Aleksander III oli 6 jalga 3 tolli (1,9 m) pikk. Tema tahumatu kehaehitus ja mühaklik vaim kajastuvad isa antud hüüdnimes „härg”. Talle meeldis näidata oma jõudu, painutades kõveraks ahjuroope või keerates hõberublasid näppude vahel toruks.

Vanuselt teise pojana sai Aleksander piiratud hariduse, mis pidi teda ette valmistama sõjaväeliseks karjääriks. Pärast vanema venna Nikolai surma 1865 sai ta troonipärijaks ning abiellus 1866 Taani printsessi Dagmariga, kes oli varem olnud kihlatud Nikolaiga.

Maria Fjodorovna, nagu Dagmarit Venemaal kutsuti, oli väike ja kaunis naine, kelle peenetundelisus ja veetlus avaldasid Peterburi aadlile muljet ning korvasid tema abikaasa sõnaahtra ja järsu loomuse. Aleksander oli enne trooniletõusmist saanud sõjanduses ja haldusalal arvestatava kogemuse – ta käis Vene-Türgi sõjas, osales Ministrite Nõukogu ja Loriss-Melikovi juhitud Kõrgema Korraldava Komisjoni töös.

29. aprillil 1881 avaldati ootamatult keiserlik manifest, mis teatas uue keisri kavatsusest kaitsta isevalitsust ja hävitas nende lootused, kes pidasid edasisi reforme ainsaks viisiks võõrutada haritlaskond terroristidest. Manifesti oli koostanud Aleksandri õpetaja, Püha Sinodi peaprokurör Konstantin Pobedonostsev. Loriss-Melikov astus tagasi. Aleksander valis endale nõunikeks väikese ametnikerühma, kuhu kuulusid ka Pobedonostsev ja krahv Dmitri Tolstoi, kellest sai 1882 siseminister. Nemad toetasid keisri võimukat lähenemist valitsusele, pidades paindumatust eksikombel tugevuseks. Aleksander uskus, et isa reformid olid isevalitsust nõrgestanud, ning talle meeldis hoopis rohkem vanaisa Nikolai I aegne ametlik rahvusluspoliitika (lk. 171).

Augustis 1881 anti välja ajutine määrus abinõudest riigi julgeoleku kohta, mis kehtis kuni 1917. aastani. Keskvalitsus ja provintsi- valitsused, samuti Siseministeerium ja politsei said rahulolematuse mahasurumiseks ulatuslikud õigused. 1882 tugevdati tsensuuri ja 1884 kehtestati uus ülikoolide määrus, mis tõi need tagasi riigi otsese kontrolli alla. Aleksander arendas välja ka nn. Ohranka, poliitilise politsei võrgu. Need meetmed nõrgestasid revolutsioonilist vastas­rinda, kuid ei hävitanud seda.

1889 seati ametisse maaülemad – reform, mille keiser surus läbi vaatamata Riiginõukogu enamuse vastuolekule. Maaülemad olid varakate klasside seast nimetatud palgalised ametnikud, kes pidid jälgima talupoegade elu ja omavalitsuste tööd ning tegutsema rahukohtunikena. Sellega oli rikutud seadusandliku ja täitevvõimu lahusust, mille Aleksander II oli kehtestanud 1864. Semstvoseadus (1890) muutis semstvote olemust – suurendati aadli esindatust, talupoegade hääleõigust kitsendati ning semstvote eestseisused allutati tugevamini valitsuse mõjule. 1892 piiras samasugune linna- seadus linnaduumade tegevust.

Keisri tugevad eelarvamused poolakate ning juutide suhtes väljen­dusid venestamisepoliitika tugevdamises ja ametliku antisemitismi kasvus. Esimesed suuremõõtmelised juudipogrommid puhkesid 1881. Võimud sallisid ning sageli lausa õhutasid neid. 1887 kehtestati kvoodid, kui palju juudi üliõpilasi võib ülikoolidesse vastu võtta. Kõigil usutunnistustel ja sektidel peale Vene Õigeusu Kiriku keelati poolehoidjate värbamine.

Vene-Türgi sõda oli suurendanud riigivõlga ja vähendanud paber­raha väärtust. Aleksandri rahandusministrid otsisid võimalusi raha tugevdamiseks, valitsuse tulude suurendamiseks ja majanduse kaasajastamiseks. Nikolai HristianovitšBunge (1823-1895), rahandus­minister 1881-1886, vähendas pearaha, mis kaotati lõplikult 1887, ja asutas 1882 Talurahva Maapanga. Talurahva maksukoorma vähenda­mine tegi riigieelarve tasakaalustamise veel raskemaks ja Bunge ei saanudki sellega kunagi hakkama. 1882. aasta ukaas keelas võtta tööle alla 12-aastaseid lapsi ja piiras kuni 15-aastaste töötundide arvu. Seati sisse tehaste inspektsioon, kuigi töötingimused jäid algelisteks ja ohtlikeks. Streigid keelati. Bunge tagandati, sest keisri alalhoidlikud nõunikud pidasid teda liiga edumeelseks.

Määrates ametisse Võšnegradski (rahandusminister 1887-1892) ja tema järeltulija krahv Sergei Witte, valis keiser oma kaastöölisteks tehnokraate, kes ei kuulunud ametnikkonna eliiti. Võšnegradski hankis välislaene, kehtestas 1891 Venemaa tärkava tööstuse toeta­miseks erakorralise maksu ja käivitas raudteede ehitamise. 1892. aastaks oli ta loonud Venemaale kullavaru ja muutnud kaubanduse puudujäägi ülejäägiks. Kaudseid makse tõstes suurendati valitsuse sissetulekuid (see koormas eriti raskelt ühiskonna vaesemaid kihte). Väliskaubanduse ülejääk saavutati peamiselt teravilja väljaveo suurendamisega – madala põllumajanduse tootlikkusega riigi jaoks oli see ohtlik poliitika. Ohtlikkust ilmestas 1891-1892 Venemaad tabanud kohutav näljahäda, millega kaasnes koolera ja tüüfuse levik.

Valitsus keelas ajakirjandusel kasutada sõna „näljahäda”, ning Võšnegradski vaidles viljaekspordi keelamise vastu. Keelu edasi­lükkamine tähendas aga seda, et Venemaalt veeti veel mitu nädalat välja suuri toidukoguseid. Sügiseks 1891 oli selge, et valitsus ei suuda olukorda lahendada, ning Aleksander III palus heategevatelt organi­satsioonidelt toidu-ja arstiabi. Haritlaskond vastas sellele üleskutsele innuga ja semstvod mängisid abi korraldamisel olulist osa. Näljahäda tõttu puhkes õitsele kodanikualgatus ja tugevnes järsult valitsuse vastasrind.

 

Välispoliitika

Välispoliitika vastu tundis keiser isiklikku huvi. Balkani kriis 1877-1878 oli hävitanud Kolmekeisriliidu, jättes Venemaa diplo­maatilisse isolatsiooni. Uue valitseja esimesi algatusi oli juunis 1881 alla kirjutatud uus Kolmekeisriliit.

See kolmeaastase kestusega salaleping sisaldas kohustust, et kui keegi lepinguosalistest – Venemaa, Austria-Ungari ja Preisi – peaks sattuma neljanda riigiga sõjajalale, jäävad teised neutraalseks. Leping kohustas allakirjutanuid mitte laskma teiste riikide sõjalaevu läbi Bosporuse ja Dardanellide ning säilitama Balkanil endise olukorra. 1882 nimetati välisministriks N. K. Giers, ettevaatlik bürokraat, kes oli alates 1875. aastast olnud Gortšakovi asetäitja. Ta pidas Venemaa jaoks eluliselt vajalikeks häid suhteid Saksamaaga. Hoolimata oma eelarvamustest Saksamaa vastu, sallis Aleksander mõne aasta sellist lähenemist, sest ta soovis keskenduda siseprobleemidele. 1882 vähendati sõjalist eelarvet veerandi võrra ja 1884 pikendati Kolme- keisriliitu.

1885-1887 Bulgaarias ja selle ümber tekkinud keeruline olukord osutas Venemaa rahvusvahelise asendi nõrkusele. Aleksander mõistis, et surve puhul toetab Saksamaa tõenäoliselt Austriat Venemaa vastu, ning loobus 1887 Kolmekeisriliidu uuest pikendamisest. Saksamaa kantsler Bismarck, pahane, et teda sunniti valima Venemaa ja Austria vahel, kauples veel samal aastal Venemaalt välja uue salalepingu, kuid kui bulgaarlased valisid oma valitsejaks Austria soosiku Saksi- Coburgi soost printsi Ferdinandi, läksid pinged Venemaa ja Austria vahel suuremaks. Maksusõda Saksamaaga ja 1879 sõlmitud kaksikliit Austriaga, mille Bismarck avalikustas, süvendasid Venemaa umbusku Saksamaa vastu. 1890 keeldus keiser Wilhelm II uuendamast Bismarcki salalepingut, ning Venemaa isolatsioon oli täielik.

Aleksander leidis omale uued nõuandjad, kes soovitasid tihendada suhteid Prantsusmaaga. Sel lähenemisel oli majanduslik mõte, sest Prantsusmaa võis olla heaks investeerimiskapitali allikaks. Läbi­rääkimised algasid 1891 ning 1894 sõlmiti leping. Tasuks lubaduse eest toetada Saksamaa rünnaku puhul Prantsusmaad sai Venemaa Prantsusmaa samasuguse lubaduse puhuks, kui teda peaks ründama Saksamaa või Saksa mahitusel Austria.

Venemaa vallutuspoliitika Kesk-Aasias jõudis Aleksander III ajal haripunkti. Mida lähemale Afganistanile nihkus 1880. aastate algul Venemaa piir, seda rahutumaks muutus Suurbritannia, kes tundis ohtu oma võimule Indias. Vastasseis, mille vallandas Vene ja Afganistani vägede võitlus 1885 Pandža all, lahendati diplomaatiliselt. 1883. aasta lepinguga sai Venemaa Hiinalt osa Turkestani. Selleks ajaks oli alanud Transsiberi raudtee ehitamine, milles Witte nägi ühtaegu nii võtit Siberi majanduslikuks arenguks kui ka vahendit Venemaa sõjajõu suunamiseks itta.

Eraelu

Suveresidentsina eelistas keiser Tsarskoje Selole Gattšinat ning viibis Peterburis harva. Talle meeldis maaelu, ta jõi ennast koos vanade sõpradega täis ja purjuspäi lamas ta põrandal ning vehkis käte ja jalgadega. Kui arstid tal napsuvõtmise ära keelasid, muretses Aleksander endale paari pehmeid saapaid, kuhu sai hoolitseva keis­rinna eest plasku ära peita.

Aleksandri ja Maria abielu oli õnnelik ja keiser jäi oma „Mimile” truuks. Nagu tema õde Alexandra, kes abiellus tulevase Suurbritannia kuninga Edward Vll-ga, oli Maria võimukas ema. Tema kolm poega Nikolai, Georgi ja Mihhail kasvasid häbelikeks ja ebaküpseteks noormeesteks. Isa lemmik oli Mihhail, keda ta hellitas, kuid Nikolai ärritas teda. Aleksander kutsus troonipärijat „plikaks” ja pidas teda isevalitseja jaoks tahtejõuetuks.

Viimased päevad

Ühe rongisõidu ajal 1888 pahandas Aleksandrit rongi aeglus ning ta käskis sõita kiiremini. Ministrid eirasid hoiatust, et kahest vedurist on üks ajast ja arust ning et kiiremini sõita on ohtlik. Vana vedur ja mõned vagunid sõitsid rööbastelt välja.

Räägitakse, et Aleksander päästis oma naise ja lapsed, hoides turjaga üleval keiserliku salongvaguni katust kuni abi kohale jõudis. See õnnetus Borki juures murdis keisri tervise. Järgnevatel aastatel kannatas ta selja- ja peavalusid ning neeruhädasid. Kui keisril diagnoositi Brighti haigus (glomerulonefriit; neeruhaigus, mille puhul albumiin satub uriini – Tõlk.), oli juba liiga hilja midagi ette võtta tema elu päästmiseks. Ta suri Krimmis Livadia palees 20. oktoobril 1894 oma perekonna keskel.

Kuigi paljud ajaloolased peavad Aleksander III valitsusaega vastureformide ajajärguks, mil tsarism lõplikult ja paratamatult haritlaskonnast võõrandus, pidasid kaasaegsed teda monarhia tugevdajaks. 1894 oli vastasrind nõrk ja lõhestatud, riigi rahandus korras ning Venemaa oli kiiresti muutumas tööstusriigiks.

Kriis, millega tema järeltulija pidi silmitsi seisma, tulenes moderni­seerimisest, ja Borki raudteeõnnetust võib vaadelda kui selle ettekuulutust.

Jäi vaid oodata, kui kaua veel suudab Venemaa aegunud halduskord minna kaasa valitsejate majandusliku kasvu nõudest tulenevate poliitiliste, ühiskondlike ja majanduslike muutustega.