Paul [1796-1801] sündis 1754. Ametlikult oli ta suurvürst Pjotr Fjodorovitši (hilisem Peeter III) ja tema naise Jekaterina Aleksejevna (hilisem Katariina II) poeg, kuigi Katariina andis mõista, et tema abielu polnud ihulikult teoks saanud ja Paul sündis vahekorrast Saltõkoviga. Keisrinna Jelizaveta võttis Pauli kohe vanemate käest ära. Kuna mees, keda Paul oma isaks pidas, mõrvati riigipöörde ajal, mis tõi võimule tema ema, oli ta Katariina suhtes umbusklik ja vaenulik. Pauli hariduse eest hoolitses Nikita Ivanovitš Panin, kes üritas temast kasvatada valgustatud valitsejat. Pauli katsed viia Panini soovid ellu rikkus ära tema iseloom. Püsimatut Pauli vaevasid kinnismõtted ning tal käisid peal vägivaldsed, arutud raevuhood.

Pauli esimene naine Natalja suri sünnitamisel 1776. Sama aasta lõpul võttis Paul teise naise, Württembergi printsessi Sophia Dorothea Augusta Luisa. Pauli tundeid iseloomustavad sõnad, millega ta oma naist kirjeldas: „pole paha, suur ja kena kujuga”. Maria Fjodorovna, nagu teda Venemaal tunti, sünnitas Paulile neli poega ja kuus tütart. Vanemaid poegi, Aleksandrit ja Konstantini, kasvatati Katariina II järelevalve all ning neil ei olnud kuni murdeikka jõudmiseni oma vanematega lähemaid suhteid. Paul elas peamiselt Peterburi lähedal oma Gattšina ja Pavlovski mõisates. Katariina hoidis teda riigiasjadest eemal, Paul arvustas oma ema õukonna toredust, kombelõtvust ja kuritarvitusi ning eelistas lihtsamaid lõbustusi nagu sõdurite drillimine, malemäng ja viinerite söömine. Gattšina oli segu eeskujulikust näidismõisast ja erasõjaväelaagrist, mille vorm, drill ja karm kord tulenesid Pauli kiindumusest kõige preisipärase vastu. Ta osales sõjas Rootsiga (1788-1790) ja oli rõõmus, et sattus tule alla, kuigi rootslased hiljem vabandasid, et olid tema pihta tulistanud.

Pauli troonileasumine 1796 oli väljakutsuv. Tema nõudmine, et Peeter III jäänused maetaks ümber Peeter-Pauli peakirikusse Katariina II kõrvale, oli oma seadusjärgsuse suurustlev esiletoomine. 1797 üritas ta Vene troonipärimises korda luua ning andis oma kroonimise päeval välja ukaasi, mille kohaselt troon pärandati sünnijärgselt meesliini pidi, ja nõudis, et troonipärija oleks õigeusklik. Paul tühistas hulga Katariina korraldusi ja muutis poliitikat. Pärsiasse saadetud sõjavägi kutsuti tagasi. Teisitimõtlejad, kelle Katariina oli vangi heitnud, vabastati. Gattšina viisid ja kombed kanti üle pealinna, mis hakkas meenutama sõjaväelaagrit. „Salaekspeditsiooni” tegevust laiendati.

Reformid ja tsensuur

Pauli esimestel valitsusaastatel tehti hulk edasiviivaid uuendusi. Anti välja Preisi eeskujule toetuv sõjaväemäärustik. Nii määrustik kui ka Preisi stiilis mundrid põhjustasid pahameelt, kuid lihtsõdurite elutingimusi parandati. Paul üritas vähendada riigi kulusid ning vaatas selleks üle valitsemissüsteemi ja tsentraliseeris seda. Ta asutas kaks esimest Vene ministeeriumi – 1797 Udellimaade Ministeeriumi, mis pidi haldama keiserliku perekonna maavaldusi, ja 1800 Kaubandusministeeriumi. Need asutused, suuremad ja tulemuslikumad kui kolleegiumid, näitasid kätte impeeriumi halduse arengusuuna 19. sajandil. Talupoegadesse suhtus ta isalikult. 1797 keelas ta maaomanikel kasutada pühapäeviti pärisorjade tööd ning soovitas, et pärisorjad peaksid oma isanda maal töötama ainult kolm päeva nädalas. Pärisorjade perekondade lahutamine keelati. Aadlile need meetmed ei meeldinud. Ka vastustas aadel enda maksustamist ning allutamist ihunuhtlusele – mõlemad olid vastuolus Katariina II 1785. aasta „Aadli armukirjaga”. Paul oli loomult revolutsiooni vastane. 1800 keelas ta täielikult raamatute ja nootide sisseveo. Keelati ka nn revolutsiooniliste sõnade nagu „kodanik” ja „ühiskond” tarvitamine.

Välispoliitika

Keisri otsus ühineda Austria, Inglismaa ja Napoliga II Prantsusmaa-vastasesse koalitsiooni tugines ideoloogiale, fantaasiale ja kainele arvestusele. Ta tahtis panna Itaalia pärilikud valitsejad nende troonidele tagasi. Kui Prantsusmaa 1798 Malta saare hõivas, oli Paul südamepõhjani puudutatud – ta oli juba lapsepõlvest peale olnud Malta rüütlitest vaimustuses. 1798 valiti Paul ordu suurmeistriks ja ta hakkas unistama saare vabastamisest. Ta nägi Prantsusmaa sissetungis Vahemere idaossa ähvardust Venemaa kasvavale Musta mere kaubandusele ja sõlmis 1798 uskumatu liidu Türgiga (see jäi tõsi küll lühiajaliseks). 1788/1789. aasta talvel tõrjus Türgi ja Vene ühendlaevastik admiral Fjodor Ušakovi juhtimisel Prantsusmaa Joonia mere saartelt välja. Need hõivas Venemaa.

Vene maaväe 1799. aasta Itaalia-sõjakäik kulges Suvorovi juhtimisel hästi ja see sooritas hiilgava taganemise üle Alpide. Kui Paul mõistis, et austerlased kavatsevad Itaalias seaduslike valitsejate võimu taastamise asemel hoopis maa hõivata, lahkus ta koalitsioonist. Napoleoni võimuhaaramine novembris 1799 andis Paulile põhjust astuda läbirääkimistesse Prantsusmaa „kontrrevolutsioonilise” valitsusega, nagu ta ise seda nimetas. Kõnelused jäid viljatuiks: Pauli tingimused – ennesõjaaegsete valitsejate võimu taastamine Itaalias, Saksamaal ja Maltal – polnud Napoleonile vastuvõetavad. Suhted Suurbritanniaga halvenesid, sest britid jätkasid austerlaste toetamist ning keeldusid tagastamast Maltat, mille nad olid 1800 hõivanud. Paul kehtestas kaubandusembargo, taaselustas Neutraalsete Liiga ja kavatses saata ekspeditsiooni Indiat vallutama. Paljud Vene aadlikud olid aga britimeelsed ja Pauli arutu käitumine tugevdas vastasrinda. 1799. aasta paiku hakkasid rahulolematu aadel ja ohvitserid, kes ei sallinud uut karmi korda ja pidevat lahtilaskmise ohtu, sepitsema Pauli kukutamiseks vandenõud.

Turvalisuse otsimine

Pauli eraelu oli keerukas. Tema kirglik, kuid arvatavasti platooniline sõprus Jekaterina Ivanovna Nelidovaga varjutas mitu aastat tema abielu, kuid Nelidova ja keisrinna said lähedasteks sõbrannadeks ning mõjutasid lõpuks tema käitumist koos. 1798 armus Paul Anna Lopuhhinasse ning kaugenes nii keisrinnast kui ka Nelidovast. Ta hakkas muretsema julgeoleku pärast ja laskis Peterburi ehitada uue, vallikraaviga residentsi – Mihhaili lossi. Veebruaris 1801 sundis Paul oma perekonna sinna sisse kolima veel enne, kui uue lossi seintel oli krohv kuivada jõudnud.

Vandenõud, mille tulemusel Paul mõrvati, juhtis Peterburi sõjakuberner Peter Ludwig krahv von der Pahlen (Palmse mõisa väljaehitaja Arend Diedrich von der Pahleni noorim poeg, kes aastal 1799 tõi suguvõssa krahvi tiitli ning oli ajuti ka Eesti- ja Liivimaa ning Ingeri ja Viiburi kindralkuberner. – Tõlk), kel oli võimalik vandenõulased Mihhaili lossi sisse viia. Pauli kukutamise plaaniga oli nõus ka tema poeg ja troonipärija Aleksander. Kuna vandenõulastel oli allkirjastamiseks kaasas troonist loobumise ürik, siis polnud neil ilmselt algselt kavatsust Pauli tappa. Vandenõulased läksid lossi öösel vastu 12. märtsi 1801 ja leidsid keisri tema magamistoast sirmi tagant peidust. Järgneva rüseluse ajal peksti Pauli julmalt ning kägistati siis salli või särbiga.

Kuigi ametliku teadaande kohaselt suri keiser ajurabanduse tagajärjel, sai Pauli mõrv varsti avalikuks. Arvamus, et ta oli vaimuhaige, sobis Pauli järeltulijatele hästi ning kajastub enamikes 19. ja 20. sajandi ajalookäsitlustes. Alles hiljaaegu on Pauli valitsusaega hakatud suhtuma mitte kui kõrvalekaldesse, vaid kui ajajärku, mil tsaarivõim sai kuju, mis püsis kogu 19. sajandi. Pauli „isalik” suhtumine alamatesse, kiindumus sõjaväelisse korda, esimeste ministeeriumide loomine, tsensuuri karmistamine ja politseiriik olid asjad, mida tema pojad Aleksander I ja Nikolai I edasi arendasid.

 

David Warnes „Vene tsaaride kroonika“