Tulevane Nikolai I sündis 1796. Tema haridus, mille eest hoolitses kindral Gustav Matthias krahv von Lamsdorf, oli spartalik. Teda sunniti magama tavalisel sõdurivoodil – sellest sai harjumus, millest ta ei loobunud kunagi. Akadeemilised õpingud Nikolaile ei meeldinud, kuid temas arenes soov teenida ohvitserina ja lihtne usk jumalasse, kellesse ta suhtus kui taevasesse feldmarssalisse, kes nõuab täielikku pühendumist teenistusele. 1814 astus ta sõjaväkke, kuid oma pettumuseks ei näinud ühtegi lahingut. Berliini külastamisel 1815 jätsid talle sügava mulje nii Preisi militarism kui ka kuningas Friedrich Wilhelm III tütar printsess Charlotte. Nad abiellusid 1817 ja nende suhted jäid lähedasteks ning õnnelikeks. Aleksandra Fjodorovna, nagu Charlottet Venemaal kutsuti, sünnitas nende esiklapse Aleksandri 1818.

Nikolai karmi käitumise taga oli muutlik iseloom. Kui talle 1819 öeldi, et tema vanem vend Konstantin ei soovi valitseda ning tõenäoliselt saab ta ühel päeval ise keisriks, puhkes ta nutma. Kui Aleksander I suri, kõhkles Nikolai enne troonile asumist. Ta teadis, et ülepingutatud korranõudmise pärast ei pidanud kaasohvitserid temast eriti lugu. Konstantin keeldus tulemast Peterburi, et seal avalikult teatada oma troonist loobumisest. Nikolai oli sunnitud võimu vastu võtma, kui üks nuhk teatas, et kohe-kohe puhkeb sõjaväeline ülestõus.

 

Dekabristid

Pärast Napoleoni sõdu moodustasid ohvitserid ja haritlased salaühinguid, mille liikmed said hiljem tuntuks dekabristide nime all. Paljud neist olid teeninud välismaal ning seal omandatud kogemused sundisid neid kahtlema Venemaa poliitilise ja ühiskondliku korra otstarbekuses. Nad uskusid, et Venemaa arengu võtmeks on isevalitsuse ja pärisorjuse kaotamine. Nad kõik olid mingil määral rahvuslased, kuid nende vahel olid tõsised lahkarvamused selles, milline peab tulema uus loodav Venemaa. Lõunaühing, mille juhtkujuks oli polkovnik Pavel Pestel, tahtis tugeva keskvõimuga vabariiki. Põhjaühing, mida juhtis Nikita Muravjov, tahtis luua põhiseadusliku monarhiaga liitriiki. Trooni pärimisel tekkinud segadus andis võimaluse, millest lõhestunud liikumise liikmed kohe kinni haarasid.

14. detsembril 1825, mõni tund pärast seda, kui Nikolai oli end keisriks kuulutanud, hõivasid teisitimõtlejatest ohvitseride väeosad Peterburis Senati väljaku, teatasid oma ustavusest Konstantinile ja nõudsid põhiseadust. Nikolai, kes saatis talle ustavaks jäänud sõdurid ülestõusnute vastu, ei tahtnud verd valada, kuid oli lõpuks siiski sunnitud andma suurtükiväele käsu avada tuli. Ülestõusu mahasurumine läks maksma 56 inimelu. Keiser naasis Talvepaleesse ja veetis oma valitsusaja esimese öö, kuulates üle ülestõusu juhte. Viis dekabristi hukati, 31 mõisteti eluks ajaks Siberisse sunnitööle ja 253 said lühemaid karistusaegu.

Dekabristide ülestõus veenis Nikolaid lakkamatu valvsuse ja distsipliini vajaduses. Ta tegi provintsidesse kiireid, kuid pinnapealseid inspektsioonireise, mille käigus jagas karistusi ja autasusid. Keiser moodustas asutisi, mis võimaldasid tal otseselt valitseda, sealhulgas ka mitmesuguseid Tema Majesteedi Erakantselei osakondi. Ta käskis ka uurida impeeriumi seisukorda ning moodustas selleks 6. detsembril 1826 vastava komitee. Üks selle liikmeid oli pagendusest tagasi kutsutud Mihhail Speranski. Komitee kinnitas Nikolai arvamust, et muudatusi tuleb teha järk-järgult ning et isevalitsuse alused on terved.

Speranski ettepaneku anda välja uus seadustekogu lükkas keiser tagasi, sest see võis tema arvates äratada reformilootusi. Selle asemel andis Tema Majesteedi Erakantselei II osakond välja kogumiku kõikidest ukaasidest, mis olid välja antud pärast 1649. aastat. Nikolai uskus, et see 1830. aastal valminud koodeks aitab tagada korra.

 

Pärsia, Türgi ja Kreeka

Keiser juhtis Venemaa välispoliitikat isiklikult, kuigi olulise mõju säilitas ka välisminister Nesselrode, Nikolai kartis, et sõda võib viia revolutsioonini. Ta eelistas teha teiste riikidega koostööd, kuid kavatses kasutada jõudu Venemaa mõju suurendamiseks. Sõda Pärsiaga (1826-1828) liitis Vene impeeriumiga Jerevani ja Nahhitševani khaaniriigid ning venelased said õiguse pidada Kaspia merel laevastikku.

Nikolai tunnustas Türgi sultanit Balkani seadusliku valitsejana ega tahtnud toetada kreeklaste iseseisvuspüüdeid. Ta eelistas tegutseda liidus Inglismaa ja Prantsusmaaga, kes avaldasid Türgile survet, et see annaks kreeklastele autonoomia. Nikolai sundis 1826 türklasi alla kirjutama Akkermani (tänapäeval Bilgorod Dnistrovski) konventsioonile, mis lubas Vene kaubalaevadel kasutada Türgi väinasid. Kui sultan Kreekale autonoomia andmise ettepaneku tagasi lükkas, hävitas Vene, Prantsuse ja Inglise liitlaevastik oktoobris 1827 Navarino merelahingus Türgile appi tulnud Egiptuse laevastiku. Järgmisel kevadel astus Venemaa Türgiga sõtta.

See kampaania andis Nikolaile esimesed sõjapidamise kogemused – asi osutus palju kulukamaks ja jubedamaks, kui ta oli arvanud. Sõja teine aasta oli venelastele edukas ja türklased palusid rahu. Adrianoopoli rahulepingu (1829) järgi tunnustas Türgi Venemaa vallutusi Gruusias ja Kaukaasias ning Moldova, Valahhia ja Kreeka autonoomiat. Londoni konverentsil 1830 leppisid Venemaa, Inglismaa ja Prantsusmaa kokku iseseisva Kreeka kuningriigi moodustamises.

 

1830. aasta revolutsioonid

1830. aasta suvel Prantsusmaal ja Madalmaades puhkenud revolutsioonid ajasid Nikolai ärevile. Ta keeldus tunnustamast Prantsusmaa uut valitsust. Tema ettepanek, et Vene ja Poola väed võiksid aidata Hollandi kuningal maha suruda Belgia rahvuslaste ülestõusu, põhjustas Poolas mässu, mis nurjas Venemaa sekkumise Lääne-Euroopas.

Novembris 1830 puhkenud Poola ülestõusu mahasurumine osutus raskeks. Vene vägi suutis Varssavi vallutada alles septembris 1831. Nikolai, kes uskus, et võim Poola üle kindlustab tulevikus Venemaale koha Euroopa suurriikide seas, karistas poolakaid väga julmalt. Veebruaris 1832 välja antud Orgaaniline statuut saatis Poola seimi ja sõjaväe laiali ning kehtestas suuremal määral Venemaa otsevõimu. Ülikoolid suleti ja algas venestamine, gümnaasiumiõpilasi sunniti õppima vene keeles. Samasuguseid meetmeid rakendati ka Valgevenes ja Ukrainas.

 

Sisepoliitika

Nikolai I aegne Venemaa majanduskasv ei tulenenud kuigivõrd valitsuse poliitikast. Krahv Georg (Jegor Frantsevitš) von Cancrin, rahandusminister 1823-1844, pidas riigi võimalusi majanduse ergutamiseks piiratuiks. Ta oli vastu raudteede rajamisele, sest need pidavat „nõrgendama Vene ühiskonna kõlbelist selgroogu”, kuid Nikolai, kellele jättis mulje kiirus, millega Briti valitsus suutis Iirimaa rahutuste ajal väe Manchesterist Liverpooli paisata, mõistis raudteevõrgu eeliseid. Venemaa esimene raudteeliin, mis ühendas Tsarskoje Selod Peterburiga, avati 1837. Cancrin nägi palju vaeva raha väärtuse tugevdamiseks, kuid tema pingutuste vilja hävitas Krimmi sõja põhjustatud inflatsioon. Nisu väljavedu suurenes ja arenes puuvillatööstus, kuid Venemaa, mida takistas pärisorjus ja kapitali vähesus, ei suutnud lääne majandusliku arenguga sammu pidada.

Nikolai mõistis, et pärisorjus on pahe, kuid ta ei suutnud sundida aadlit pärisorjusest loobuma, ning kartis, et see võib viia rahutusteni. Lootuses, et aadel võtab eeskuju, käskis ta V osakonna ülemal kindral krahv P. Kisseljovil kergendada 20 miljoni riigitalupoja olukorda. Detsembris 1837 (jaanuaris 1838 ukj) korraldati V osakond ümber Riigimõisate Ministeeriumiks ja Kisseljov sai ministriks. Ehitati koole ja näidistalusid ning vaesematele kogukondadele anti maad juurde. Mõni valgustatud aadlik püüdis kergendada oma pärisorjade olukorda, kuid viimaste valitsusaastate ettevaatlikel seadustel oli sellele vähe mõju. 1847. aasta seadust, mille kohaselt pärisorjad said osta maad, kui nende isanda mõis oksjonile pandi, ei rakendatud ellu ning 1848. aasta seadust, mis võimaldas neil nende omaniku nõusolekul maad osta, said loa kasutada vaid vähesed talupojad.

Suurendati kulutusi haridusele, avati uusi tehnika- ja kutsekoole. Krahv S. Uvarov, haridusminister 1833-1849, väitis, et haridus peab kasvatama jumalakartlikke, kuulekaid ja isamaalisi alamaid. Keisri usaldamatust haritlaskonna vastu ei suutnudki ta kunagi päriselt murda. Uvarovi doktriin „ametlikust rahvuslusest” rajanes kolmel põhimõttel: „õigeusk, isevalitsus ja rahvuslus”, mis sai Nikolai aja valitsevaks ideoloogiaks. See oli nõrk vundament, millele ehitada. Range riiklik juhtimine polnud midagi teinud õigeusu kiriku tugevdamiseks. Vaesed ja viletsa haridusega kogudusevaimulikud olid kaotanud haritud inimeste lugupidamise. Rahvuslus oli ohtlik põhimõte, millele rajada paljurahvuselist impeeriumi. See viis järgmised keisrid venestamise teele ja panslavismi ideoloogia toetamisele.

Tema Majesteedi Erakantselei III osakond loodi 1826, et juurida välja kuritarvitused, juurutada head käitumist ja jälitada riigi õõnestajaid. Selle esimene ülem, Konstantin Alexander Karl Wilhelm krahv von Benckendorff (1781-1844, alates 1827. a-st Keila-Joa mõisnik – Tõlk) nimetas end „rahva kõlbelisuse arstiks”. Tagamaks, et need ei õõnesta ametlikku rahvuslikkust, pidid kõik Venemaal levitatavad teosed läbima tsensuuri. Kirjanikke, kes seadsid valitseva korra kahtluse alla, karistati karmilt.

Sellegipoolest ajakirjandus õitses ja Vene kirjandus arenes jätkuvalt niisuguste meistrite käes nagu Puškin, Lermontov ja Gogol. Tsensuur ei suutnud ka ära hoida ägedaid vaidlusi slavofiilide ja läänlaste vahel. Slavofiilid pidasid Vene kultuuri ja eluviisi ainulaadseks väärtuseks ning arvasid, et tulevased reformid peavad tuginema tavapärastele väärtustele ja asutistele, läänlased aga otsisid ühiskonda muutvaid aateid Lääne-Euroopast. Nikolai oli ka tähtis arhitektuuri patroon, talle meeldis arutada arhitektidega projekte ning teha neisse täiendusi.

 

Türgi tulevik

1830. aastatel kartis Nikolai, et Türgi kokkuvarisemine võib viia kohutava sõjani suurriikide vahel, ja toetas Türgit Egiptuse valitseja Mohammed Ali vastu. Türklased kirjutasid tänutäheks sultani linnalähedases suvelossis Hünkär Iskelesis 1833 alla lepingule, milles nad lubasid Venemaa ründamise puhul sulgeda väinad võõrastele sõjalaevadele. Münchengrätzi kohtumisel 1833 nõustusid Austria, Venemaa ja Preisimaa valitsejad, et Türgi peab jääma selliseks, nagu on, ja kui ta peaks kokku varisema, siis teevad nad koostööd uue korra kehtestamiseks Balkanil.

Sõda Türgi ja Egiptuse vahel puhkes 1839 uuesti. Venemaa püüdis koos teiste riikidega säilitada Türgit endisel kujul ning sundida Prantsusmaad, kes toetas Mohammed Alid, nõustuma olukorra lahendamisega mitme riigi osavõtul. 1841. aasta Väinade konventsioon sisaldas tagatisi, mis olid sarnased Hünkär Iskelesi lepingu omadega. See kriis süvendas Nikolai kahtlusi Prantsusmaa suhtes ja veendumust, et Türgi on omadega läbi. Ametlik visiit Inglismaale 1844 jättis talle veendumuse, et ta on saavutanud Lähis-Ida kriisi puhuks Inglismaaga üksmeele, kuid inglased ei uskunud tema kinnitusi, et Venemaa ei soovi Türgi aladest osa saada.

Perekonnasuhted

„Nicksi” ja „Mouffi”, nagu keiserlik paar teineteist kutsus, suhetesse ilmusid 1840. aastatel pilved. Arstid leidsid, et keisrinna südame olukord ei luba tal enam nautida abieluvoodi rõõme. Nikolai armastas oma naist endiselt, kuid oli juba mitmendat aastat sisse võetud Varvara Nelidovast, ühest tema seltsidaamist. Suhe Nelidovaga sai alguse 1845. Kuulujutud omistasid talle muidki kõrvalehüppeid, kujutades tema eraelu palju värvikamalt, kui see tegelikult oli. 1840. aastate keskpaigaks oli Nikolai enneaegselt vananenud. Ta kannatas valude tõttu jalgades ja kurtis maksa üle.

1848. aasta revolutsioonid

Kuigi Nikolai I sai tuntuks „Euroopa sandarmina”, suhtus ta 1848 mitmel pool Euroopas puhkenud revolutsioonidesse alguses üsna ettevaatlikult. Kartes koduseid raskusi, ei tahtnud ta end siduda sõjaliste ettevõtmistega välismaal, kuid Venemaa huvide ohustamise puhul oli ta valmis tegutsema. Juulis 1848 oli ta sunnitud sekkuma, et takistada põhiseadusliku valitsuse moodustamist Moldovas ja Valahhias, ning kui 1849 Austria keisririigi Poola elanikkond tõusis üles Ungari revolutsionääride toetuseks, saatis ta mässu mahasurumiseks keiser Franz Josephile appi Vene väe. Nikolai saatis vägesid ka takistama Preisimaa rünnakut Taani vastu ning taastama korda Saksa riikides vastavalt 1850. aasta Olmützi kokkuleppele (praegu Olomouc Tšehhis).

Kuigi Venemaal 1848-1849 tõsiseid rahutusi polnud, tugevdas valitsus tsensuuri ja hakkas terasemalt jälgima ülikoolides toimuvat. Üliõpilaste arvu vähendati ja vaidlusi tekitavad ained, nagu konstitutsiooniõigus, võeti õppekavadest välja. III osakond ja politsei tõhustasid järelevalvet ühiskonna üle. Nende tagakiusamiste tuntuimad ohvrid olid vaimuinimesed, kes kogunesid Mihhail Vassiljevitš Butaševitš-Petraševski majja arutama poliitilisi ja ühiskonda puudutavaid küsimusi. Petraševski ja tema kaaslased arreteeriti 1849. Viiskümmend üks inimest saadeti maapakku ja 21, nende seas ka kirjanik Dostojevski, mõisteti surma. Surmamõistetud mehed rivistati hukkamiskomando ette üles ja alles siis teatati surmaotsuse asendamisest sunnitööga.

Krimmi sõda

1850. aastate alguses tekkis vaidlus ristiusu pühapaikade valdamise üle Palestiinas. Prantsusmaa soovis, et Türgi sultan kinnitaks eesõigused, mis tema eelkäijad olid andnud katoliiklastele. Neid sai aga taastada vaid õigeusu kiriku arvel, mille kaitseks astus välja Nikolai. Ta kartis Prantsusmaa mõju edasist laienemist Vahemere idaosas ning eeldas, et Austria ja Inglismaa toetavad teda. Ta tuli uuesti välja sooviga, et Venemaa saaks kogu Osmani impeeriumi kristlaskonna eestkostjaks, kuid ei suutnud sundida Türgit sellega nõustuma. Mais 1853 katkestas Venemaa Türgiga diplomaatilised suhted ja 21. juunil (3. juulil ukj) marssis Vene vägi Doonau vürstiriikidesse sisse.

Inglismaa ja Prantsusmaa kartsid, et Venemaa kavatseb kehtestada kontrolli väinade üle ja saatsid oma laevastiku Dardanellide juurde Bozcaada lahte, lootes sundida Venemaad läbirääkimistele. Asi oleks võinud laheneda rahumeelselt, kuid türklased arvasid, et Inglismaa ja Prantsusmaa toetavad neid. Sellest julgustatuna keeldusid nad suurriikide kompromissettepanekust ja nõudsid Vene väe Moldovast ja Valahhiast väljaviimist. Venelased keeldusid ja oktoobris 1853 leidsid need kaks riiki end olevat sõjajalal. Türgi laevastik hävitati novembris lahingus Sinopi neeme juures. Märtsis 1854 astusid Türgi poolel sõtta Inglismaa ja Prantsusmaa. Venemaa diplomaatiline isolatsioon oli täielik, kui Austria ühines nõudmisega, et Venemaa oma väed Doonau vürstiriikidest välja viiks. Nikolai oli Austria tänamatuse peale maruvihane, kuid et Austriat sõjast eemal hoida, soostus siiski seda nõuet täitma. Liitlased otsustasid seepeale saata Krimmi poolsaarele ekspeditsiooniväed, lootes vallutada Sevastoopoli mereväebaas ja lõpetada Venemaa võimutsemine Mustal merel. Jaanuaris 1855 kuulutas Venemaale sõja Sardiinia kuningriik.

Krimmi sõda näitas Venemaa suhtelist mahajäämust. Vajadus kaitsta hiigelsuurt impeeriumi ja arenenud raudteevõrgu puudumine võimaldas tema kindralitel viia Krimmi vaid murdosa vajalikust elavjõust. 1853 oli kahe sõduri kohta ainult üks musket ning vaid 4% jalaväest varustatud vintpüssidega. Venemaad lahutas lääneriikidest tehnoloogiline kuristik, mida oli võimalik ületada ainult radikaalsete reformidega, sealhulgas ka pärisorjuse kaotamisega, aga selle muudatuse oli keiser kõrvale heitnud kui liiga ohtliku. Sõda sumbus verisesse patiseisu, kus hukkus pool miljonit venelast. Nikolai ei elanud nii kaua, et näha sõja lõppu. Veebruaris 1855 ta külmetus – keiser otsustas jonnakalt osaleda külma ilmaga sõjaväeparaadil, sai sealt kopsupõletiku ning suri 18. veebruaril 1855. Sellegipoolest on liikvel pärimus, et ta ei suutnud taluda eesootavat lüüasaamist ning võttis mürki.

Kaasaegsed enamasti põlgasid Nikolai I. Akadeemik A. Nikitenko, väljapaistev kirjandusteadlane, kes töötas ka tsensorina, langetas tema kohta otsuse: „Nikolai Pavlovitši valitsemise peamine puudus oli see, et see oli üleni üks viga.” See leidis vastukaja paljude ajaloolaste seas, kes kujutasid Nikolai valitsusaega tagurluse ja karmi hirmuvalitsuse ajana. Nikolai mõistis siiski muudatuste vajadust, ta valitses tegusalt ja saavutas mõningat edu. Ta oli veendunud, et muutuste suund ja sisu tuleb ülaltpoolt ette anda, ega soovinud pidada nõu Venemaa vaimuinimestega. Lõhe isevalitsuse ja haritlaskonna vahel tema valitsusajal süvenes.

 

Tulevase Aleksander II kasvatusest

Marssal Marmorit, väljapaistev Prantsuse väejuht, külastas Venemaad 1826 diplomaatilise missiooniga ning kirjutas 8-aastase tsareevitš Aleksandri kasvatamisest järgmist:

Haridus, mida Nikolai annab oma pojale, on suurepärane. Ta on võluv prints, haruldaselt kena ning kahtlemata arenevad tema head omadused ajapikku. Palusin keisrit end talle esitleda, kuid keiser vastas: „Kas tahate tal pea segi ajada? Väikemees läheb ennast täis, kui talle pöörab tähelepanu kindral, kes on juhatanud armeesid. Ma olen väga liigutatud teie soovist teda näha, ja see võib juhtuda, kui tulete Tsarskoje Selosse, kus võite minu lastega tutvuda. Te võite teda jälgida ja temaga rääkida, kuid tseremoniaalne esitlemine pole soovitav. Ma tahan kasvatada oma pojast mehe, enne kui teen temast vürsti.“

Napoleoni marssal, Ragusa hertsog Auguste- Fršdšric-Louis Vlesse de Marmont (1774-1853) läks 1814 oma väega liitlaste poole üle, kergendades neil Pariisi vallutamist. Selle tulemusena tekkis prantsuse keelde veel üks reetmist tähendav verb – raguser. – Tõlk.