Kuigi Aleksander II [1855-1881] mäletatakse kui „tsaar-vabastajat”, pärisorjuse kaotajat,
polnud ta kuigivõrd vabameelne. Ta arvas, et isevalitsust on võimalik säilitada, kui valitsust
ja ühiskonda moderniseerida ettevaatlikult. Aleksandri esimeste valitsusaastate „suured
reformid” olid enamjaolt tema ministrite töö, kuigi mõnikord sobivas olukorras sekkus keiser
otsustavalt sündmuste käiku, võttes nendevahelistes vaidlustes ühe või teise seisukoha.
Ta sai range sõjaväelise kasvatuse ja arenes tundeõrnaks hingeldustõbiseks noorukiks.
1841 armus ta Hessen-Darmstadti suurhertsogi Ludwig II nooremasse tütresse Mariasse
ning abiellus temaga, kuid Aleksandri ind jahtus peagi ning järgnes terve rida armulugusid
aadlinaistega. Valitsejarolliks sai Aleksander parema ettevalmistuse kui tema isa.
Riiginõukogu, Rahanduskomitee ja teiste valitsusasutuste liikmena toetas ta 1840. aastatel ja
1850. aastate alguses Nikolai survepoliitikat.

Krimmi sõja lõpp

Detsembris 1855 ähvardas Inglismaa, Prantsusmaa ja Sardiinia poolel astuda sõtta ka
Austria. Aleksander oli küll Austria tänamatuse ja reetlikkuse peale vihane, kuid allus
oma nõunike survele ja nõustus arutama rahu tingimusi. Märtsis 1856 sõlmitud Pariisi
leping jättis Venemaa isolatsiooni. Ta oli sunnitud Lõuna-Bessaraabia Moldovale tagasi
andma ja loobuma nii Musta mere laevastikust kui ka taotlusest saada Osmani impeeriumi
kristlaskonna eestkostjaks. Nende kaotuste korvamine sai keisri ja tema uue välisministri,
Haapsalust pärit vürst Aleksandr Gortšakovi (1798-1883) peamiseks eesmärgiks.

Reformid

Tema esimestel valitsemisaastatel tundus, et riigikord muutub vabamaks ja sallivamaks.
Rahva seas vihatud tagurlikud ministrid lasti lahti, paljud poliitvangid, sealhulgas ka 29 veel
elusolevat dekabristi, vabastati ning lõdvendati tsensuuri. Need abinõud võisid olla katseks
valmistada avalikku arvamust ette pärisorjuse kaotamiseks. Kuigi 1856 Moskva aadelkonna
ees kõneldes ütles keiser „Parem, härrased, kui pärisorjade vabastamine tuleb ülaltpoolt, kui
et oodata, millal see algab altpoolt”, lähenes Aleksander sellele küsimusele ettevaatlikult.Vabastamise põhjendustele polnud võimalik vastu vaielda. Pärisorjade tööjõuga oli raske
tulusalt majandada. Rahutused maapiirkondades osutasid, et pärisorjusega ei saanud enam
tulemuslikult tagada korda ühiskonnas. Talupoegade hulgast värvatud nekrutite kehaline
ettevalmistus ja kõlbeline tase oli madal. Lootuses saavutada talupoegade vabastamisele
aadli toetust pidi Aleksander kibedasti pettuma ning reform tuli jõuga läbi suruda. 1857.
aasta lõpul anti Vilniuse kindralkubernerile Nazimovile reskript, kus oli kirjas valitsuse kava
pärisorjuse kaotamiseks. Seejärel lubas Aleksander avalikku arutelu. 1858 sekkus keiser
otsustavalt väitlusse, asudes seisukohale, et vabastatud pärisorjadele tuleb anda ka maad.
Pärisorjuse kaotamise määrus kuulutati lõplikult välja 19. veebruaril 1861.
See reform ei rahuldanud esialgu kedagi. Talupojad polnud rahul, et pidid oma maa
välja ostma. Nad jäid seotuks mir’i ehk kogukonnaga ning nende ühiskondlik ja õiguslik
seisund oli riigi teiste alamate omast madalam. Kevadel ja suvel 1861 tekkis rahutusi
kõikides provintsides, mille kohta vabastamise määrus kehtis. Maaomanikud leidsid, et
nende huvidest ei hoolita, kuigi paljud neist said kasu, müües oma endistele pärisorjadele
maad turuhinnast kallimalt. Riik laenas selleks raha ja talupojad pidid laenu tagasi maksma
49 aasta jooksul. Need osamaksud olid väga koormavad. Valitsusel ei õnnestunud võlgu
halduskorras sisse nõuda ning hulk talupoegi jäi maksuvõlglasteks.
Kuigi 1861. aasta rahutuste tulemusel vallandas Aleksander mõne vabastamise
määruse eest vastutava ministri, mõistis ta, et reforme on vaja jätkata. Vabastamine
pani keskvalitsusele vastutuse miljonite talupoegade eest, kes olid enne seda olnud
maaomanike kontrolli all. Määrusega moodustati uus omavalitsusüksus, vald (voiost),
ning 1864 kehtestati Venemaa Euroopa-osa kubermangudes maaomavalitsuste, semstvote
süsteem (Balti kubermangudele seda ei laiendatud – Tõlk). Semstvote määrus polnud nii
vabameelne kui esmapilgul paistis. Aleksander nõudis, et kohalike võimuorganite valimise
kord tagaks neis aadli enamuse. Semstvote õigused maksuasjanduses olid piiratud ja nad
allusid provintsikuberneridele. Sellegipoolest said nad teha nii mõndagi kasulikku mitmes
valdkonnas: alghariduses, teede hooldamisel, tervishoius ja vaesteabis. Semstvod äratasid
aadlis soovi riigiasjades kaasa rääkida ja muutusid vabameelsuse taimelavadeks.
1864. aasta õigusreformide taga seisis justiitsminister Dmitri Zamjatnin. Eluaegsete
kohtunikega sõltumatu kohtusüsteemi loomine pidi tagama erapooletu kohtumõistmise
kõikidele venemaalastele. Need reformid olid vabameelsele haritlaskonnale meeltmööda.
Võru-Valga kandist pärit rahandusminister Michael (Mihhail) von Reutern [1862-1878] viis
sisse tsentraliseeritud eelarved ja riigiasutuste aruannete auditeerimise. Loobuti kombest
makse rendile anda (süsteem, kus makse kogus kasumit taotlev ärimees, mitte palgaline
ametnik) ja loodi Riigipank, mis andis uutele äridele ja tööstusettevõtetele laenu.
1861. aasta lõpul määras Aleksander ametisse edumeelse haridusministri Aleksandr
Golovnini. Tema algkoolide määrus (1864) soodustas avaliku alghariduse arenemist.
Uued algkoolid olid tasulised ja pakkusid ainult baasõppekava. Samal aastal välja antud
keskkoolide seadus andis valitsusele õiguse õppekava ühtlustamiseks. Ülikoolide määrus
(1863) kaotas enamiku Nikolai I poolt 1835 kehtestanud piiranguid õiguse õppekava
ühtlustamiseks. Ülikoolide määrus (1863) kaotas enamiku Nikolai I poolt 1835
kehtestanud piiranguid.

Raskused

Poola rahvuslaste väljaastumised 1860 ja 1861 ning rida Peterburis 1862 aset leidnud
tulekahjusid, mis arvati olevat rahulolematute süütajate töö, ärritasid Aleksandrit. Poola sai
1862 autonoomia, kuid see ei rahuldanud täielikku iseseisvust nõudvaid rahvuslasi. Valitsuse
katse võtta rahvuslaste juhte nekrutiks kutsus jaanuaris 1863 esile uued rahutused, mis
levisid ka Leedusse, Valgevenesse ja Ukrainasse, ning mässajate mahasurumiseks kulus 15
kuud. Poola autonoomia tühistati. Vene keele õppimine tehti Poola koolides kohustuslikuks.
Poola ametnikud lasti lahti ja asendati venelastega. Katoliku kirikul keelati Vatikaniga
suhtlemine. Keelati ukrainakeelsete raamatute väljaandmine. Venestamine põhjustas palju
rahulolematust.
1865 suri Aleksandri 21-aastane poeg ja troonipärija Nikolai tiisikusest tekkinud
ajukelmepõletikku. Südamevalu viis keisri sügavasse masendusse. Tema perekond ja
ministrid pidid taluma ettearvamatuid vihapurskeid ning tema naine hakkas vagatsema ja
innustus heategevusest. Aleksandri eneseusaldus sai raskelt kannatada aprillis 1866, kui
üks noor aadlik, Dmitri Karakozov, üritas teda tappa. Arvukad rongkäigud, mis väljendasid
ustavust keisrile ja tänasid Jumalat tema päästmise eest, ei suutnud teda trööstida.
Mõni ajaloolane peab Poola rahutusi ja Karakozovi atentaati Aleksandri valitsemise
pöördepunktiks, mis märkis „suurte reformide” lõppu ja „vastureformide” algust. Aleksander
muutus tõepoolest ettevaatlikumaks ja nimetas ametisse mitu alalhoidlikku ministrit –
haridusministriks krahv Dmitri Tolstoi ja justiitsministriks Magnus Konstantin Ferdinand
krahv von der Pahleni. 1866. ja 1867. aasta seadustega piirati semstvote võimu. Muudes
valdkondades reformid siiski jätkusid.

Katja Dolgorukova

Neljakümnendate eluaastate lõpul armus Aleksander murdeealisse koolitüdrukusse Katja
Dolgorukovasse. Pärast isa, vaesunud aadliku surma kasvas Katja keisri eestkostealusena
Smolnõi Instituudi pansionaadis. Varsti pärast seda, kui Katja 1866 kooli lõpetas, said neist
armukesed.
Keiser seadis talle Talvepalee lähedale Inglise kaldapealsetele sisse maja ning Katja
sünnitas keisrile neli last. Lugu polnud võimalik saladuses hoida ning keisri ärrituvust ja
järjekindlusetust põhjendati Katja ülemääraste ihuliste ja hingeliste nõudmistega. Kuulujutud
süüdistasid teda isegi Aleksandri alalises kõhukinnisuses, mille kergendamiseks too potil
istudes vesipiipu suitsetas.
Kaksikelu tulemusena tekkinud pinged ja hõõrumine tema suhetes troonipärija
Aleksandriga, kes hoidis ema poole, mõjusid keisri tervisele.

Välispoliitika

Kuni 1863. aastani valitses Gortšakovi ja Aleksandri mõtteid küsimus, kuidas päästa
Venemaa isolatsioonist. Suurbritannia oli lepitamatu ja Preisit peeti liiga nõrgaks, et see
saaks kasulik olla – ilmne Preisimaa võimaluste alahindamine. Sobivaim liitlane näis olevat
Prantsusmaa, kes jagas Venemaa vaenu Austria vastu. Aleksander kohtus 1857 Stuttgardis
keiser Napoleon III-ga ning 1859. aasta alguseks lepiti kokku, et kui Prantsusmaa nõuab
austerlaste Itaaliast lahkumist, jääb Venemaa heatahtlikult neutraalseks ning vastutasuks
toetab Prantsusmaa Venemaa soovi vaadata üle 1856. aasta Pariisi leping.
Liit valmistas mõlemale poolele pettumuse. Lühike sõda Prantsusmaa ja Austria vahel
1859 ei rahuldanud ühtegi Prantsusmaa taotlust, pealegi tõrkus Venemaa rakendamast
Austria vastu tarmukamaid meetmeid. Aleksander sai aru, et ta oli Prantsusmaad toetades
aidanud Itaalias revolutsiooni valla päästa. 1863 purunesid tema pettekujutelmad lõplikult,
kuna Napoleon III arvustas koos Inglismaa ja Austriaga seda, kuidas Venemaa Poola
rahutused maha surus. Berliin toetas Venemaad ning see julgustas Aleksandrit ja Gortšakovi
Preisimaaga liitu otsima.
1863-1870 oli Vene välispoliitika peamiseks sihiks Aasia valduste laiendamine. Aigunis
(Aihui, tänapäeva Heihe. Aihui nimi on vene allikates moonutatud Aiguniks, mis levis ka
muukeelsetesse raamatutesse, linn asub Hiinas Amuuri kaldal, üle jõe on Blagoveštšensk
– Tõlk), Tianijnis (1858) ning Pekingis (1860) sõlmitud lepingutega sai Venemaa Amuuri
vasaku kalda ja ala Ussuurist Jaapani mereni (tänapäeva Primorje krai). Habarovskisse
(1858) ja Vladivostokki (1860) rajati asulad. Aleksander ja Gortšakov mõistsid, et Inglismaa
ja Prantsusmaa vaatavad kahtlusega Venemaa auahneid taotlusi Vaiksel ookeanil ning pidid
tagama vähemalt USA heatahtlikkuse. 1867 müüdi raskesti hallatav Alaska 7,2 miljoni
dollari eest Ameerika Ühendriikidele. Peterburi lepinguga (1875) loobus Jaapan nõudlustest
Sahhalinile ja sai vastutasuks Kuriili saared. Aleksandri valitsusajal liideti Venemaaga
96000 km2 Aasia alasid.
1860.-1870. aastatel laiendas Venemaa oma mõju Kesk-Aasias, see ärritas Suurbritanniat,
kes adus ohtu oma ülemvõimule Indias. Kaukaasia vallutamine viidi lõpule rea 1857. aastal
alanud sõjakäikudega. 1868 muutsid venelased Buhhaara oma vasalliks, 1873 hõivati Hiivaja
1876 Kukon (Kokand). Aleksandri valitsusaja lõpuks oli Venemaa allutanud ka Pärsia ja
Afganistaniga piirneva Türkmenistani.
Kuni Venemaa tegeles Aasiaga, hakkas muutuma jõudude tasakaal Euroopas. Preisi
kehtestas oma mõjuvõimu Saksa riikide üle ja moodustas neist 1871 Saksa keisririigi.
Prantsuse-Preisi sõda 1870-1871 andis Aleksandrile ja Gortšakovile võimaluse lahti öelda
Pariisi lepingu punktist, mis keelas Venemaal pidada Mustal merel laevastikku, selle algatuse
kinnitasid suurriigid 1871 Londoni konventsiooniga. Uus Saksa keisririik ohustas Venemaa
huvisid, kuid Vene valitsus eelistas toetuda pigem 1873 Saksamaa ja Austria-Ungariga
moodustatud Kolmekeisriliidule kui otsida liitu vabariikliku Prantsusmaaga.

Edasised reformid

1870. aasta linnaseadusega said linnad piiratud omavalitsuse – valitavad linnavolikogud,
mis pidid moodustama linnavalitsuse. Haridusminister krahv Dmitri Tolstoi kehtestas
keskkoolides õppekavad, milles põhirõhk oli klassikalistel ainetel – ta lootis, et nii
ei muutu koolid poliitiliste teisitimõtlejate taimelavaks. Ta suurendas siiski valitsuse
kulutusi haridusele kaks ja pool korda. 1871. aastast lubati naistel pidada õpetaja- ja muid
riigiameteid.
Dmitri Miljutin, sõjaminister aastast 1861, kehtestas 1867 uue väeteenistuse korra ja
karistusmäärustiku ning kaasajastas sõjaväeteenistuse korda. Sõjaväeteenistuse seadus
(1874) kehtestas meessoost elanikkonna üldise sõjaväekohustuse, sõltumata ühiskondlikust
seisundist. Teenistuse pikkus olenes haridustasemest, kirjaoskamatu pidi teenima 6 aastat
ja kõrgharidusega inimene 6 kuud. Pärast sundteenistust arvati mehed reservi, mis muutus
üsna suureks, kuid Vene armee jäi oma Euroopa võistlejatest nii varustuse kui ka korralduse
poolest endiselt maha.

Väljakutsed võimule

1860. ja 1870. aastatel süvenes tsarismi-vastane opositsioon. Mõni haritlane hakkas uskuma
revolutsiooni võimalikkust. 1860. aastate lõpul jutlustas noor kolkast pärit usuõpetuse
õpetaja Sergei Netšajev anarhistlikku revolutsiooni. Netšajev nõudis, et eesmärgi nimel tuleb
loobuda kõigest ja tegutsema peab halastamatult, vahendeid valimata. Dostojevski ründas
tema vaateid romaanis „Sortsid” (e.k 1940 – Tõlk), mis võis avaldada olulist mõju Leninile.
Teised, narodnikuteks kutsutud, leidsid, et olukorra lahendus peitub talurahvas. 1874. aasta
kevadel läksid nad „rahva sekka” talupoegi harima ja poliitilist kihutustööd tegema, kuid
kukkusid läbi. 1876 moodustatud salaühingu „Zemlja i Volja” (‘maa ja vabadus’) liikmed
asusid maale elama, et talurahva maailmapilti paremini tundma õppida, seejärel aga püüdsid
veenda linnatöölisi ühinema võitlusega poliitiliste reformide eest. Valitsus vastas hulgaliste
arreteerimistega. Suurejoonelised avalikud kohtuprotsessid andsid narodnikutele suurepärase
võimaluse oma aadete levitamiseks.
1877 laskis Peterburi linnapea Trepov ühe kinnipeetud anarhisti läbi piitsutada, kuigi
poliitvangidele oli ihunuhtluse andmine keelatud. See autu tegu tõukas mõne anarhisti
terroristlikele tegudele. 1878 üritas anarhist Vera Zassulitš Trepovit tappa. Kuigi Zassulitš
oma kuritegu ei salanud, mõistis vandekohus ta õigeks – see oli nende õigusemõistmise
aluste külmavereline eiramine, mida Aleksander II oli üritanud juurutada. Haritlaskonna
kaasatundmine terroristidele oli valitsusaja lõpuaastate murettekitav märk. „Zemlja i Volja”
lõhenes 1879. Üks rühmitis, „Narodnaja volja” (‘rahva tahe’ – Tõlk), pidas atentaate
parimaks revolutsiooni esilekutsumise viisiks. Nende peamiseks sihtmärgiks sai Aleksander II.

Türgi sõda

Aleksandri valitsusajal kasvas oluliselt panslavistide mõju. Panslavistid arvasid, et Venema
peaks kaitsma kõiki slaavi rahvaid ja toetama Balkani slaavlasi, kes taotlevad sõltumatus
Türgi võimust. Panslavistid arvustasid Kolmekeisriliitu, sest see viis Venemaa liitu Austria-
Ungariga, tema peamise võistlejaga Balkanil. Gortšakov oleks eelistanud järgida harjunud
viisil piiratud sihte, kuid pidi arvestama avalikkuse nõudmist jõulisema välispoliitika järgi.
Kolmekeisriliitu lõi esimese mõra 1875 nn Pilkude sõda. Kuigi Bismarck ei kavatsenud
Prantsusmaaga sõdima hakata, pahandas teda kõvakäelisus, millega Gortšakov koos
Inglismaaga Saksamaa poliitika vastu astus. Samal aastal puhkesid Osmani impeeriumis
serblaste ja bosnialaste ülestõusud. Kui türklased 1876 Bulgaaria ülestõusu julmalt maha
surusid, hakkasid panslavistid tugevamalt nõudma, et valitsus toetaks ülestõusnuid. Algul
püüdis Gortšakov Austria-Ungariga kokku leppida, kuid ta ei saanud eirata avalikku
arvamust, mis nõudis vaimustunult tungimist Balkanile.
Neid meeleolusid väljendab Tšaikovski „Slaavi marss”, mis kätkeb Serbia rahvaviiside
ja Venemaa hümni motiive. Aprillis 1877 astus Venemaa Türgi vastu sõtta, näilikult
bulgaarlaste kaitseks, kuid tegelikult maine ja edasise laienemise nimel. Selle aja isamaaline
vaimustus on hästi tabatud Tolstoi „Anna Karenina” viimastes peatükkides.
Kaukaasia rindel saavutas Vene vägi otsustava võidu alles novembris 1877 ning Türgi osutas
Balkanil visa vastupanu kuni venelaste võiduni Pleveni all 28. novembril (10. detsembril
ukj). Türklased sõlmisid Venemaaga relvarahu jaanuaris 1878. San Stefano rahuleping
19. veebruarist (3. märtsist ukj) 1878 jättis Türgile Euroopas vaid väikese tugiala ning
moodustas suure Bulgaaria riigi, mis ulatus Egeuse mere rannikuni. Venelased tahtsid muuta
Bulgaaria oma satelliidiks, kuid suurriigid ei tahtnud nõustuda Venemaa mõju nii suure
laiendamisega.
Juulis 1878 Berliini kongressil andis Venemaa rahvusvahelise survele järele ja nõustus San
Stefano lepingu ülevaatamisega, selle tulemusena vähenes Bulgaaria oluliselt.
Kuigi Venemaal lubati endale jätta Lõuna-Bessaraabia ja Kaukaasia vallutused, tundus
panslavistidele, et võidu viljad on neilt röövitud ja Saksamaa kantsler Bismarck, kes oli
lubanud olla „aus kaupmees”, hoidis tegelikult Austria poole.

Südame diktatuur

Aprillis 1879 tulistas arst Aleksandr Solovjov keisri pihta lühikese maa pealt viis lasku. 19.
novembril 1879 üritati keiserlikku rongi õhku lasta ning veebruaris 1880 lõhkes Talvepalee
söögisaali all pomm.
Aleksander mõistis, et ta vajab uut poliitilist lähenemist. Veebruaris 1880 nimetas ta
Kõrgema Korraldava Komisjoni esimeheks kindral krahv Mihhail Loriss-Melikovi ja
andis talle diktaatori võimu. Loriss-Melikov uskus, et lühiajalised repressioonid ühendatult
mõistlike reformidega võivad poliitilise olukorra rahulikumaks muuta. Tsensuuri
lõdvendamine, mitmete semstvote tööd takistavate piirangute kaotamine ja ebapopulaarse
soolamaksu tühistamine vähendaski mõnevõrra pingeid.
See poliitika sai nimeks „südame diktatuur”. Rahva seas vihatud tagurlikud ministrid,
sealhulgas Dmitri Tolstoi, tagandati. Augustis 1880 likvideeriti III osakond ja selle ülesanded
anti siseministrile (selleks sai Loriss-Melikov ise).
Mais 1880 suri keisrinna. Mõne nädala pärast abiellus Aleksander oma armukesega,
hoolimata kiriku seadustest ja perekonna vastuseisust. Katja, kes sai vürstinna Jurjevskaja
tiitli, polnud morganaatilise naise seisundiga rahul. Loriss-Melikov, kes oli tema
seltskondliku salongi liige, väljendas arvamust, et edasine poliitilise korra lõdvendamine
võib kallutada avalikku arvamust nõustuma sellega, et Katja kuulutatakse keisrinnaks. Ta
tegi ettepaneku luua ettevalmistavad komisjonid, mis töötaks välja seaduseprojekte keisri
valitud teemadel. Lisaks isevalitseja määratud ametnikele pidid komisjonidesse kuuluma
ka semstvote ja linnade valitud esindajad. 28. jaanuaril 1881 nõustus Aleksander II nende
ettepanekutega, mis olid üsna lähedal põhiseadusliku korra kehtestamisele.
Tõsiasi, et juba terve aasta jooksul polnud keegi teda tappa üritanud, veenis keisrit, et
Loriss-Melikovi repressioonide ja reformide segu toimis. Ettepanekud pidid 4. märtsil 1881
minema Ministrite Nõukokku arutamisele.
1. märtsil naasis Aleksander läbi Peterburi soomustõllaga vägede ülevaatuselt, kui üks
terrorist viskas tõlla alla pommi. Aleksander jäi terveks ning astus tõllast välja, et aidata
haavatuid ja küsitleda pommi viskajat. Teine mõrtsukas viskas pommi otse keisri jalge ette.
Plahvatus purustas keisri alakeha. Keisri soovil viidi ta Talvepaleesse, kus ta mõne tunni
pärast suri.
Üks Katja juuksesalk põimiti krooniks ja pandi talle kirstu kaasa. Pärast matuseid sõitis
Katja koos lastega välismaale ning suri Nices 1922.
Prantsuse kirjanik Anatole Leroy-Beaulieu ütles varsti pärast Aleksandri surma, et keiser
oli muutnud Venemaa „ebamugavaks lõpetamata majaks, kus nii uuenduste sõbrad kui
vaenlased tundsid endid ühtmoodi halvasti”.
Tagurlik aadel võõrastas tema valitsusaja reforme, mis ei suutnud tagada ka
vabameelse haritlaskonna toetust. Nime poolest isevalitseja, oli Aleksander sunnitud lootma
ministrite peale ning teostama võimu, toetudes kord ühele, kord teisele ametnikerühmitisele.
Tema mõrvamine tugevdas tagurlasi ning võttis reformid päevakorrast maha.