Svjatoslavi vanema poja Jaropolki valitsemisaja kohta, mis kestis 972. aastast kuni 980. aastani, on säilinud suhteliselt vähe andmeid. Võib oletada, et oma valitsemisaja jooksul võt­tis ta vastu ristiusu. Selle sammu astumisel võis saada määra­vaks Jaropolki naise, kunagise kreeka nunna mõju. Selle nai­se oli Svjatoslav toonud omal ajal vangina sõjakäigult kaasa ja hiljem kinkinud oma pojale. On teada, et noore valitseja pea­miseks nõuandjaks sai sõjapealik Sveneld, kellel oli õnnes­tunud mööda maismaad Kiievisse elusana tagasi pöörduda.

977. aastal tekkis Jaropolkil tüli drevljaane valitseva venna Olegiga. Põhjuseks Sveneldi poja Ljuti tapmine 13-aastase Olegi käsul. Ljut oli pidanud jahti drevljaanide metsades, seda aga pidas Oleg oma ainuõiguseks. Pole välistatud seegi, et tapmise taga seisis hoopis drevljaanide družiina, kes ihkas kättemaksu Sveneldile drevljaanide tapmise eest pärast vürst Igori vägivaldset surma.

Sveneldi pealekäimisel läks Jaropolk sõjakäigule oma ven­na vastu. Et Olegi družiina poleks suutnud lahinguväljal seis­ta vastu vanema venna suuremale väele, püüdis ta kiiruga var­juda Ovrutši linna müüride taha. Üle vallikraavi põgenemisel tekkis aga kitsal sillal selline rüselemine, et paljud kukkusid alla ja said surma. See saatus tabas ka noort vürst Olegi.

Kui Novgorodis valitsev kõige noorem vend Vladimir sai teada, kuidas lõppes Jaropolki ja Olegi tüli, hakkas ta tund­ma hirmu, et tedagi võib tabada venna saatus. Selle väljavaate tegi veelgi tõenäolisemaks tema põlvnemine orjatarist emast. Nii oligi Vladimir valmis võtma kuulda oma onu Dobrõnja soovitust ja põgenes kiiruga mere taha Skandinaaviasse. Lah­kunud vennast vürsti asemele aga saatis Jaropolk Novgorodi oma asemiku, muutudes sel moel riigi ainuvalitsejaks.

979. aastal saabus Vladimir palgatud varjaagide družiinaga uuesti Venemaale ja kihutas Kiievi asemiku Novgorodist minema. Sestpeale oli kahe venna konflikt vältimatu ja Vladi­mir hakkas valmistuma sõjaks Jaropolki vastu. Enne Kiievi peale minekut otsustas Vladimir tagada endale vürst Rogvo- lodi toetuse, kes valitses väikest Polotski vürstiriiki*, mis asus Novgorodi ja Kiievi vahel. Selleks saatis ta vürsti juurde saat­konna palvega, et Rogvolod annaks talle naiseks oma tütre Rogneda. Kuid oma ettepanekule sai Vladimir vaid solvava vastuse, mis kõlas: “Ma ei taha paljastada orjatari poja jal­gu/7** (Võib-olla seisnes äraütlemise põhjus selles, et Rogne­da oli juba varem lubatud Jaropolkile).

Sellisest vastusest vihale aetud Vladimir aga vallutas Polots­ki, tappis Rogvolodi ja mõlemad tema pojad ning tegi Rog- nedast vägisi oma naise.

Pärast neid sündmusi jõudis Vladimir varjaagide družiina ja sloveenidest, krivitšitest ning tšuudidest koosneva maakaitse- väega (ополчение < ополчйти relvastama < полк siin: vägi) Kiie­vi alla. Ühe versiooni järgi võttis Jaropolk samal ajal kuulda oma uue väepealiku Bludi (kes oli selles ametis Sveneldi sur­ma järel) soovitust ning varjus väikesesse Rodna linna Rossi jõe suudmes. Pole aga välistatud, et hästikindlustatud Kiievist sundisid teda lahkuma hoopis vastuolud paganatega, kelle hulka kuulus ka enamik tema družinnikutest. Nad suhtusid kristlaste kaitsja kuulsuse omandanud vürsti suure umbusu­ga. Bludi soovitusel läks Jaropolk Rodnast läbirääkimistele vennaga, kuid Vladimiri käsul varjaagid tapsid ta. Nii sai 980. aastal Vladimirist — orjatari pojast — kogu riigi ainuvalitseja.

 

„Venemaa lähedane ja kauge. Aegade algusest kuni Vassili III-ni“  Vladimir Sergejev, David Vseviov.