Hoopis tõepärasemad, ja seega ka vähem ilukirjanduslikud, on teated järgmise valitseja — vürst Igori valitsemisaja kohta. Igor, kes jätkas oma eelkäija poliitikat riigi laiendamise suu­nas, oli sunnitud alustama võitlust uue ohtliku vaenlasega — petšeneegidega. Esimene relvastatud kokkupõrge nendega on kroonikas dateeritud 915. aastaga.

Petšeneegid (türgi rändhõimude liit) elasid 8.-9. sajandil põhiliselt Volga ja Uurali jõe vahelisel alal, kust kasaarid tõr­jusid nad hiljem Mustast merest põhja poole jäävatesse step­pidesse. 9. sajandi lõpul, pärast seda kui ungarlased olid lii­kunud edasi Karpaatide taha, hõivasid petšeneegid nende koha. Petšeneegide vallutatud ala piirnes idast Kasaari kaga- naadiga, põhjast Kiievi-Venega ja lõunast Bütsantsi aladega. Nende kätte langes ka kogu Dnepri alamjooks, seega võtme­tähtsusega osa põhja-lõuna-suunalisest kaubateest. Nii sai petšeneegide hõivatud alast omapärane puhvertsoon Büt­santsi ja Kiievi-Vene vürstiriigi vahel.

Naabrite jaoks olid petšeneegid ähvardav jõud vaatamata sellele, et nende hõimuühendusest ei kujunenud kunagi klassikalist riiki. Näiteks 10. sajandi keskel teadsid bütsantsi autorid nimetada kaheksat suurt petšeneegide liitu (eesotsas oma vürstid või khaanid), kes omakorda jagunesid 40 väikse­maks grupiks. Teatud hetkel võis mingi osa nendest hõimu­dest russidega sõdida, samal ajal kui teised, meelitatuna kui last ja kingitustest, olid nendega hoopis liitlassuhetes. Sageli juhtus, et petšeneegide kallaletungid Kiievi-Vene riigi vastu olid inspireeritud Bütsantsi poolt. See võte, millega üks po­tentsiaalne keisririigi vastane ässitati teise vastu, kuulus Büt­santsi diplomaatia arsenali juba Justinianus Suure aegadel 6. sajandil ja seda taktikat kasutati väga edukalt ka hilisemal ajal.

Pärast sõlmitud liitu petšeneegidega avanes Igorile tee Dnepri suudme suunas. Krimmis ja Musta mere rannikul asunud Bütsantsi valduste vahetusse lähedusse rajas ta mit­meid uusi asulaid. Vürsti sealne aktiivne tegevus ei saanud jääda Konstantinoopolis märkamata. Lisaks olid bütsantsi kaupmehed juba pikemat aega nõudnud oma vene ametiven­dade privileegide kaotamist. Kõik see kokku viis riikidevahe­liste pingete kasvuni ja uue sõja puhkemiseni 941. aastal.

Olegi sõjaretk 907. aastal oli olnud väga paljus edukas tänu Vene vägede ootamatule ilmumisele Konstantinoopoli müüride alla. Igoril aga see eelis 941. aastal puudus, sest büt- santslased olid oma vaenlase liikumisest hästi informeeritud. Samas seisid keisririigil Konstantinoopoli sadamas vaid va­nad laevad, kuna parem osa laevastikust oli seotud lahingu­tegevusega araablaste vastu. Seega oli bütsantslaste üks esma­seid kaitseülesandeid olemasolevate laevade kiire kaasajasta­mine ja uute ehitamine.

Kui 941. aasta 18. juunil (teiste andmete järgi 8. juulil) algas merelahing, oli bütsantslaste laevastik selleks juba tun­duvalt paremini ette valmistatud. Nad avasid tule oma raske­telt sõjalaevadelt, põletasid nn kreeka tule abil, mis ei kus­tunud isegi vees, suure osa Vene laevastikust (mis tegelikult koosnes ühepuupaatidest) ning andsid sellega Igorile hävita­va löögi. Suure tõenäosusega oli bütsantslaste sellise relva olemasolu Igorile täielikuks üllatuseks, kuigi esimest korda oli kreeka tuld kasutanud keiser Konstantinos IV võitluses araablaste laevastikuga juba 7. sajandil.

Sõjapidamiseks tarvitatavaid süütesegusid tunti juba kau­ges minevikus, kuid 7. sajandiks oli nende valmistamise kunst unustatud. Uuesti olevat selle leiutise teinud üks süürlasest arhitekt, kes umbes 673. aastal põgenes araablaste aladelt oma usuvendade bütsantslaste juurde. Nii sai Bütsants endale kreeka tule näol kõige hirmuäratavama relva kuni püssirohu leiutamiseni. Selle põleva segu koostis pole tänasel päeval täp­ selt teada (arvatakse, et selles oli väävlit, sütt, pigi, vaiku, tak­ku). Teatakse aga, et seguga täidetud savi- või klaaspotte hei­deti vaenlaste sekka heitemasinate abil või lasti segu läbi eriliste torude — sifoonide — vaenlaste suunas. Segu kuumu­tad mingi koletise kujulistes hermeetilistes kateldes. Surve all olev segu purskus hiiglasliku kraani avamisel välja ning süü- tati põlema. Nii sülgas hirmuäratav tulelohe vastaste laevade pihta kustumatut tuld.

Võib vaid kujutada, millist segadust tekitas kreeka tuli Igori laevastikus. Lisaks laevadele purustasid bütsantslased ka need väesalgad, mis olid jõudnud maabuda. Hävingust pääsenud vürsti väed aga pöördusid mööda Väike-Aasia ran­nikut tagasi, röövides teele jäänud linnu ja kirikuid, viies vange orjusesse ning paistes silma erilise julmusega. Bütsant­si allikad kirjutavad: “…osa vangidest löödi risti, teised taoti maa sisse, kolmandaid kasutati märklaudadena vibust lask­misel. Vangistatud vaimulikel seoti käed selja taha ja löödi nende pähe metallist naelu.” Sellised toored kombed kadusid russidel tõenäoliselt alles ristiusu vastuvõtmise järel.

Bütsantslased hävitasid russide viimased laevad, mis olid varjunud Väike-Aasia sadamatesse. Kõige lõpuks täiendas sel­le ekspeditsiooni hävingut epideemia ning Igori vägedest jõudsid 941. aasta septembris koju vaid riismed.

Kuid see valus õppetund ei peatanud Igorit. Saatnud rik­kalikult kingitusi petšeneegide khaanidele ja sõlminud nen­dega liidu, alustas ta ettevalmistusi uueks vallutusretkeks.

944. aastaks kogus Igor uuesti suure väe ning asus teisele sõjakäigule Konstantinoopoli peale. Ka seekord olid büt­santslased Vene vägede liikumisest teadlikud, kuid kasutada otsustati hoopis teist taktikat. Bütsantsi keiser Romanos I saatis Igorile vastu oma saadikud ja pakkus veel suuremat lunaraha, kui seda oli saanud omal ajal Oleg.

Vene kroonik on veendunud, et kreeklased hakkasid Vene laevastikku kartma, sest “…neid oli võimatu loendada”. Vae­valt see aga nii oli, ja ega kolm aastat tagasi saavutatud võit ei andnud selleks ka mingit põhjust. Bütsantslasi tegi mure­likuks hoopis võimalik püsiv liit suurvürsti ja petšeneegide vahel. Aastatel 945-959 valitsenud Bütsantsi keisri Konstanti- nos VII sõnade järgi (kes oli haritud mees ja mitme raamatu autor) takistas tüli petšeneegidega russe sõdimast Bütsantsi ga, nendevaheline rahu aga kujutas impeeriumile suurt ohtu. Igorile lunaraha ning rahu pakkudes lähtus Bütsantsi diplo­maatia ilmselt just sellest seisukohast.

Mis aga puutub tolleaegse Bütsantsi välispoliitikasse üldi­ses plaanis ning konkreetselt suhetesse Kiievi-Venega, siis sel­le peamised eesmärgid olid kokku võetud juba mainitud Konstantinos VII kirjatöödes. Keisri arvates oli Konstanti­noopol kõikide linnade ja terve maailma pealinn. Kogu maa­ilm jaguneski kaheks: roomlaste omaks, mille lahutamatuks osaks Bütsants ennast pidas, ja ülejäänud osaks — nn barba­rite maailmaks. Kõik, mis teenis esimese hüvangut, oli juba oma loomult hea. Barbareid aga tuli valitseda kas kulla, rel­vade või kavaluse abil — selleks kõlbasid kõik vahendid. Bar­barite ainus ülesanne oligi teenida keisririiki. Sellist Bütsantsi välispoliitilist doktriini, ka suhetes Vana-Vene riigiga, tuleb kindlasti taustana arvestada.

Niisiis ei viinudki Igori 944. aasta sõjakäik otsese lahingu­tegevuseni, piirdudes vaid vastastikuse saadikute vahetamise­ga ja rahu sõlmimisega, mis üldjoontes kordas Olegi-aegseid tingimusi. Näiteks Bütsants kinnitas oma iga-aastast andami- kohustust (eelistades seda küll nimetada makseteks sõjalise abi eest). Kuid erinevalt varasemast lepingust keelduti vene kaupmeestele andmast tollivaba kauplemise õigust. Samas tunnistas Bütsants Igori õigusi mitmele piirkonnale Dnepri alamjooksul. Vene riigil aga oli kohustus saata Bütsantsile tema esimesel nõudmisel abiks niipalju sõjasalku, kui keisri­riik antud hetkel vajas.

Varajane Kiievi riik oli tõenäoliselt pooliseseisvate vürsti­riikide föderatsioon, mille eesotsas oli Kiievi suurvürst. Suur­vürstile allusid kohalikud vürstid ja riigi kõrgemad võimu­kandjad — bojaarid*. Välispoliitilises suhtluses oli suurvürst kohustatud toimima kohalike vürstide nimel, lülitades vahe­tevahel nende esindajaid oma saatkondade koosseisu.

Esimene Kiievi vürst allutas endale tõenäoliselt vaid suu­ rema osa nendest aladest, mis vahetult piirnesid varjaagide juurest kreeklasteni viinud kaubateega. Teistel sõltuvatel slaavlaste ja soomeugrilaste asualadel säilitasid kohalikud vürstid vähemalt formaalselt oma võimu, nendevahelisi suh­teid reguleerisid spetsiaalsed lepingud — rjadid (ряд). Neis oli ilmselt fikseeritud Kiievi suurvürsti õigus koguda andamit kohalike vürstide valdustes ning nende vürstide ko­hustus anda oluliste välispoliitiliste aktsioonide ajal kindel arv sõjamehi suurvürsti käsutusse.

Suurvürsti võim tugines suures osas tema sõjasalgale — družiinale (дружина < друг (sõja)kaaslane)*. Algul koosnes dru- žiina peamiselt varjaagidest, kuid juba Olegi järeltulijate ajal mängis seal olulist rolli kohalik eliit. Kuigi Kiievi suurvürstid kutsusid veel 11. sajandilgi oma teenistusse varjaagidest sõja­mehi, lahkusid need sealt üsna pea mujale või assimileerusid kohalikega.

Konstantinos VII kirjapandud teadete põhjal võib teha järelduse, et Kiievi ühiskond oli 10. sajandi keskel veel kaks­keelne. Russide ja varjaagide omavaheliseks suhtluskeeleks oli ilmselt skandinaavlaste kodukeel, kuid võib oletada, et varjaagide hulgas oli üsna tavaline ka russide keele valdami­ne. Pikapeale olukord muutus ja domineerima hakkas russi­de keel. Koos keele kadumisega lakkasid varjaagide pealikud kandmast oma vana tiitlit konung, eelistades sellele russide traditsioonilist tiitlit князь (vürst).

Lisaks alalisele družiinale kogus vürst vajaduse korral igast Kiievile allunud piirkonnast kokku družiina, mis allutati ühe­le juhile — vojevoodile**, kes vürsti järel oli tähtsuselt teine mees riigis. Selle ajajärgu sündmusi kajastavates vene kroonikates võib sageli kohata Sveneldi nime, kes oli vojevoodiks vürst Igori, tema poja Svjatoslavi ja pojapoja Jaropolki ajal.

Selle kohta, kuidas russide sõjavägi võitles, on säilinud araablase Ibn Miskaveihi jutustus, milles ta kirjeldab Igori sõjaretke Kaukasusse, mis lõppes Berdaa linna vallutamisega. “Ma olen pealtnägijatelt kuulnud imelist juttu russide julgu­ sest ja üleolevast suhtumisest nende vastu kogunenud mos­lemitesse. Viis russi kogunesid ühte aeda Berdaas ja nende seas üks habemetu noormees, puhas näolt, ühe pealiku poeg, ning nendega oli mõni vangistatud naine. Moslemid said sellest teada ja piirasid aia sisse. Kogunes palju sõjamehi, et minna nende viiega kokku. Nad püüdsid kas või ühtegi neist vangi võtta, kuid nad ei saanud neile ligineda, kuna ükski ei andnud alla. Ja neid ei suudetud tappa enne, kuni nad ise polnud teinud lõppu peale mitu korda suuremale arvule moslemitele. Viimaseks jäi habemetu. Ning kui ta sai aru, et ta võetakse vangi, siis ronis ta puu otsa, mis oli tema kõrval, ega lõpetanud endale pussnoaga erinevatesse kohtadesse sur­matoovate löökide andmist enne, kuni kukkus surnuna alla.”

Kui Igor sõlmis 944. aastal lepingu bütsantslastega, siis esines saadikute nimede seas nii skandinaaviapäraseid kui ka slaavi, iraani ja soome-ugri nimesid. Pole välistatud, et saadi­kute hulka kuulus ka eesti päritoluga inimesi. Ajaloolased on oletanud, et 944. aasta lepingus toodud saadikute nimede hulgas võis neid olla kolm. Et kõik kolm olid lülitatud saadi­kute hulka, siis võib arvata, et nad olid suurvürsti lähedasi­mad sõjapealikud ja nende elupaigaks võis olla riigi pealinn.

Tõenäoliselt võtsid eestlaste (tšuudide) hõimud Vana-Ve- ne riigi tekkimiseni viinud poliitilistest sündmustest aktiiv­selt osa. Näiteks nende osavõttu on peetud küllaltki kindlaks keskuse tekkimisel Volhovis. Väga suure tõenäosusega osale­sid eestlased Olegi ja Igori sõjaretkedel Konstantinoopolisse ja hiljem, 980. aastal, Vladimiri sõjaretkel polovetside vastu. Jaroslav Targa ja tema järeltulijate ajal oli aga üks kõige välja­paistvamaid ja mõjuvõimsamaid bojaare suurvürsti õukonnas Mikola Tšudin — üks neljast bojaarist, kes koostasid Vana- Vene riigi esimese seadustekogu.

Kõige olulisemaks Kiievi vürsti privileegiks oli õigus ko­guda kohalike vürstide maadel andamit — poljudjet (полюдье andam, andami kogumine). Kuidas 10. sajandi keskpaiku anda­mi kogumine reaalselt toimus, seda kirjeldab üksikasjalikult Bütsantsi keiser Konstantinos VII. “Talvel on aga nende sama­de karmide rosside elukorraldus järgmine. Kui saabub no­vembrikuu, siis kohe väljuvad nende arhondid* koos kõikide rassidega Kiievist ja lähevad … drevljaanide, dregovitšite, kri- vitšite, severjaanide ja teiste slaavlaste maadele, kes on rosside nn paktijärgseteks lepingulise andami maksjateks. Nii seal ennast talve jooksul toites, pöörduvad nad alates aprillist, kui Dnepri jõel on jää sulanud, tagasi Kiievisse. Siis, võttes oma paadid, laadivad nad neid ja lähevad Bütsantsi.”

Keiser Konstantinos VII teatest ilmneb, et družiinast ja pikast voorist koosnenud vürstlik karavan tegi suure ringi, läbides umbes 1200-1500 kilomeetrit, ning jõudis lähtepunkti tagasi. Selle ringkäigu jooksul ei pühendunud vürst ja tema lähikondlased mitte ainult andami kogumisele, vaid lahen­dasid näiteks kohtunikena vaidlusi, mida kohapeal ei suude­tud lahendada.

Nende piirkondade esindajad, kuhu vürst ei jõudnud või ei tahtnud sõita, toimetasid oma andami Kiievisse ise. Lisaks andami loovutamisele pidid alluvad hõimud poljudje ajal demonstreerima vürstile igakülgset lojaalsust, korraldades selleks erinevaid rituaalseid toiminguid, jahipidamisi ja pi­dustusi, ning kinnitama kõigiti oma ustavust.

Andami kokkukogumine oli vaid pool õnnestumisest — suur osa andamist tuli ka maha müüa. Milline aga oli pea­mine turustamise koht, seda teame me juba Konstantinos VII kirjatööst. Kaubad laaditi paatidesse ning karavan alustas teekonda Dnepri alamjooksu suunas. Kaubapaate saatis tu­gev relvastatud valve, kes hoidis neist eemal nomaadidest kallaletungijaid. Eriti ohtlikuks peeti läbimatuid Dnepri kä­restikke, kus kaubad tuli maha laadida ja paadid veest välja tõmmata. Et relvastatud valve üksi ei suutnud kindlustada kaubateede täielikku turvalisust, pidid Kiievi vürstid astuma diplomaatilisi samme, mille seas olid kõige olulisemad kau- banduskokkulepped Bütsantsiga.

Poljudje käigus korjatud kaubad läksid lisaks keisririigi turgudele ka kasaaride pealinna Volgal ning teiseski suunas — Lääne-Euroopasse.

Millest siis andam peamiselt koosnes? Selle kõige väärtus­likum osa olid loomulikult karusnahad, järgnesid mesi, vaha, kala, linane kangas ja rõivad. Lisaks olid andamimaksjad ko­hustatud toitma vürsti ja tema kaaskonda. Andamit maksis iga maja ehk n-ö suits, kuid et andami suurus oli täpselt määratlemata, viis see sageli vägivalla kasutamiseni. Kogujad üritasid saada võimalikult suurt saaki, mis põhjustas vas- tuhakkusid. Uks selline vastasseis viiski Igori tapmiseni 945. aastal.

Kõik sai alguse sellest, et Igor andis tänutäheks teenistuse eest oma bojaarile Sveneldile õiguse drevljaanidelt andamit koguda. Novgorodi kroonika väidab küll, et Igor ei teinud seda mitte vabatahtlikult, vaid Sveneldi družiina survel. Andamikogumine rikastas tunduvalt Sveneldi sõjamehi, kuid tegi Igori družiina kadedaks. Viimase nõudmisel oli Igor sunnitud minema teistkordselt drevljaanide maale ja korjama kokku uue andami. Sellisest röövimisest nördinud drevljaa- nid kogunesid koosolekule — veetšele (вече < ест nõu; kokku­lepe) — ja otsustasid: “Kui hunt juba hakkab lammaste juures käima, siis ei lõpeta ta varem, kuni pole tapetud; samuti kui me ei tapa teda, siis hukutab see meid kõiki.” Siis andis drevl­jaanide juht Mai käsu kiievlasi rünnata. Võitluse käigus Kiievi družiina hävitati ning suurvürst Igor hukati erilise julmu­sega: ta seoti jalgupidi kahe painutatud puu külge ja rebiti pooleks.

 

 

„Venemaa lähedane ja kauge. Aegade algusest kuni Vassili III-ni“  Vladimir Sergejev,David Vseviov.