Aleksander I (1801-1825) sündis 1777 ja kasvas üles vanaema Katariina II järelevalve all. Tema šveitsi päritolu koduõpetaja ja kasvataja La Harpe, veendunud vabariiklane, sisendas oma õpilasse usku seaduse jõusse ja vihkamist omavoli vastu. Noorukieas pani Aleksander pahaks vanaema eestkostet ja imetles oma isa majapidamises Gattšinas valitsevat sõjaväelist korda. Vajadus meeldida mõlemale, nii Katariina II kui ka Paulile, kelle iseloomud ja vaated olid niivõrd erinevad, tekitas temas ebakindlust ja sundis endas kahtlema. Veidi aega enne troonile tõusmist usaldas ta sõpradele, et ta loodab tagasi astuda ja tõmbuda eraellu kusagil välismaal. 15-aastaselt abiellus ta Badeni printsessi Luisa Maria Augustaga, kes sai Venemaal nimeks Jelizaveta Aleksejevna. Selle abielu oli korraldanud vanaema. 1803. aastaks oli ta soetanud armukese – Maria Narõškina.

Pauli valitsusajal anti Aleksandrile märkimisväärseid kohustusi, sealhulgas oli ta Sõjakolleegiumi president ja Peterburi kindralkuberner. Aleksander teadis vandenõust oma isa kukutamiseks, kuid Pauli surm täitis ta süütunde ja kahetsusega. Järgnevatel nädalatel rakendatud vabameelsed meetmed võisid tuleneda hirmust isa mõrtsukate ees. Ta teatas, et kavatseb tagasi pöörduda oma vanaema valitsemisviisi juurde. Tsensuuri leevendati. 1785. aasta „Aadli armukiri” kinnitati uuesti ja nimetati komisjon, mis pidi välja töötama uue seadustekogu.

Juuniks 1801 oli Aleksander armee toetuse peale juba sedavõrd kindel, et tundis end suutelisena Pahlenit erru saatma. Lühike naasmine Katariina poliitika juurde oli läbi. Seadusandlik komisjon ei saavutanud midagi. Mõte tagada Venemaa elanikele kodanikuõigused heideti kõrvale. Valitsusaja algul loodud Alaline Nõukogu jätkas tegutsemist, kuid 1801-1803 küsis keiser nõu rohkem oma sõprade mitteametlikult seltskonnalt – nn Intiimkomiteelt (keiser ise nimetas seda Ühiskonna Päästmise Komiteeks). Vürst Konstanty Adam Aleksander Czartoryski, krahv Viktor Kotšubei, Nikolai Novosiltsev ja krahv Pavel Stroganov olid kõik lääne aateid tundvad mehed. Nende mõju keisrile, kes oli niigi aldis oma kasvataja poolsallitud vabameelsele õpetusele, tegi ärevaks tagurlasi, kuid Intiimkomitee nõuanded Aleksandrile olid üsna ettevaatlikud. Nad uskusid, et reformid võivad olla edukad vaid siis, kui tulevad ülaltpoolt. Nad olid vastu ka pärisorjuse kaotamisele, arvates, et see ärritab aadlikke ja tekitab maal korralagedust. 1803 välja antud „Vabade maaharijate seadus” lubas maaomanikel pärisorje vabastada, kuid 1825. aastaks oli vabastatud vähem kui 0,5% pärisorje.

Varased reformid

Septembris 1802 andis Aleksander Senatile õiguse lükata tagasi seadusi, mida see sobimatuks peab, kuid kui Senat järgmisel aastal seda õigust kasutas, piiras keiser seda vihaselt. Aleksander uskus, et ministeeriumite süsteem tugevdab tema võimu, ning moodustas 1802 kaheksa uut ministeeriumi. Ministrid nimetas ja vabastas keiser, kuid Senat võis nõuda neilt aastaaruandeid ja neid küsitleda. „Salaekspeditsioon” kaotati ning tuhanded eelmise valitsuse ajal vangistatud ja pagendatud inimesed vabastati.

1803. aasta ukaasi kohaselt tuli igasse külasse asutada kihelkonnakool, mis annaks kõikidele, ka pärisorjadele, tasuta haridust. Tegelikult pääses pärisorjade lapsi kooli väga vähe. 1825. aastaks oli Venemaal üle 1400 riigikooli ja õpilaste arv oli jõudnud 70 000-ni. Maakonnalinnades avati põhikoolid ja kubermangulinnades gümnaasiumid. Kaasanis, Harkivis ja Peterburis avati uued ülikoolid ning neile anti küllalt suurte õigustega omavalitsus. (1802 taasavati ka Tartu ülikool – Tõlk)

Välispoliitika

1801 kutsus Aleksander tagasi väe, mille ta isa oli saatnud Indiat vallutama, taastas diplomaatilised ja kaubandussuhted Inglismaaga ning sõlmis Prantsusmaaga rahu. Viimane häiris Venemaa tagurlasi. Märtsiks 1802 oli Euroopa rahujalal. Napoleon oli veebruaris 1801 sõlminud Austriaga Luneville’i rahu ja märtsis 1802 Inglismaaga Amiens’i rahu.

Aleksander jätkas oma eelkäijate laienemispoliitikat, annekteerides 1801 Gruusia. Sõda Pärsiaga (1804-1813) ühendas ja laiendas Venemaa vallutusi Kaukaasias ning 1740. aastast Venemaale kuulunud nimeline võim kasahhi hõimude üle muudeti tema valitsusajal tegelikuks.

Rahu Euroopas ei jäänud kestma. Mais 1803 algas sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Aleksandrit häirisid Napoleoni jätkuvad ettevõtmised Vahemere idaosas. Tema ettepaneku vahendada rahu Prantsusmaa ja Inglismaa vahel lükkas Napoleon tagasi. Kui Napoleon end 1804 keisriks kroonis, sai Aleksander aru, et Prantsusmaaga pole võimalik rahus elada. 1805 ühines ta Inglismaa ja Austriaga III Prantsusmaa-vastasesse koalitsiooni. Venemaa sõjakäik Austriasse lõppes hävitava lüüasaamisega, osaliselt sellepärast, et Aleksander eiras oma kogenud väejuhi Mihhail Kutuzovi soovitusi. 20. novembril (2. detsembril ukj) 1805 said venelased Austerlitzi lahingus (tänapäeva Slavkov Tšehhis) Napoleoni käest sellise kaotuse osaliseks, millist poldud nähtud Narvast saati (lk 99). Aleksander pääses vaevu vangilangemisest ning veetis lahingujärgse öö ühes talutares, vaeveldes kahetsuspisarates ja kõhukrampides. Austria tegi Prantsusmaaga rahu, Püha Rooma Riik lakkas olemast ja Napoleon võis Saksa riike ümber korraldada. 1806 moodustati IV koalitsioon, kuhu kuulusid Preisimaa, Venemaa, Suurbritannia ja Rootsi. Napoleon purustas preislased Jena all 14. oktoobril 1806 (ukj) ja hõivas Berliini. 1806. aasta lõpul andis Türgi Prantsusmaa ässitustele järele, sulges Dardanellid ja Bosporuse, kukutas Moldova ning Valahhia valitsejad ning Venemaal tuli minna sõjaga oma huvisid kaitsma. Venemaa polnud valmis sõdima kahel rindel. Prantslaste otsustav võit Friedlandi all juunis 1807 võttis Aleksandrilt tahtmise edasi sõdida. 25. juunil (7. juulil ukj) alustasid Aleksander, Preisi kuningas Friedrich Wilhelm ja Napoleon Tilsitis rahukõnelusi.

Aleksander nõustus andma üle Joonia saared ning viima Moldovast ja Valahhiast oma väed välja. Ta soostus osalema Napoleoni kehtestatud kontinentaalblokaadis, mis tähendas tulusate kaubandussidemete katkestamist Suurbritanniaga. Napoleon hõivas Preisimaale kuuluvad Poola alad ja moodustas seal Prantsusmaa satelliitriigi Varssavi Suurhertsogkonna ning andis Venemaale ainult Bialystoki. Ta nõustus ka Aleksandri plaaniga vallutada Soome. Arutati ka võimalust jaotada Osmani impeeriumi Euroopa-osa Prantsusmaa ja Venemaa vahel. Need tulemused polnud küllaldased, et Venemaa haritud ringkonnad oleksid pidanud Aleksandri tegevust Tilsitis edukaks. Ka tema ise näis pidavat rahu Prantsusmaaga vaid ajutiseks hädalahenduseks. Sõda Rootsiga 1808-1809, milles Venemaa omandas Soome, oli Vene konservatiivide hulgas ebapopulaarne, sest neile tundus, et Aleksander tegutseb Napoleoni huvides.

Speranski ajastu

Aastail 1807-1812 oli Aleksandri tähtsaim nõuandja tema riigisekretär Mihhail Mihhailovitš Speranski, kes üritas kaasajastada Venemaa valitsusasutusi. 1809 viis ta kõrgemat ametikohta taotlevate ametnike jaoks sisse eksamite süsteemi ning pani uuesti tööle Seadusandliku Komisjoni, mis sai 1812. aastaks valmis tsiviilkoodeksi. Aadelkond ei toetanud Napoleoni seadusandlikest uuendustest mõjutatud koodeksit ning seda ei rakendatud kunagi. Speranski tegeles ka Venemaa rahandusega. Ta kolmekordistas 1810-1812 valitsuse tulud suurendades selleks pearaha ning viies sisse palju paksu verd tekitanud tulumaksu, milles aadel nägi 1785. aasta „Aadli armukirja” rikkumist.

Speranski veenis Aleksandrit moodustama nõuandev Riiginõukogu, kes valmistaks ette seadusandlikke ettepanekuid keisrile kinnitamiseks. Ta soovitas ka luua nõuandev Riigiduuma, mille valiksid maaomanikud. Selle ettepaneku lükkas Aleksander tagasi kartuses, et niisugune kogu võiks ohustada tema eesõigusi. Märtsis 1812, kartes, et sõda Prantsusmaaga on möödapääsmatu ja soovides rahustada konservatiive, tagandas Aleksander Speranski pisarsilmil.

Võit Napoleoni üle

Erfurdi kohtumisel oktoobris 1808 nõustus Napoleon Venemaa nõudmisega Moldovale ja Valahhiale, kuid nõudis vastutasuks Venemaa abi juhuks, kui Prantsusmaa ja Austria vahel peaks puhkema sõda. Aleksandri osa Austria võitmises 1809 oli tühine, samuti ka Ternopili piirkond Karpaatide kirdeosas, mille Venemaa endale sai.

1810. aastaks oli majanduslik kahju, mida Venemaa kannatas Kontinentaalblokaadis osalemise pärast, muutunud silmnähtavaks. Riigi aastane kaupade väljaveo maht oli vähenenud 40%, valitsus oli sunnitud laskma ringlusse katteta raha. Oli ka selge, et Prantsusmaa ei kavatse Venemaad sõjas Türgiga arvestataval määral toetada. 31. detsembril 1810 loobus Aleksander liidust Prantsusmaaga ja kehtestas maitsi veetavatele kaupadele kõrgemad tollid kui merekaubandusele. Neutraalsete riikide laevad olid juba mõnda aega toonud Venemaale Inglise kaupu, 1811 hakkasid Vene sadamates käima ka Suurbritannia laevad.

Kartes Prantsusmaa rünnakut, sõlmis Aleksander mais 1812 türklastega rahu. Venemaa nõustus Moldovast ja Valahhiast tagasi tõmbuma, kuid sai osa Bessaraabiat.

Napoleoni Suur armee ületas 12. juunil (24. juunil ukj) 1812 Venemaa piiri. Kuna venelased olid vähemuses, vältisid nad pealahingut kuni vaenuväed, kes kannatasid juba nälja ja haiguste all, olid jõudnud Moskvast u 150 km kaugusele. Vene väe ülemjuhataja Mihhail Kutuzov võttis sisse positsiooni Borodino küla juures, kus prantslased 26. augustil (7. septembril ukj) kaotasid lahingus 40 000 meest, kuid mingit selget tulemust ei saavutanud. Seejärel otsustas ta Moskva vaenlasele loovutada, mis Aleksandrile ei meeldinud. 100 000 meheni kahanenud Napoleoni vägi sisenes 2. septembril (14. septembril ukj) peaaegu tühja linna. Samal ööl puhkesid tulekahjud ning mõne päeva jooksul hävis 90% linnast. Venelased ei tahtnud alistuda ega asuda läbirääkimistesse ning segadusse aetud Napoleon andis lähenevat Vene talve kartes oktoobris käsu Moskvast taganeda. Venemaalt pääsesid vaid tema Suure armee haledad riismed – enamik langes partisanide, Kutuzovi väe ja halva ilma ohvriks.

1812. aasta sõja ajal elas Aleksander läbi usulise kirgastumise ning jõudis veendumusele, et ta on äravalitu, kes peab kukutama Napoleoni ja taastama Euroopas korra.

1813 tegutses ta V koalitsiooni moodustamise kallal, kuhu tal õnnestus kaasata Preisimaa ja Austria. Ta võttis vägede ülemjuhatuse enda peale ning näitas oktoobris 1813 Leipzigi all toimunud Rahvastelahingus üles isiklikku kangelaslikkust.

Austria ja Preisimaa tõrkusid Prantsusmaale tungimast, kuid Aleksandril õnnestus liitlaste vastuseis murda. 9. märtsil 1814 ukj sõlmitud Chaumonfi leping kohustas neid sõdima kuni Napoleoni lõpliku lüüasaamiseni. 11. aprillil 1814 ukj, mõni päev pärast seda, kui Aleksander oli sisenenud võidukate vägede eesotsas Pariisi, loobus Napoleon troonist.

Rahusobitamine

Aastatel 1812-1814 segunes Aleksandri käitumises mõistatuslikult vagadus ja kõlvatus. Inglismaa-visiidi ajal 1814 jättis talle sügava mulje Piibliseltsi tegevus ning õigeusu vaimulikkonna pahameeleks hakkas ta toetama Piibliseltsi kava levitada pühakirja Venemaal. Tema kõrvalehüpped Viinis 1814 tõid kaasa kodurahu, mille Austria salateenistuse ülem kirjutas küüniliselt suguhaiguse arvele, mille Aleksander oli saanud.

1815 langes Aleksander usuhullu paruness Barbara Juliane von Krüdeneri (baltisaksa kirjanik, elas a-st 1818 Võrumaal Viitina mõisas – Tõlk) mõju alla, kes õhutas keisris usku, et Jumal on valinud ta välja erilise ajaloolise missiooni täitmiseks.

Viini Kongressil (1814-1815), kus suurriigid üritasid Euroopa tuleviku osas kokku leppida, ei nõustunud Inglismaa ja Austria Aleksandri ettepanekuga taastada Poola riik. Seepeale asutas ta Romanovite võimu alla jäänud Poola osas vähendatud Poola Kuningriigi. Kõige viimases kampaanias Napoleoni vastu Vene sõjajõud ei osalenud. Kuulnud liitlastevahelistest lahkarvamustest ja saanud sellest julgustust, lahkus Napoleon Elba saarelt, kuhu ta oli pagendatud, ning haaras Prantsusmaal uuesti võimu (nn Sada päeva), mis lõppes lüüasaamisega Waterloo all 18. juunil 1815 ukj.

Aleksander tahtis muuta nelikliidu alaliseks ja toetas nn kongresside süsteemi loomist. Selle kohaselt oleks liitlased pidanud kohtuma korrapäraste ajavahemike järel ja arutama Euroopa tüliküsimusi. Tema seisukohta, et liitu saab tugevdada, järgides „ristiusu muutumatuid põhimõtteid”, vastustas Inglismaa. Preisimaa ja Austria, kes nagu Suurbritanniagi tundsid Venemaa suurte relvajõudude ees teatud kõhedust, kirjutasid Püha Liidu lepingule alla, kuigi Austria välisminister Metternich põlgas selle „tühjaks ja kõmisevaks”.

 

Konstitutsionalismist taganemine

Novembris 1815 andis Aleksander Poolale põhiseaduse, mis tagas olulisemad kodanikuõigused. Poola seimi avaistungil 1818 teatas ta oma kavatsusest lubada aja küpsedes Venemaale samasugused vabadused. 1818 andis ta Novosiltsevile juhised Venemaa põhiseaduse koostamiseks. Sellegipoolest lükkas Aleksander hiljem tema ettepanekud tagasi ning loobus ka Aleksei Andrejevitš Araktšejevi kavast pärisorjuse järkjärguliseks kaotamiseks. Välismaised ülestõusud ja Semjonovski polgu mäss 1820 veensid keisrit, et maailmas toimivad kurjad revolutsioonilised mõjud ning tuleb rakendada jõudu.

Araktšejev oli suurtükiväekindral, kes teenis Aleksandrit 1808-1810 sõjaministrina. 1815 määrati ta sisse viima ja juhtima sõjaväeliste asulate süsteemi, mille Aleksander oli 1815-1816 loonud, ning tema mõju sisepoliitikas kasvas järsult. Sõjaväelised asulad pidid asendama olukorra, kus sõjaväkke nekrutiks võetu eemaldati tavaelust 25 aastaks. Need asustati sõdurite, nende perekondade ja riigi talupoegadega, kes pidid harima maad, kuni sõdurid sõjas on. Kuigi neis asulates olid hästi korraldatud kooliharidus ja arstiabi, tuli neis ette mässusid, sest Araktšejev sundis sealsetele elanikele peale karmi ja vastumeelse sõjaväekorra. Sõjaväeliste asulate korda muudeti Nikolai I ajal, kuid need kaotati lõplikult alles pärast Krimmi sõda.

1822. aasta paiku sattus Aleksander arhimandriit Foti mõju alla. See tagurlik õigeusu munk seletas keisrile protestantide, vabamüürluse ja vabameelsuse ohtlikkust. Araktšejeviga liitunud Foti veenis Aleksandrit loobuma Piibliseltsi toetamisest ning 1824 õnnestus tal saavutada arvestatava ususallivuspoliitika toetaja, haridus- ja usuasjade ministri vürst Aleksandr Golitsõni tagandamine. Sellegipoolest keeldus Aleksander sulgemast salaühinguid, mis muutusid Venemaa poliitilisele püsikindlusele suurimaks ohuks. „Kunagi innustusin ka ise neist kujutelmadest ning vigadest,” olevat ta öelnud 1821, „pole minu asi neid karistada”. Dekabristid, nagu nad hiljem tuntuks said, sest mõni neist osales 1825. aasta detsembriülestõusus, järeldasid sellest, et juba isevalitsus iseenesest pärsib arengut.

Kongresside süsteem

Aix-la-Chapelle’i kongressil 1818 tegi Aleksander ettepaneku suruda revolutsioonid maha ja säilitada Viinis kokkulepitud piirid, kuid Suurbritanniale polnud see vastuvõetav ja viis ärevusse Metternichi, kellele tundus, et Aleksander on sattunud vabameelse Joannis Capo d’Istria mõju alla. Kreeka krahv Capo d’Istria (ka Kapodistrias, valiti 1827 Kreeka Vabariigi presidendiks, mõrvati. – Tõlk) oli septembrist 1815 kuni juunini 1822, kui Venemaa välisminister oli Nesselrode, välisasjade riigisekretär. Aleksander oli sunnitud oma ettepaneku tagasi võtma.

Troppau (praegu Opava Tšehhis – Tõlk) kongressil, mis avati oktoobris 1820, leidis Metternich Aleksandri vaated olevat rahustavalt alalhoidlikud, kuigi teda tegi murelikuks Aleksandri ettepanek saata Vene vägi suruma maha Hispaanias ja Napoli Kuningriigis puhkenud revolutsioone. Laibachi (praegu Ljubljana – Tõlk) kongressil 1821 arutasid suurriigid, kuidas suhtuda Kreekas, Moldovas ja Valahhias Türgi võimu vastu puhkenud ülestõusudesse. Oodati, et Aleksander jagab Kreeka asjus Capo d’Istria indu, kuid keiser oli selleks ajaks jõudnud veendumusele, et igasugune relvastatud vastuhakk on saatana kätetöö. Verona kongressil, mis alustas tööd oktoobris 1822, nõustus Aleksander jätma Balkani asjad türklaste hooleks.

Verona kohtumisega kongresside süsteem ka lõppes. Järgnevatel aastatel pakkus Aleksander välja mõtte, et Kreeka peaks saama Osmani impeeriumis autonoomia. Teised riigid pidasid seda katseks laiendada Balkanil Vene mõju ja nii kreeklased kui ka türklased lükkasid selle pakkumise tagasi. Arvatakse, et Aleksander haudus plaani alustada 1825. aasta sügisel sõjategevust Türgi vastu.

Troonijärglus

Pärast noorema tütre surma 1808 polnud Aleksander I enam seaduslikke järeltulijaid. Ka tema vennal Konstantinil polnud lapsi ning kõik dünastia lootused lasusid suurvürst Nikolail, keiser Pauli kolmandal pojal. Aleksander eelistas Nikolaid kui sobivamat järeltulijat osalt ka sellepärast, et Konstantin oli sõlminud seisusevastase abielu Poola krahvinna Joanna Grudzinskaga (sai Lowici vürstinna tiitli). Konstantin, kes oli Poola asekuningas, loobus 1822 oma õigustest Venemaa troonile, ning järgmisel aastal kirjutas Aleksander alla salajasele manifestile, millega määras troonipärijaks Nikolai.

 

Surm ja pärimus

1824. aasta algul põdes Aleksander raskel kujul nakkuslikku nahahaigust roosi, mida tekitavad streptokokid. Tema sohitütre Sofja (1804-1824, Aleksandri tütar Maria Narõškinaga – Tõlk) surm ja hävitav üleujutus Peterburis sama aasta sügisel näisid keisrile karistusena tema pattude eest. Sel ajal sai ta uuesti lähedaseks keisrinna Jelizavetaga, kuid 1825 keisrinna tervis halvenes ja septembris viis Aleksander ta Taganrogi Aasovi mere äärde, et talvituda soojemas kliimas. See reis võimaldas keisril vaadata üle Krimmis paiknevad väeosad. Seal jäi ta palavikku ning suri Taganrogis 19. novembril. Tema jäänused toimetati 1826. aasta algul matmiseks Peterburi. Jelizaveta ei elanud temast palju kauem, ta suri tagasiteel Beljovis aprillis 1826. Aleksandri surnukeha ei pandud enne matuseid lihtrahvale vaatamiseks välja ning tänu sellele tekkis pärimus, et Aleksander ei surnudki, vaid loobus troonist ja hakkas rändavaks vagameheks.

Aleksander I võlus, ajas segadusse ja vihastas inimesi, kes temaga kokku puutusid. Ajaloolased on püüdnud mõista vastuolu tema noorusaja vabameelsete vaadete ja elu lõpuaastate tagurliku survepoliitika vahel. Mõni põhjendab seda muutust tema usulise pöördumisega, teised aga peavad tema noorusaja aateid lihtsalt moodsaks poosiks. Kuigi paljud Aleksandri kaasaegsed pidasid teda järjekindlusetuks silmakirjatsejaks, läbib kogu tema valitsusaega siiski üks kindel joon – ta kaitses järjekindlalt keisri eesõigusi.

 

Hoolimata tema korrapärastest ja õrnadest näojoontest ning erksalt värskest jumest, avaldas tema füüsiline ilu esmapilgul vähem mõju kui temast õhkuv heatahtlikkus, mis võitis kõik südamed ja sisendas koheselt usaldust. Tema pikk, kaunis ja majesteetlik kuju, enamasti graatsiliselt kummargil nagu antiikskulptuur, ähvardas juba tüsenema hakata, kuid oli täiusliku vormiga. Tema silmad, valvsad ja väljendusrikkad, olid sinised ning veidi lühinägelikud. Tema nina oli sirge ja kena kujuga, suu väike ja meeldiv. Tema näo ümarad kontuurid sarnanesid tema auväärseima ema omadega, samuti ka tema profiil. Tema otsaesine oli kergelt kiilas, andes kogu näole avatud ja rahuliku ilme, ja tema juuksed – värvilt kuldblondid – olid hoolikalt seotud nagu antiikkameedel või -medaljonidel kujutatud peadel, mida ma olen näinud, nii et see näis ootavat loorberist, mirdist ja õlipuuokstest kolmekordset pärga.

 

Krahvinna von Tiesenhausen kirjeldab Aleksander I aastal 1812.

 

 

David Warnes „Vene tsaaride kroonika“