Igori lesk Olga, jäänud üksi alaealise poja Svjatoslaviga, suutis säilitada võimu oma kätes. See on seletatav sellega, et ilmselt kuulus talle kiievlaste toetus ning veel polnud kinnistunud ka võimu pärandamise praktika isalt pojale. Levinuim ajaloo­laste seisukoht on, et Olga tuli võimule, olles oma füüsiliste ja vaimsete võimete haripunktis. Vürstinna suutis maksma panna oma erilised iseloomujooned: tahtejõu, otsustuskind- luse, loomupärase tarkuse, kavaluse, energia ja ettenägelikkuse.

Kroonika andmetel oli Olga tegelikult lihtsat päritolu naine. Igor olevat teda esimest korda kohanud ühe jahilkäigu ajal. Igori palvele vastu tulles nõustunud noor neiu viima ta paadiga üle jõe, kuid lükanud pahasena tagasi vürsti lähene­miskatse. Sellest hoolimata olevat vürst, lummatuna lihtsa tüdruku ilust ja tagasihoidlikkusest, temaga abiellunud.

Kõige tõenäolisemalt olid Olga juured Skandinaavias ja tema varjaagi päritolu perekond elas Pihkvamaal. Seda pärit­olu kinnitab oma kirjutistes ka Bütsantsi keiser Konstantinos VII, kutsudes vürstinnat skandinaaviapärase nimega Helga. Vene kroonikad kirjeldavad üksikasjalikult ja värvikalt va­litsejanna esimesi samme troonil, mis olid seotud kättemak­suga tema mehe tapnud drevljaanidele. Kuigi uurijad ei pea kirjeldatud sündmusi kõigis üksikasjades eriti tõepäraseks, annavad need ikkagi hea ettekujutuse tolle aja inimeste kom­metest ja arusaamadest.

Pärast vürst Igori tapmist saatsid drevljaanid tema lese juurde oma saadikud järgmise ettepanekuga: “Saatis meid drevljaanide maa ütlema sulle: sinu mehe tapsime sellepä­rast, et ta oli nagu hunt, kes röövis ja murdis, aga meie vürstid on head, kuna nad juhivad hästi drevljaanide maad. Abiellu meie vürsti Mai iga.”

Selle küllaltki ootamatu ettepaneku mõte oli üsna selge: Olga nõusoleku puhul saanuks Mai Kiievi suurvürstiks. Kaval Olga tegi näo, et on sellisest ettepanekust erakordselt meelitatud ja tahab osutada saadikutele igakülgset au. Ta soovitas neil ilmuda enda juurde “kantuna venes”. Lihtsa­meelsed drevljaanid võtsid vürstinna ettepaneku vaimustu­sega vastu. Nad panid selga parimad riided, istusid venesse ja andsid käsu kanda ennast Olga juurde. Ähvardust sisaldanud ettepanek — vastavalt slaavlaste matmisrituaalidele saadeti ju surnu viimsele teekonnale venes — polnud teinud neid äre­vaks. Kui pahaaimamatud saadikud jõudsid Olga juurde, siis heideti nad varem kaevatud hauda ja maeti elusalt. Kuid see oli vaid üks osa vürstinna kättemaksuplaanist. Ta saatis oma saadikud drevljaanide juurde palvega, et nad tuleksid talle väljapaistvatest inimestest koosneva piduliku saatkonnaga Kiievisse vastu, sest muidu ei tahetavat lubada tal linnast lahkuda. Saabunud drevljaanide saadikuid võttis Olga vastu suure armastusväärsusega ning vastavalt tavadele soovitas neil külalislahkelt kõigepealt sauna minna. Kui saadikud olid saunas, siis suleti uks väljastpoolt ja saun põletati koos seal olnud drevljaanidega maha.

Järgmise sammuna teatas Olga, et ta kavatseb saabuda drevljaanide maale mälestama oma abikaasat ja palus neil eel­seisvaks peoks valmis keeta suurem kogus õlut. Saabunud kohale, valas Olga oma mehe haual mõne pisara, andis käsu kuhjata sellele kõrge kurgaan, korraldas lahkunu auks sõja­mängud ja pidustused ning, kui drevljaanid olid ennast purju joonud, andis vürstinna oma družiinale käsu neid rünnata.

Tapatalgute käigus raiuti kroonika andmetel surnuks 5000 drevljaani, ülejäänud aga varjusid oma pealinna Iskorosteni paksude müüride taha. Mitu kuud püüdsid Olga väed edu­tult linna vallutada, kuni vürstinna kasutas jälle kavalust. Lin­na kaitsjate poole pöördudes teatas ta, et on neile juba piisavalt kätte maksnud ega nõua enam nii suurt andamit na­gu tema mees oli nõudnud. Olga oli nõus piirduma väikese andamiga: kolme tuvi ja kolme varblasega igalt majapidami­selt. Pärast seda, kui drevljaanid olid täitnud Olga nõudmise, saatis ta aga korda julma teo. Tema käsul sidusid družinni- kud lindude jalgade külge väävliga immutatud takku, süü­tasid selle põlema ja lasid linnud lendu. Tuvid ja varblased olevat lennanud oma kodudesse tagasi ja linn süttinud ühe­aegselt paljudes kohtades põlema. Kui linna kaitsjad viskusid tulekoldeid kustutama, asusid Olga väed rünnakule. Suur osa drevljaanidest tapeti, teised anti Olga družinnikutele orjadeks, ülejäänud aga maksustati veel suurema andamiga kui Igori ajal.

Välistamaks võimalikke vastuhakukatseid, muutis Olga andamikogumise korda: nüüd fikseeriti selle suurus ja mää­rati kindlaks kohaletoimetamise paigad — pogostid (погост). Koguma pidid andamit spetsiaalselt selleks määratud amet­nikud, tiuunid (тиун)*. Nii asendus poljudje enam-vähem regulaarse maksuga.

Taastanud siseriikliku stabiilsuse, pöördus Olga välispolii­tika juurde. Ta lõpetas laostavad ja ohvriterohked sõjad ning saatis osa oma družiinast abiväena Bütsantsi käsutusse.

957. aastal (kuigi ka selle aastaarvu paikapidavuse üle vaiel­dakse) saabus suurvürstinna Olga koos arvuka saatjaskonna­ga külaskäigule Konstantinoopolisse. Teda olevat vastu võe­tud nii, nagu seda nägi ette etikett barbaritest valitsejate puhul — üleolevalt ja ilma eriliste auavaldusteta. Lisaks pidi Olga tükk aega ootama, kuni teda soostud kutsuma au­dientsile keiserlikus palees. Omalt poolt olevat vürstinna maks­nud bütsantslastele n-ö sama mündiga: keeldunud esimesel nõudmisel sõjalist abi andmast ja öelnud: “Oodaku nemad nüüd samuti, nagu mina ootasin keisri vastuvõttu.” Läbirää­kimiste lõpptulemusena aga kinnitasid mõlema riigi valitse­jad oma ustavust varasemale lepingule ja sõjalisele liidule.

Kuidas detailides nägi välja suurvürstinna ja keisri kohtu­mine, seda me ei tea. Kuid üldise pildi tolleaegsetest keiser­likest vastuvõttudest võib saada tänu ühe Itaaliast saabunud saadiku kirjeldusele, mis on kirja pandud paarkümmend aas­tat pärast Olga külaskäiku Konstantinoopolisse. Kogu selle kirjelduse taga on näha Bütsantsi soovi igati rabada saabu­nud külalisi rikkuse ja võimsusega ning kasutada kõiki ka­valusi, et varjata riigi nõrkust. Saadikuid võttis tavaliselt juba piiril vastu auvahtkond, kelle tegelik ülesanne oli jälgida igat nende sammu. Mõnikord toimetati külalised pealinna kõige ebamugavamat teed pidi, väites, et teist võimalust pole liht­salt olemas. See kavalus pidi andma barbaritele teada sõjalise teekonna raskustest ja võtma neilt tahtmise Bütsantsi rünna­ta. Konstantinoopolis paigutati saadikud elama spetsiaalselt selleks ehitatud paleesse, mis sisuliselt muutis nende oleku auväärseks vangistuseks. Vastuvõtt keisri juures, mida Olgal tuli kaua oodata, pidi aga pimestama hiilgusega ja rabama ootamatute efektidega ning tekitama külalistes alaväärsus­kompleksi. Ilmselt nägi ka Olga sedasama pilti, mida kirjel­dab kuninga saadik: “Trooni ees oli kullast puu, millel laulsid ja lendlesid kuldsed linnud, ning trooni kõrval seisid kullast lõvid, kes vehkisid sabadega ja tegid lõvi häält.” Kui aga saa­dik vastavalt etiketile heitis ennast keisri jalge ette, siis, tõst­nud pilgu, olevat ta suure imestusega leidnud valitseja istumas teistes riietes ja vahepeal hääletult lae alla tõusnud troonil.

Nii kroonik kui ka Bütsantsi ametlik sissekanne 10. sajan­di kogumikus “Bütsantsi õukonna tseremooniatest” on jät­nud meile küllaltki üksikasjaliku kirjelduse Olga visiidi diplo­maatilisest küljest ja arutluse all olnud küsimustest. Kusjuu­res mõlemas allikas leiab erilist rõhutamist Olga sõidu väide­tav usuline eesmärk. Oma reisi olevatki vürstinna võtnud ette selleks, et “õppida lähemalt tundma tõest usku ja seega saada osa igavesest elust” ehk võtta vastu ristiusk.

Tõenäoliselt oli Olga visiidi eesmärk aga tunduvalt laiem ja kindlasti peitus selle taga soov tihendada igakülgselt suh­teid võimsa impeeriumiga, eriti silmas pidades toetuse vaja­dust võitluses rahutute nomaadidest naabritega — Volga- Kama-Bulgaariaga ja Kasaari kaganaadiga. Mitte vähem tähtis polnud ilmselt ka vürstinna soov leida oma pojale Svjatosla- vile naine Bütsantsi keiserlikust perekonnast. Selle soovi täi­tumise eeltingimuseks oli aga ristiusu vastuvõtmine. Tol ajal poleks tulnud kõne allagi, et vägeva kristliku impeeriumi va­litseja oleks andnud nõusoleku abielu sõlmimiseks pagan­liku dünastia esindajaga. Nii et väidetavalt abstraktse risti­usku pöördumise soovi taga olid Olgal ka omad pragmaa­tilised kaalutlused.

Sündmuste edasine kirjeldus on niivõrd värvikas ja mui­nasjutuline, et on tõsiselt põhjust kahelda nende tõepärasuses.

Kiievi suurvürstinnat olevat ristinud Konstantinoopoli patriarh ja tema ristiisaks sai keiser Konstantinos VII isik­likult. Enne ristimistseremooniat sattus Olga aga küllaltki kahemõttelisse olukorda, kust ta tuli auga välja vaid tänu loomupärasele nutikusele. Nimelt olevat keiser olnud oma külalise ilust nii lummatud, et otsustanud temaga abielluda. Tuleb välja, et vürstinna, kelle üks eesmärk oli leida oma pojale keiserlikust soost abikaasa, oleks selle versiooni järgi võinud hoopis ise saada Bütsantsi keisrinnaks. Olgat polevat see võimalus aga meelitanud. Kuid kartes rikkuda suhteid kõikvõimsa valitsejaga, oli ta andnud nõusoleku ja esitanud samas omapoolse tingimuse: ta abiellub vaid siis, kui Kons­tantinos saab tema ristiisaks. Armunud keiser ei näinud ka­valust läbi ja nõustus. Kui ta pärast Olga ristimist aga hakkas kiirustades nõudma kihlust, sai ta vürstinnalt järgmise vas­tuse: “Kuidas sa tahad mind naiseks võtta, kui ristisid mind ja nimetasid oma tütreks?”

 

Huvitav on märkida, et Olga, olles selle teate järgi juba ristitud Konstantinoopoli patriarhi poolt, saatis praktiliselt samal ajal saadikud ka Saksa keisri Otto I juurde palvega lähetada Kiievisse ladina vaimulikud. Rooma kiriku esinda­jaid võetud aga Kiievis vaenulikult vastu ja neil tulnud mõne aja pärast sealt tulemusteta lahkuda.

Lihtne kronoloogiline arvestus võimaldab teha järelduse, et Bütsantsi pealinna külastamise ajal oli Olga umbes 60-aas- tane. Kuigi suurvürstinnana nägi ta kindlasti hea välja, on vähe tõenäoline, et keiser võis temasse olla ülepeakaela armu­nud. Kusjuures keisri sünniaastaks on märgitud 905 ja seega oli ta nende sündmuste ajal umbes kümme aastat Olgast noorem. Lisaks oli keiser tol ajal ka abielus. Vähemalt meieni säilinud töödes pole ka suur kirjamees keiser Konstantinos jätnud mingeid teateid teda vallanud kirest, kuigi Olga vii­bimist Konstantinoopolis ta mainib. Samuti pole keisri üriku­tes ühtegi vihjet Olga ristimise kohta. Isegi veel enam — ta kir­jutab arhontessist ehk vürstinnast, nimetades teda varjaagi- pärase paganliku nimega Helga, aga mitte kristliku nimega Helena, mille kasutamist võiks ristinimena kindlasti eeldada.

Ajaloolased on üldiselt veendunud, et nii külaskäigu ajal kui ka Bütsantsi piiridest lahkudes jäi Olga paganaks. Samas pole välistatud, et ristiusu võttis ta hiljem isiklikult vastu ik­kagi Konstantinoopolis. Toimuda võis see 959. aastal, aga siis laskis ta ennast ristida mitte kui riigipea, vaid kui eraisik. See­ga polnud tema ristimise puhul tegemist ei riikliku ega ka poliitilise aktiga. Igatahes on väga suur tõenäosus, et Olgast sai hiljem kristlane, kuid samas on andmeid, et kõik tema katsed kallutada oma poega Svjatoslavi ristiusku vastu võtma luhtusid.

 

„Venemaa lähedane ja kauge. Aegade algusest kuni Vassili III-ni“  Vladimir Sergejev, David Vseviov.