitsõn iseloomus­tab Peetrit „keskpärase, kui mitte metslase mõistusega mehena” ning rõhutab tema ettevõtmiste vaimset, kultuurilist ja inimlikku hinda.

Noorus

Pärast kroonimist 1682 elas Peeter koos ema Natalja Narõškinaga Moskva lähedal Preobraženskojes. Pole mingeid kindlaid tõendeid, et Sofja oleks neid sinna pagendanud – Peeter osales koos oma poolvenna ja kaastsaari Ivaniga korrapäraselt õukonnatseremooniatel. Peetri hoida tema kaasvalitsejat, tsaar Ivan V oma mõju all. Peeter pühendus innuga laevaehitusele ja prassimisele Nemetskaja slobodaas. Ta hindas kõrgelt sõprust välismaalaste Patrick Gordoni ja Frangois Lefortiga, kes olid 1689. aasta kriisi ajal tema poole üle tulnud. Gordon ja Lefort õhutasid Peetri kirge joomise ja tulevärgi vastu. Need ajaviited põhjustasid nii mõnegi tsaari sõbra enneaegse surma, sest tema polkude õppustel kasutati ehtsat laskemoona. Lefortilt sai ta päranduseks ka armukese, Anna Monsi, ühe Saksa kõrtsmiku tütre. 1693 käis Peeter Arhangelskis ja innustatuna oma esimesest merereisist, tellis Hollandist 44 suurtükiga fregati.

Peetri sõpruskonda kuulusid peamiselt madala päritoluga mehed, nagu poola-juudi kaupmees Pjotr Šafirov ja Aleksandr Danilovitš Menšikov, kelle kohta räägitakse, et ta müüs varemalt Moskvas pirukaid, aga tegelikult oli ta Preobraženskoje tallipoiss. Bojaarid panid nendele meestele süllekukkunud mõjuvõimu pahaks. Peeter korraldas oma mürgleid „Lollide ja narride purjus sinodis”, mille joobnud kokkutulekud mõnitasid õigeusu kiriku riitusi. Usklikke, sealhulgas Peetri naist Jevdokijat, ärritasid ja solvasid need väga. Peeter oli Jevdokijaga abiellunud 1689 ning poeg Aleksei sünd 1690 tugevdas tema dünastilist asendit oluliselt, sest Ivani lapsed olid kõik tütred. Jevdokia sünnitas Peetrile veel kaks poega, kuid nad mõlemad surid imikutena.

Peetri eesmärgid

Pärast ema surma 1694 hakkas Peeter valitsemises osalema üha innukamalt. Oma peamiseks eesmärgiks pidas ta Venemaa rahvus­vahelise seisundi kindlustamist, väljapääsu saamist Mustale merele ja ligipääsu rajamist Läänemerele Rootsi arvel. Oma tegevuses ei järginud ta kindlat kava, vaid kasutas avanevaid võimalusi, mistõttu pidi ära kannatama mitu tõsist tagasilööki. Tema siseriiklikud uuendused tulenesid suuresti sõja vajadustest. Enamiku eesmärke oli Peeter pärinud oma eelkäijailt. Ta üritas minevikuga lõpparvet teha vaid luues laevastiku, allutades kiriku riigile ning surudes jõuga peale lääne kombed. Muudel aladel eristas Peetri valitsusaega tema eel­käijate omadest vaid muudatuste kiirus.

1695 läks Peeter sõtta Türgi vastu kavatsusega vallutada Aasov. Piiramine ebaõnnestus ja venelased pöördusid tagasi. Peeter otsustas selle taandumise tulemusel ehitada laevastiku, sest mõistis, et Venemaa võib Aasovi vallutada ainult siis, kui laevastik lõikab kindluse ära ka mere poolt. Voroneži rajati laevatehased ning Peeter töötas seal kõrvu välismaiste asjatundjate ja meistritega. Laevastiku valmimise ajaks oli Peetrist saanud Venemaa ainuvalitseja, sest Ivan

oli   29. jaanuaril 1696 surnud. Ivani viiest tütrest said kolm täiskasvanuks. Üks neist, Anna, sai Venemaa keisrinnaks, ning Ivani tütretütre poeg, samuti Ivan, sai lühikeseks ajaks troonile pärast Annat. Mereblokaadi ja maismaarünnaku ühendamisega saavutati juulis 1696 Aasovi alistumine.

Suur saatkond, mäss ja vastumeetmed

Pärast esimese sõjalise edu saavutamist tundis Peeter end võimelisena asuma teele Lääne-Euroopasse. Kuigi 1697.-1698. aasta Suurt saatkonda meenutatakse peamiselt Peetri huvi tõttu tehnoloogia- küsimuste vastu, oli sel ka olulisi diplomaatilisi eesmärke. Peeter lootis uuendada lepingut Austria ja Venezia Vabariigiga ning ahvatleda neid ühinema Türgi-vastase liiduga. Poola kuningas Jan Sobieski suri juunis 1696. Peeter toetas Poola trooni taotlejatest Saksi kuurvürsti Augustit, lootes, et too hoiab poolakad Türgi-vastases liidus. August saigi Poola kuningaks. Erilist diplomaatilist edu Suurel saatkonnal siiski polnud. Juulis 1697 alla kirjutatud sõprusleping Preisiga ei kohustanud preislasi Venemaad sõjaliselt toetama ning Hispaania pärilussõjaga hõivatud austerlased polnud huvitatud sõja jätkamisest Türgiga. Peeter otsustas 1699 Türgiga rahu sõlmida – Venemaa säilitas Aasovi, kuid nõustus hävitama oma kindlused Dnestri alamjooksu piirkonnas.

Streletside mäss sundis Peetrit Moskvasse tagasi pöörduma. Mässu põhjuseks oli osaliselt ka hirm, et edasist läänestamist taotlev Peeter kaotab sõjaväereformi käigus nende polgud. Selleks ajaks, kui Peeter Krakõwisse jõudis, oli streletside mäss juba maha surutud. Nii sai Peeter teha peatuse ja kohtuda Poola uue kuninga August Il-ga, kellega ta sõlmis isiklikud suhted. 1699 õnnestus tal nende viljana luua Saksi- Poola, Taani ja Venemaa liit Rootsi vastu.

Moskvasse jõudis Peeter augustis 1698 ning moodustas streletside mässu uurimiseks komisjoni. See kasutas ulatuslikult piinamist. Üle 1000 streletsi hukati, osa neist poodi Novodevitšje kloostri juurde tsaaritar Sofja akende alla. Peeter oli nimelt veendunud, et Sofja oli võimuhaaramise lootuses mässu õhutanud. Moskva streletside polgud saadeti laiali ja nende liikmed saadeti asumisele. Peetri metsikusi seletatakse osaliselt sellega, et tal olid jubedad mälestused 1682. aasta mässust, ühtlasi olid streletsid ka Venemaa kõigi tagurlike jõudude sümboliks. Kuigi Sofja vastu polnud otseseid süütõendeid, pühitseti ta sunniviisil nunnaks. Sofja suri 1704. Peeter sulges kloostrisse ka oma naise Jevdokija. Arvatakse, et ta kavatses abielluda oma armukese Anna Monsiga, kuid 1703 avastas ta Anna truudusetuse ning hülgas ta.

Peetri kuulus bojaaride habemete pügamine 1698. aasta augustis oli midagi rohkemat kui jõhker nali. Tsaaril oli kindel plaan juurutada Venemaal lääne kombed. Ta käskis õukondlastel ja ametnikel kanda euroopalikke rõivaid ja kehtestas habememaksu. 1699 käskis Peeter kasutusele võtta lääne uusaastapäeva (1. jaanuari) ja juliuse kalendri lääne variandi. Gregoriuse kalendrit peeti Venemaal katoliiklikuks ning seetõttu eriti ketserlikuks. Tsaariperekonna naisliikmed lasti

1702 .Teremist välja ja õukonna daamidele hakati andma ühiskondlikke ülesandeid.

Põhjasõja esimene faas

Rootsi tundus Peetrile olevat Türgist kergem saak. Selle valitseja, 18-aastane kuningas Karl XII oli kogenematu ning majandus Läänemere-impeeriumi säilitamiseks nõrgavõitu. Siiski läks 1700 alanud sõda Rootsi vastu halvasti. Paraku osutus Karl XII sõjaliselt andekaks ning lõi oma vastaseid ükshaaval mängust välja. Taani sunniti alistuma samal päeval, kui venelased sõtta astusid. Narva piiramisel (1700) sai Venemaa palju väiksema Rootsi väe käest hävitavalt lüüa.

Narva all saadud õppetunnist taipas Peeter, et võidu saavutamiseni läheb aega ja selleks on vaja kaasajastada sõjavägi. Ta kartis Rootsi sissetungi, kuid see jäi tulemata. Karl XII valis rünnakuobjektiks Poola, kus ta takerdus keerukasse olukorda, mis andis Peetrile väärtuslikku hingetõmbeaega.

Narva all sai selgeks, et Vene vägi oli kehvalt varustatud ning puudulikult välja õpetatud. 1701 asutati suurtükiväekool. Võeti kasutusele uued vormirõivad ja hakati järgi tegema Inglise tulelukuga musketeid. Juba aasta pärast Narva lahingut tootis Venemaa rohkem suurtükke kui Rootsi. Sõdurite värbamine paranes 1705, mil iga 20 majapidamise kohta hakati nõudma ühte nekrutit – see tõi kokku peaaegu 45 000 meest. Neist moodustati uued polgud, mis õpetati välja Lääne-Euroopa eeskujul. Teenistus oli eluaegne, nii et nekrutiksvõetu läks oma perekonnale kaduma. 1701 asutati Admiraliteedi Prikaas, see pidi ehitama ja varustama sõjalaevu. Admiraliteedi ellingud arenesid hiigelettevõtteks, kus töötas ligi 10 000 töölist. Peetri valitsusaja lõpuks kuulus Venemaa laevastikku 800 galeeri ja 48 liinilaeva.

1702   hakkas Vene vägi Rootsi oma juba võitma. Mais 1703 vallutati Neeva suudmeala ning saadi juurdepääs Soome lahele. 1704-1706 laienes sõda edasi Eestisse, Liivi-ja Kuramaale. Selleks ajaks oli Karl XII sõda Poolaga juba võitmas ning 1706 sundis ta August II tegema rahu ja loobuma Poola kroonist. Peetrit ähvardas jälle Rootsi sissetungi oht, kuid nüüd oli Venemaa asend kindlam kui 1700 Narva all, Rootsi aga sõdimisest väsinud ja majanduslikult kurnatud.

1703   kohtas Peeter naist, kellest sai tema teine naine ja Venemaa esimene keisrinna. Leedu talurahva seast pärit Marta Skawroriska (või ka Rabe) oli sattunud Vene väe kätte Marienburgi (praegune Alüksne Lätis – Tõlk.) vallutamisel. Menšikov võttis Marta oma majapidamisse ja seal ta kohtaski tsaari, kelle armukeseks kohe ka sai. Ta läks üle õigeusku ja võttis nimeks Jekaterina (Eesti tava kohaselt Katariina – Tõlk.). Väheldane ja trullakas, pesi Katariina Peetri pesu, rahustas tema viha- hooge, vähendas sõjakäigu ebamugavusi ja hädaohte ning sünnitas talle

12  last. Peeter abiellus Katariinaga eraviisiliselt 1707 ja ametlikult ning avalikult veebruaris 1712. Pärast seda tunnustati Katariinat kui tsaarinnat; 1714 laskis Peeter Katariina ka kroonida.

Peterburi asutamine

Neeva suudmeala vallutamine võimaldas Peetril mais 1703 asutada uus meresadam. Sankt Peterburgile (Eesti tava järgi Peterburi – Tõlk.) valitud asukoht oli kehv, ümberringi laius soo ja sageli juhtus üle­ujutusi. Puitu oli külluses, kuid kivi, Peetri lemmikmaterjali, polnud, samuti ka tööjõudu. Ehitustöödele toodud talupojad, sõjavangid ja sunnitööle mõistetud kurjategijad surid kümnete tuhandete kaupa haiguste ja nälja kätte.

1710 tõi Peeter uude linna üle ka tsaariperekonna ning 1712 kuulutas ta Peterburi Venemaa pealinnaks. Peetri surma ajaks oli seal juba 40 000 elanikku Majandus ja ühiskond

Valitsuse majanduspoliitikat juhtis vajadus ehitada üles relvajõud. 1725. aastaks oli Venemaal 86 metallurgiatehast ja 15 tekstiili- manufaktuuri, paljud neist olid asutatud riigi rahaga. Eraettevõtjad said maksuvabastuse. Venemaa tööstuse kaitseks kehtestas Peeter importkaupadele tolli. Nekrutivõtmine ja sunniviisiline tööleraken­damine koormasid rahvast raskelt. Suured sõjakulutused põhjustasid raha odavnemise, olemasolevaid makse tõsteti ja ning isegi sellised asjad nagu hobuserangid, mängukaardid, peeglid, surnukirstud, kurgid, saunad ja pulmad maksustati või nende peale müüdi monopoliõigusi. Peetri suurim maksu-uuendus oli 1718 pearaha kehtestamine. Pearaha tõi sisse peaaegu neli korda rohkem, kui laekus kõikidest teistest otsestest maksudest. Kulutustest ülevaate saamiseks nõudis Peeter prikaasidelt arvepidamist ja 1710-1711 üritati Venemaal esimest korda koostada riigieelarvet.

Need muudatused polnud populaarsed. Aastail 1700-1710 tuli Peetril suruda maha hulk kohalike mässe, sealhulgas Astrahani mäss 1705-1706, Doni kasakate mäss 1707-1708 ja tugevad talurahva- rahutused Kesk-ja Lääne-Venemaal 1708-1710. Need uputati julmalt verre. Peeter oli samavõrra sallimatu ka poliitilise teisitimõtlemise vastu. Preobraženski Prikaas, mis oli algselt loodud samanimelise kaardiväepolgu asjade ajamiseks, muutus karmiks poliitiliseks politseiks. 1714. aasta ukaasiga määratleti esimest korda poliitiline kuritegu ning valitsus palkas endale nuhke.

Poltava sõjakäik

1708 tungisid rootslased Venemaale. Peetri strateegiaks oli taganeda, jättes maha tühja maa, ning meelitada vaenlane Sise-Venemaale. Karl XII pööras oma väe Moskva pealt Ukrainasse, kus ta lootis saada toetust kasakahetman Mazepalt. Mazepa tuli aga Rootsi laagrisse vaevalt 2000 kasakaga, luhtus ka lootus kaasata sõtta Türgi. Rootsi vägi pidi talvituma väga harjumatutes tingimustes, nende olukord halvenes veelgi, kui Peeter vallutas oktoobris 1708 Lesnaja lahingus Rootsi moonavoori. Karl suundus nüüd Poltava poole, lootes seal leida oma kurnatud väele toitu, ning piiras aprillis 1709 linna sisse. Peeter, kes oli meeste ja suurtükkide poolest ülekaalus, läks 27. juunil 1709 otserünnakule.

Poltava lahing oli venelaste otsustav võit. Peeter tõstis vangistatud Rootsi ohvitseride terviseks toosti: „Ma joon nende terviseks, kes õpetasid mulle võitmise kunsti.” Karl XII põgenes Türki, kuhu jäi 1714. aastani.

Haldusreformid

Peeter vajas usaldusväärsed varustajad, kes oleksid talle värvanud nekruteid ja kogunud kokku tulud. See vajadus juhtis ta riigi halduskorralduse kaasajastamiseni, kuid tema esimesed reformid olid tehtud ülepeakaela ja kehvasti kavandatud. 1708 moodustas ta kaheksa hiiglaslikku territoriaalset jaotist – kubermangu. Iga kubermangu

etteotsa pandi kuberner, kes vastutas politsei, teede, õigusemõistmise ja maksukogumise eest. Peagi sai Peeter aru, et sellest ei piisa. Keegi pidi riiki valitsema, kuni ta sõjas on. Selleks moodustas tsaar 1711 Senati. Senatisse kuulus üheksa liiget, see tegutses alaliselt ning asendas lõpptulemusena Bojaaride Duuma. Tsaar lootis, et Senat hoiab kuberneridel silma peal, mõistab kõrgeimat kohut ning töötab tema ukaaside alusel välja üksikasjalikud seadused. Senat nende ülesannete täitmiseks ei sobinud. Esimestest senaatoritest oli üks täiesti kirja­oskamatu ja kaks said hiljem kuritarvituste eest karistada. Kogunes suur hulk tegemata tööd. Peeter mõistis, et ta peab välja juurima kuritarvitused ja maksudest kõrvalehiilimise, ning moodustas 1711. fiskaalide nime all tuntud uurijate jajärelevaatajate ameti. Selle eesotsas oli ülemfiskaal Aleksei Nesterov, kelle Peeter mõni aeg hiljem riigivarguse ja altkäemaksuvõtmise pärast hukata laskis.

Teine Türgi sõda

Poltava lahingu tulemusel aitas Peeter August II-l Poola trooni tagasi saada, kuigi Poola muutus Venemaa sõltlaseks, ning viis lõpule Karjala ja Liivimaa vallutamise. 1710 langes Vene väe kätte Riia, Viiburi ja Tallinn. Karl XII püüdis veenda Türgi sultanit Ahmet III, et see kuulu­taks sama aasta novembris Venemaale sõja.

Nii juhtuski, et 7. juulil 1711 leidis tsaar end koos Vene väega Pruti jõe kaldal märksa suurema Türgi väe piiramisrõngas. Pärast kahe­päevast võitlust oli selge, et venelasi ootab ees häving, ning Peeter otsustas asuda läbirääkimistesse. Türklaste tingimused olid küll karmid, aga mitte nii hullud, kui Peeter oli kartnud. Ta pidi loovutama Aasovi, Taganrogi ja Dnepri kindlustused, loobuma mõjust Poolas ning laskma Karl XII vabalt läbi, et too saaks Rootsi naasta.

Põhja sõda jätkub

Peetri järgmine sõjakäik, 1713-1714 Soomes, oli edukas ning 27. juulil 1714 võitis Vene laevastik Rootsit Hanko neeme juures olulises merelahingus. See võit hirmutas teiste riikide valitsejaid, et Rootsi ülekaalukas mõju Läänemerel võib asenduda Vene omaga. Nende surve sundis Peetrit oma väe Poolast välja viima ning loobuma 1717 plaanist kasutada Rootsi ründamisel lähtealana Mecklenburgi.

Peetri teine Euroopa-reis

Peetri teine välisreis viis ta 1717 Kopenhagenisse, Amsterdami, Pariisi ja Berliini. Prantsuse õukond oli tsaari vabast käitumisest vapustatud. Kohanud seitsmeaastast kuningat Louis XV, võttis ta poisi sülle ning kallistas teda. Reisi ainuke diplomaatiline saavutus oli Amsterdami leping – kolmepoolne sõprusleping Peetri, Louis XV ja Preisi kuninga Friedrich Wilhelm I vahel, mis ei sisaldanud sõjalisi kohustusi. Peetri lootus ässitada Prantsusmaa Rootsi kallale ei täitunud. Ta jõudis tagasi Peterburi oktoobris 1717.

Peeter ja Aleksei

Peetri poeg Aleksei ei näidanud üles mingit huvi sõjaväeelu vastu. Saanud 1708 Moskva kuberneriks, leidis Aleksei haldustöö olevat tüütu ning eelistas lugeda usukirjandust. Peeter vihastas ja pettus pojas, kes oli vagatsev ja tujukas joodik ega hoolinud isa lääne- vaimustusest. 1711 abiellus Aleksei Braunschweig-Wolfenbütteli printsessi Charlotte Christina Sophiaga. Charlotte oli õnnetu ja jälgis hirmuga abikaasa ümber kogunenud Peetri uuendusi vihkavate bojaaride ja vaimulike „tsareevitši erakonda”. 1714 sünnitas ta Alekseile tütre Natalja ning suri ise oktoobris 1715, varsti pärast seda, kui oli andnud elu poeg Pjotr Aleksejevitšile (tulevane Peeter II).

Kuna Peetri naine Katariina oli 1715 sünnitanud poja Pjotr Petrovitši, ei sõltunud troonipärimine enam ainuüksi Alekseist, ja suhted kahe mehe vahel halvenesid üha. Peeter ähvardas Alekseid jätta ta pärandist ilma ja saata kloostrisse. Hirm selle ees sundis Alekseid koos oma armukese Jefrosinjaga 1716 Venemaalt pagema, algul Viini ja siis Napolisse. Oktoobris 1717 leidsid Peetri saadikud Aleksei üles ning viisid ta lubaduste ja ähvardustega nii kaugele, et ta naasis koju. Venemaal sunniti ta avalikult trooni pärimisest loobuma. Peeter uskus, et Aleksei põgenemine oli osa vandenõust. Loodi uus valitsusasutus – Salakantselei, mis pidi selgitama välja vandenõu põhjused ja hävitama vastasrinna. Alekseilt pinniti välja 50 väidetava kaasosalise nimed, nende hulgas oli ka tema ema Jevdokija. Kuigi paljusid Aleksei nimetatuid piinati, ei õnnestunud vandenõu olemasolu veenvalt tõestada. Alekseid sunniti vaatama pealt mitme lähema sõbra hukkamist. Jevdokija jäeti ellu, kuid saadeti kaugesse kloostrisse.

Jefrosinja, kes Venemaale tagasitulekul samuti vangistati, tunnis­ tas, et Aleksei rääkis talle kavatsusest loobuda tsaariks saanuna Peetri poliitikast. Silmitsi oma armukese reetlikkusega, võttis Aleksei omaks, et Peetri-vastase mässu puhkemisel oleks ta sellega liitunud. Pärast kahte piinamist andis ta põhjalikuma tunnistuse ning mõisteti surma. Avalikult teatati, et ta suri 15. juunil 1718 rabandusse. Kuuldused, et ta suri oma isa käe läbi, pole kinnitust leidnud.

Edasised haldusreformid

Teisel haldusreformide ajajärgul lähenes Peeter asjale läbi­mõeldumalt. 1719 jaotati suured kubermangud 45-ks (hiljem 50-ks) väiksemaks provintsiks. Iga kubermangu etteotsa määrati sõjaväeline kindralkuberner, provintsi etteotsa vojevood. Provintsid jaotati maakondadeks, mida juhtisid maakonnakomissarid. 1721 loodi linnade omavalitsussüsteem, see pidi andma jõukamatele kodanikele kontrolli politsei ja sisemise julgeoleku üle. Need Rootsi eeskujust lähtuvad ümberkorraldused ei töötanud hästi. Nende käigus­hoidmiseks nappis piisava haridusega võimekaid inimesi ning Peeter toetus sellistel puhkudel üha sagedamini sõjaväele. Aastaks 1722 oli selge, et maaomanikud kas ei suutnud või ei tahtnud koguda pearaha, ning ka see kohustus pandi sõjaväele.

1718 muutis Peeter keskvalitsust ning asendas kattuva tegevusega prikaasid ministrist ja kõrgematest ametnikest koosnevate kollee­giumitega. Kolleegiume oli üheksa, neil oli kindel ametnike koosseis ning igaüks vastutus oma kitsa ala eest. Need Rootsi eeskujul tehtud muudatused suurendasid ametkondade asjatundlikkust. Preobraženski Prikaas, Peetri poliitiline politsei, elas need ümber­korraldused üle. Provintsides pidurdus Peetri reform võimekate ja haritud haldurite puudusel. 1721 seadis ta ametisse uue võimukandja, Senati ülemprokuröri, kes võttis üle ülemfiskaali kohustused ja pidi jälgima ka kolleegiume.

Teenistus, haridus ja kirik

Peetri arvates oli iga aadliku kohus teenida riiki. 1714 kohustas ta aadlikke pärandama oma mõisaid ainult ühele pärijale, nii et teised pojad pidid teenima kas sõjaväes või ametnikuna. Loobuti tava­pärastest tiitlitest nagu „bojaar” ning võeti kasutusele euroopalikud „krahv” ja „parun”. 1722 kehtestas Peeter Taani ja Preisi eeskujul auastmete tabeli. See jagunes kolmeks teenistusliigiks (relvajõud, õukond ja haldus) ning need omakorda 14 klassi. Kaheksandasse klassi jõudmisega kaasnes pärilik aadliseisus.

Ühiskondlik seisund sõltus nüüd teenistusest ja ilma hariduseta ei saanud karjääriredelil edeneda. Peeter laskis tõlkida vene keelde mitmesuguseid õpperaamatuid, sealhulgas aritmeetika- ja astro­noomiaõpiku. Ta asutas koole, kus õpetati matemaatikat ja mere- asjandust, tsiviilehitust, kirurgiat ja mäeasjandust. Valitsusaja lõpul kavandas ta teaduste akadeemia asutamist. Aadlikele tehti haridus kohustuslikuks, alates 1714. aastast oli  neil keelatud abielluda, kui polnud ette näidata alghariduse tunnistust. Mõne aastakümnega omandati lääne kultuur sel määral, et Vene kõrgkihi kõne- ja kirja­keeleks kujunesid võõrkeeled (Peetri ajal hollandi keel, seejärel saksa, ning Jelizaveta ajast prantsuse keel).

Tsaar arvas, et kirik peab alluma riigile ning teenima selle huve. Kui patriarh Adrian 1700 suri, siis järeltulijat talle ei määratud. Patriarhi maad anti Kloostrite Prikaasi hoolde ning tulu neilt läks riigikassasse. 1699-1700 tühistati kiriku maksusoodustused ning järgneva 20 aasta jooksul allutati see järjest rohkem riigile. 1716 sunniti piiskoppe tsaarile truudust vanduma. Peeter edutas selliseid kirikumehi nagu Novgorodi peapiiskop Feofan Prokopovitš, kes jutlustas tsaari piiramatut võimu. 1721 kaotas Peeter patriarhaadi ning allutas kiriku Pühale Sinodile, mille liikmed ta nimetas ise. Sinodi ülemprokuröril, ilmalikul ametnikul, oli vetoõigus. Peeter suhtus vanausulistesse suhteliselt sallivalt. Nad maksustati topelt, kuid neid ei kiusatud taga. See käitumine ei aidanud aga neid ümber veenda. Nagu ka paljud õigeusklikud, olid vanausulised veendunud, et Peeter on Antikristus, osalt ka sellepärast, et ta sallis ka luterlasi ja katoliiklasi.

Peetri uuendused põhjustasid Vene riigi ja ühiskonna vahel ohtlikke vastuolusid. Tsaarivõimu liitlasena levitas kirik uskumust, et tsaar on Jumalast seatud valitseja ja temale allumine on usuline kohustus. Peeter muutis kiriku riigiasutuseks, mida tema järeltulijad kasutasid ära, alarahastasid ja jätsid muidu hooletusse – see nõrgestas kiriku võimalust õigustada nende valitsemist. Peetri uuenduste tulemusena tekkinud haritud koorekiht hakkas riigile allutatud kirikusse suhtuma kahtluse ja põlgusega. Kahtlemine usus tõi kaasa kahtluse tsaarivalitsuse teoloogilises põhjendatuses.

Põhjasõja lõpp

Rahuläbirääkimised Venemaa ja Rootsi vahel algasid 1718, kuid katkesid peagi, kuna Karl XII sai sama aasta lõpul Norra-sõjakäigul surma. Rootsi uus valitseja Ulrika Eleonora otsustas sõda jätkata, sest lootis abi Euroopa valitsejate Venemaa-vastaselt koalit­sioonilt. Koalitsiooni loomine kukkus läbi ning Inglismaa, kelle laevastik ei suutnud takistada Vene galeeride rünnakuid Rootsi rannikule, veenis Rootsit asuma venelastega läbirääkimistesse. Kokkuleppele jõuti Nystadis 30. augustil (10. septembril ukj.) 1721 (Eestis tuntakse seda linna soomekeelse nime järgi Uusikaupunki rahuna – Tõlk.).

Venemaa sai rahulepinguga suurema osa vallutatud maid, kuigi Peeter pidi tagastama Ahvenamaa saared ja suurema osa Soomet. Nüüd kuulus Venemaale Läänemere rannik Riiast Viiburini. Peeter pühitses seda võitu, võttes enesele oktoobris 1721 tiitliks „Peeter Suur, oma riigi isa, kogu Venemaa keiser”. 1725. aastaks oli Euroopa pealinnades üle 20 alalise diplomaatilise esinduse, mis näitas Peetri otsustavust teha Venemaast arvestatav Euroopa riik.

Peetri Aasia-poliitika

Peeter hõivas Kamtšatka ja Kuriili saared ning palkas oma valitsusaja lõpul Taani avastusreisija Vitus Beringi uurima, kas Siber ja Põhja- Ameerika on maismaaühenduses. Oma lootustes suurendada Venemaa kaubavahetust Hiinaga pidi ta pettuma. 1692 ja 1719 Hiinasse lähetatud saatkonnad ei saanud sealt mingeid eesõigusi. Tema katse muuta Hiiva ja Buhhaara khaaniriigid Venemaa protektoraadiks luhtusid samuti. 1722. ja 1723. aasta Pärsia- sõjakäigud andsid Venemaale Kaspia mere läänekaldal ebakindla tugiala.

Perekondlikud suhted

Pjotr Petrovitši, tsaari ainsa elusoleva seaduslikust abielust sündinud poja surm 1719 tekitas küsimuse, kes pärib riigi. Peeter ei tahtnud jätta krooni Aleksei pojale Pjotr Aleksejevitšile. Ta kaalus lahutamist Katariinast, kelle välimust oli rikkunud ohter joomine, et abielluda meessoost pärija saamiseks oma viimase armukese Maria Kantemiriga. Peeter jäi siiski Katariinale truuks ning laskis ta mais 1724 keisrinnaks kroonida.

1720. aastatel tekkisid Peetril raskused oma lähimate kaaslastega. Menšikov, kes oli oma kuritarvitused seni andeks saanud, kutsuti 1723 taas uurimiskomisjoni ette ning jäi kahtlusaluseks kuni Peetri surmani. Asekantsler Šafirov tabati samal aastal riigivarguselt ja saadeti maapakku. Hädaohutu sattus isegi Katariina, kel oli olnud armulugu Willem Monsiga, Peetri kunagise armukese vennaga. Novembris 1724 Mons hukati ning tõenäoliselt päästis Katariina karistusest ainult Peetri surm.

Peetri surm

Peetrit vaevasid seljavalud, mädanikud ja kuseteede põletik. Kõik see aga ei takistanud teda hüppamast jääkülma merre päästma kalureid, kelle paat oli ohus. Selle tulemusel tõusnud palavik nõrgestas tsaari veelgi. Jaanuaris 1725 lõigati tal välja neerukivid. Haavast sai alguse gangreen ning Peeter suri 28. jaanuari varahommikul 1725. Kuigi ta oli andnud välja ukaasi, et Venemaa keisril on õigus määrata oma järeltulija, suri ta ise enne, kui jõudis nimetada troonipärija.

Suutmata võita korraga nii Türgit kui ka Rootsit, tegi Peeter õige valiku ja koondas kogu jõu nõrgemale vastasele. Tema läbimurre Läänemerele kindlustas Venemaale koha Euroopa suurvõimude hulgas. Peetri liidendatud alad ja sõjaväereform panid aluse impeeriumi edasisele laienemisele. Kuigi temajäreltulijad korraldasid mõne tema loodud asutuse ümber või kaotasid neid, jäi enamik tema halduslikke uuendusi kestma. Tema komme toetuda riigi asjade korraldamises sõjaväele kestis Katariina II valitsusajani. Kokkuvõttes jäi riik endiselt relvajõudude haldamise, suurendamise ja rahastamise vahendiks. Peeter oli teinud selle töö kindlamaks ja tulemus­likumaks.

„Vene tsaaride kroonika“ David Warnes.