Päras küllaltki ootamatult saavutatud võitu hakkas Vladimir tugevdama oma riigis korda ja laiendama selle territooriumi. 981. aastal allutas ta uuesti radiimitšid ja vjaatitšid, kes vahe­peal puhkenud võimuvõitlust ära kasutades olid katkesta­nud andamimaksmise. Samal aastal vallutas Vladimir tagasi mitmed linnad Poola kuningalt. 983. aastal sooritas vürst sõjakäigu Ida-Preisimaale ja seejärel, korrates praktiliselt oma isa marsruuti, Volga-Kama-Bulgaariasse. Kuid kõige rohkem jõudu nõudis Vladimirilt võitlus nomaadidega, eriti petše- neegidega; see kestis vahelduva eduga mitmeid aastaid. Ühes Vladimiri vägedele edukas lahingus sai surma petšeneegide khaan Kurja. Neli aastat hiljem jõudis aga petšeneegide vägi Kiievi lähistele. Vladimir, kes läks sellele vastu väikesearvulise družiinaga, sai lüüa ja, peitnud end silla alla, mida hetk hiljem ületasid petšeneegide ratsanikud, pääses vaid tänu suurele imele vangistusest, ja ehk surmastki.

Takistamaks edasisi nomaadide rünnakuid, otsustas Vla­dimir rajada kindlustuste liini, mis pidi algama Dnepri vasa­kult kaldalt ja sulgema läbipääsu kõige ohtlikumatest suun­dadest. Kogu süsteem koosnes mitmest kindlustatud liinist — eraldiseisvatest kindlustest vahemaaga 15-20 km, kaitseval­lidest ja -kraavidest. Ühest sellisest kindlustatud punktist Trubeži jõel — Perejaslavlist — kujunes hiljem Kiievi-Vene olu­line keskus riigi lõunapiiril.

 

Enamik Vladimiri kaitserajatistest oli püstitatud jõekool- mete lähedale, kust oli kõige tõenäolisem oodata rünnakut. Petšeneegide lähenemisest teatamiseks oli loodud spetsiaal­ne signaalide edastamise süsteem: vaenlase lähenemisel süü­dati kõrgetele küngastele või kurgaanidele püstitatud torni­des lõkked, ja nii anti ärev teade edasi tornist torni kuni Kiievini välja.