Небоскребы_МосквыSee suur linn tundub esmapilgul planeerimatu ja improviseeritud.Kõik on Moskvas suurem, kui mujal, nii majad, katedraalid kui tänavad. Ometi ei suru selline hiiglaslikkus tagaplaanile lugematuid sajanditevanuseid aadreid, mille poolest Vene metropol nii rikas on.

Moskvas ja selle eeslinnades elab umbes 12 miljonit inimest ja siiski pole olemas tüüpilist mosk­valast. Linna atmosfääri kujundab tõeline rahvaste Paabel: siin elab inimesi rohkem kui sajast Euroopa ja Aasia rahvusest.

Eriti meeldiv on tohutu abi­valmidus ja soe külalislahkus, mi­da ei kohta mitte ainult vana Ar- bati passaažides, vaid ka Novõi Arbati moodsas ärikvartalis. Vana Arbat oli varem kunsti- ja kirjan­dusinimeste Meka, ent tänapäeval on ta üks suur ja kirju vanakraami­turg. Novõi Arbatil võib leida peaaegu kõigi Venemaa regiooni­de restorane.

Nii nagu London ja Pariis on ka Moskva viimase 200 aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud. Neli ringteed tõestavad linna ajaloolist kasvu. Moskva linna piirab ring- maantee, mille äärde jäävad uued elamu- ja tööstusrajoonid. Ringraudteerööpad märgivad ära ku­nagise tollipiiri kulgemise 18. sa­jandil. Sadovoje ringtee järgib va­nade kindlustuste liini ja sisemine ring Bulvarnoje ümbritseb täis­nurkset vanalinna Kitaigorodi, mille keskmes asub kolmnurkselt paigutatud Kreml. Juba 1156. aas­tal oli Moskva ja Neglinnaja jõe va­heline kõrgendik kindlustatud lihtsate muldvallide ja kaitsekraa­videga.

Esimesed elumärgid

Linna rajamise algusajaks loetakse 4. aprilli 1147. Vana ürik jutustab, et just nimelt sel päeval viibis Suzdali vürst Juri Vladimirovitš Dolgoruki külalisena oma liitlase Novgorod-Severski vürsti vastu­võtul Moskvas.

Peagi saabusid aga rahutud ajad. Ikka ja jälle pidi linn mon­goleid tagasi tõrjuma, kuid sageli edutult. Kuigi kindlustused ja inimesed olid alati võitlusvalmis, suudeti vallutaja lõplikult välja lüüa alles 1408. aastal. Sestpeale ei suutnud Moskva pürgimist rah­

vusvahelise kaubanduskeskuse poole pidurdada ei tuli, näljahäda ega arvukate vaenlaste ponnistu­sed. Tsaar Peeter I aitas igati kaasa linna majandusarengule, vaatama­ta sellele, et ta rajas Läänemere äärde Neeva suudmealale oma linna Peterburit, kuhu ta 1712. aastal ka valitsuse üle viis.

Napoleoni kokkuvarisemine

Moskva jäi endiselt maa majan­duslikuks keskuseks ja paraku ka vaenlaste sõjaliseks eesmärgiks. Kui Napoleon 1812. aasta sügisel Moskvasse sisse marssis, uskus ta venelaste vastupanu murdunud olevat. Ent ta leidis eest tühja linna: kaks kolmandikku kõigist hoone­test olid maha põletatud ja tema väeosad seega ilma peavarjuta ja toiduaineteta jäetud. Oktoobris alustas Napoleon jäises Vene talves oma kuulsusetut taganemist.

Vaevalt olid tema väeüksused välja aetud, kui moskvalased hak­kasid 1813. aastal oma Unna täiesti uue planeeringu järgi üles ehita­ma. Sellest ajast on paljud hooned tänaseni säilinud. Stalini ajal, 1930. aastatel, püstitati linna süstemaa­tiliselt uusi hooneid ja alates 1980. aastast hakkasid kerkima uued satelliitlinnad.

Aga isegi selles majademeres väljaspool Sadovoje ringteed, kus paljud varasemad ja 20. sajandi keskpaiku ehitatud luksuselamud linnapilti ilmestavad, on säilinud klassikalise Moskva imelisi näidi­seid, nagu kindluskloostrid ja 16. sajandist pärit kirikud.

Moskva märkimisväärseim mälestusmärk on kindlasti Kreml. Punastest tellistest 20 torniga müürid ehitasid Itaalia ehitus­meistrid, kes 15. sajandil Ivan III tellimust täitma asusid. Arvukate kirikute ja paleedega on Kreml erinevate arhitektuuriliste vormi­de imposantseim ansambel.

Vanalinnas ümber Kremli ja Punase väljaku seisavad 15. sajan­dist pärit vanad ehitised külg külje kõrval 1920. aastatel valminud ametihoonetega, rikkalikult kau­nistatud kondiitriäridega hilisest Stalini ajast ja 1960. aastatel ehi­tatud klaasist ja betoonist pilve­lõhkujatega. Maailmakuulsad teat­rid, nagu Suur Teater, ja arvukad muuseumid on vene kultuuri väljendusrikkad tunnistajad.

Kreml Moskovskiy-Kreml

Kreml on Moskva keskus, siin tuksub meie võimsa sotsialistliku kodumaa süda. Krem­liga, selle suurepärase ajaloo- ja kunstimä- lestise ning kauni arhitektuuriansambliga on seotud kogu Venemaa ajalugu. Kremli ajaloo algus ulatub kaugele sajan­dite sügavusse.

Esmakordselt on Moskvat mainitud Ipati kroonikas, mille järgi 1147. aastal kutsus Suzdali vürst Juri Dolgoruki Novgorod-Severski vürsti Svjatoslavi külla «Moskovisse». Moskva ajaloo alguseks peetaksegi aastat 1147, kuigi uusimad arheoloogiaandmed kinnitavad ka varasema asustuse olemasolu, Juri Dolgoruki ehitas 1156. aastal järsunõl- valisele Borovitski künkale, sinna, kus Neg- linnaja oja suubub Moskva jõkke, puukindluse. XIV sajandil, Ivan I (Kalita) valitsus­ajal ümbritseti kasvanud ja kirikutega rikastu­nud Kreml uue tammepuust palissaadiga. Kremlist kujunes Moskva suurvürsti ja met­ropoliidi residents. Samal sajandil, Ivan Kalita pojapoja Dmitri Ivanovitši (Donskoi) valitsusajal sai Kreml võimsad valgest kivist müürid ja sellest ajast hakati Moskvat nimetama Belokamennajaks (valgekiviliseks). XV sajandil sai Moskvast tsentralisee­ritud Vene riigi pealinn. Just tollal (aastail 1485—1495) ehitati vanade valgest kivist kantside asemele uued tellismüürid, rajati Kremli tornid ja kirikud, mis on, küll kordu­valt restaureerituna, säilinud meie päeva­deni.

1712. aastal viidi Venemaa pealinn tsaar Peeter I ukaasi põhjal üle Peterburi. Moskva jäi teiseks pealinnaks ning ühtlasi suureks kaubandus- ja tööstuskeskuseks, Kreml aga paigaks, kus tavaliselt peatus Peterburist saa­bunud tsaari kaaskond.

Kremli müüridel, tornidel ja kirikutel oli ülesanne sisendada ettekujutust Venemaa väge­vusest. Nende loomisest võtsid osa Pihkva, Novgorodi, Suzdali, Ustjugi, Vladimiri ja Tveri parimad meistrid. Koos vene arhitektide ning ehitusmeistritega töötasid itaalia arhitektid Aristotele Fioravanti, Pietro Antonio Solari, Marco Frjazin, Buon Frjazin ja Alevisio Nuovo.

Kopterilt vaadatuna paistab Kreml ebakorra­pärase kolmnurgana, mis lõunas piirneb Moskva jõega. 28-hektarine maa-ala on ümb­ ritsetud tellismüüriga, mille paksus ulatub 3,5 meetrist 6,5 meetrini ning välisümbermõõt on 2235 meetrit. Müüri ülaosa on kujundatud M- tähte meenutavate mašikuliisakkidega. Müüride kohal kõrgub (koos väljaspool asuva Kutafja vahitorniga) 20 torni.

Kremli põhjatipus (Riikliku Ajaloomuuseumi vastas) paikneb Nurkmine Arsenalitorn, mille juurest oma ringkäiku alustamegi. Torn on oma nime saanud Kremlis asunud Arsenali järgi ja tema seinte paksus on kuni 4 meetrit, kõrgus küünib 60,2 meetrini. Torni keldris on säilinud vana kaev, millest Kremli piiramise aegu sai võtta vett.

Arsenali nurgatornist ühele poole jääb Punane väljak, teisele poole Aleksandri aed, mille ülemine osa lõpeb Troitskaja, keskmine Borovitskaja ning alumine Vodovzvodnaja torni kohal. Aia varjulised puiesteed, värvirikkad lil­lepeenrad ja erkrohelised muruplatsid meelita­vad siia nii moskvalasi kui ka pealinna küla­lisi.

Ülemise Aleksandri aiaga külgneb endine Maneeži väljak, mida nüüd nimetatakse Oktoobri 50. Aastapäeva väljakuks. Graniidist püstkülik väljaku keskel tähistab kohta, kuhu Suure Oktoobri võidu auks püstitatakse monu­ment.

Ülemise Aleksandri aia peasissekäigu juurest algab lihvitud graniittahvlitega sillutatud allee, mille kõrval, Kremli müüri ääres on Tundmatu Sõduri haud, mälestusmärk neile, kes langesid Suures Isamaasõjas kodumaa vabaduse ning sõltumatuse eest. Mustale kivile, mille all puhkab Moskva nimetu kaitsja põrm, on kuldsete tähtedega kirjutatud:4

SINU NIMI ON TUNDMATU,

SINU KANGELASTEGU SUREMATU

 

Päeval ja ööl loidab haua kohal igavese tule leek, mis süüdati 8. mail 1967. Haua juures on graniitkuubid kangelaslinnade ja Bresti kange- laskindluse mullaga.

Olemise Aleksandri aia kohal asub Keskmine Arsenaiitorn, mis ehitati 1495. aastal. Selle kõrgus on 38,9 meetrit. Torni jalamil leiame 1821. aastal ehitatud groti — tolleaegsele par­giarhitektuurile nii iseloomuliku rajatise.

Groti lähedal kõrgub neljatahuline helehal­list kivist obelisk, tipus kuul. See väljapaist­vatele revolutsionääridele ja mõtlejatele pühen­datud mälestusmärk avati 1918. aastal. Obeliski ühelt tahult võib lugeda nimesid: Marx, Engels, Liebknecht, Lassalle,  Bebel, Campanella,

Melies, Winstanley,    More, Saint-Simon, Vaillant, Fourier, Jaures, Proudhon, Bakunin, Tšernõševski, Lavrov, Mihhailovski, Plehhanov.

gallery_promo21006771Kremli kõrgeim torn on Troitskaja (Kolm- ainu) väravatorn (kõrgus koos tähega 80 meet­rit), mis püstitati 1495. aastal. Selle astmeline valgest kivist kaunistustega ülaosa on ehitatud hiljem, XVII sajandil. Oma nime on torn saanud naabruses, Kremli müüri taga asunud Troitse- Sergi kloostri kiriku järgi. Torni tipus särab viieharuline rubiintäht. Spasskaja, Nikola, Troitskaja ja Borovitskaja väravatornile pai­galdati 1935. aastal kahepealiste tsaarikotkaste asemele mittehelenduvad tähed. Kaks aastat hiljem asendati need helenduvate rubiintähte- dega, rubiintähe sai ka Vodovzvodnaja torn. Aastail 1945—1946 tähed rekonstrueeriti. Nende valmistamiseks kasutati kolmekihilist rubiin- klaasi, kandid kullati üle. Iga tähe sees särab võimas elektrilamp. Tuul pöörab tonniseid tähti kergesti, sest need on asetatud erilistele kan- delaagritele. Tähtede kiirte ulatus on 3—3,75 meetrit.

Kremlisse minnakse praegu tavaliselt Troits- kaja torni värava kaudu. Värava juurde viib vana kivisild, mille teises otsas seisab pitsjas Kutafja torn, mis ehitati XVI sajandi algul. Sild viib meid üle väikese Neglinnaja jõekese, mis nüüd on küll suletud Aleksandri aia all kulgevasse tunnelisse.

Aleksandri aia keskosa kohal asuvad Koman- danditorn (kõrgus 41,25 meetrit) ja Relvatorn (kõrgus 32,65 meetrit). Praeguse nime said mõlemad XIX sajandil — esimene läheduse tõttu Kremli komandandi majale, teine Relva- kambrile.

1490.aastal püstitatud Borovitskaja värava­torn on itaalia arhitekti P. A. Solari looming. Juba XII sajandi algul asus kõrgel maaninal Neglinnaja Moskva jõkke suubumise koha juu­res väike asula, mida ümbritsesid kõrge vall ja püsttara. Hiljem tekkisid selle väheldase lin­nuse ümbruskonda Kuntsevo, Vorobjovo, Mat- vejevskoje, Troparjovo, Derevljovo, Konkovo ning Tšertanovo küla. Praegused moskvalased tunnevad neid muistseid külanimesid uute lin­naosade nimedena.

Borovitskaja tornist võib läbi sõita. Värava kõrval on läbikäik, kust külastajad pääsevad Relvakambrisse ja näitusele «NSV Liidu tee- mandifond». Borovitskaja väravatorni kõrgus on 54,05 meetrit.

Kaunis on Kremli kaldapealsel asuv sihvakas Vodovzvodnaja (Veevõtu-) torn. XVII sajandi lõpul paigaldati sinna masin Moskva jõest vee ammutamiseks. Sellest torni nimi tulenebki. Vesi voolas Kremlisse mööda seatinatorusid ning kulus pesemiseks ja aedade kastmiseks. 1812. aastal, Napoleoni taganemise ajal lasti Vodovzvodnaja torn õhku, kuus aastat hiljem aga taastati O. Beauvais’ projekti järgi. Torni kõrgus koos tähega on 61,25 meetrit.

Edasi tuleb XV sajandi lõpust pärinev Bla- goveštšenskaja torn, mis on saanud nime selle kõrvale XVIII sajandi algul ehitatud Maarja Kuulutuse kiriku järgi. Tuulelipuga ehitise kõr­gus on 32,45 meetrit. Ivan Groznõi valitsus­ajal oli sellel tornil sünge maine, sest seal asus vangla.

 

TaynickayEsimesena püstitati Kremlisse Tainitskaja (Salajane) torn, mille all oli salakaev. 1770. aastal, kui Kremlisse hakati väljapaistva arhi­tekti V. Baženovi projekti järgi rajama paleed, torn lammutati. Hiljem aga see taastati, sest palee ehitus jäi rahapuudusel seisma. Torni kõrgus on 38,4 meetrit.

Tainitskaja torni taga asuv Esimene Nimetu torn lammutati samuti 1770. aastal, ent ehitati 1783. aastal uuesti üles. 1812. aasta isamaa­sõja ajal lasksid taganevad prantslased selle õhku. Peatselt taastati see esialgsel kujul (arhitekt 0. Beauvais). Torni kõrgus on 34,15 meetrit.

30,2 meetri kõrgune Teine Nimetu torn mee­nutab kujult Relvatorni. Selles vanasti olnud läbisõiduvärav müüriti hiljem kinni.

Petrovskaja torni (kõrgus 27,15 meetrit) püs­titamise aega ei teata. Ajaloolased oletavad, et oma nime on see saanud Metropoliit Pjotri kiriku järgi. 1771. aastal lammutati torn seo­ses palee ehitamise kavatsusega, ehitati aga varsti taas üles, 1812. aastal lasksid taganevad Prantsuse väed ka selle õhku. Torni taastas arhitekt O. Beauvais.

Kremli idanurgas kõrgub võimas Beklemiševi torn (kõrgus 46,2 meetrit), mis on saanud nime bojaar Beklemiševi järgi, kelle maja asus torni lähedal. Läheduse tõttu Moskvoretski sil­lale nimetatakse seda ka Moskvoretskaja tor­niks. Torn on püstitatud 1487. aastal itaalia arhitekti Marco Frjazini projekti järgi, kiivri- osa on ehitatud XVII sajandil.

Järgmine on Konstantini-Helena torn, mille ehitas P. A. Solari 1490. aastal. Nime on torn saanud Konstantini ja Helena kiriku järgi. Varem oli samal kohal valgekiviline Timofei väravatorn. Pärimuse järgi suundus Moskva suurvürst Dmitri Ivanovitš koos oma družin- nikutega just selle värava kaudu kuulsasse Kulikovo lahingusse. Rahvasuu kutsus seda hiljem ka Piinatorniks, sest seal asusid kamb­rid vangide piinamiseks. Torni kõrgus on 36,8 meetrit.

Naabruses asuvast Nabatnaja (Häire-) tor­nist kostis omal ajal sageli hädakellahelinat, mis andis rahvale märku lähenevast ohust — vaenlase tulekust või tulekahjust. 1771. aastal kutsus kellahelin alustama niinimetatud Kat- kumässu. See rahvamasside stiihiline vastuhakk suruti julmalt maha. Kuna hädakella lööjat ei leitud, käskinud keisrinna Katariina II «karis­tada» kella. Sellelt rebiti ära tila. Praegu hoi­takse kella Kremli Relvakambris. Torni kõrgus on 38 meetrit.

Kremli tornidest madalaim on Tsaaritorn (kõrgus 16,7 meetrit). Varem seisis sellel kohal puutornike, kust tsaar Ivan Groznõi olevat jäl­ginud Punasel väljakul toimuvat. Hiljem asen­dati puutorn kivirajatisega.

Kõige tuntum on aga järgmine, 71 meetri kõrgune Spasskaja (Lunastaja) väravatorn.

Kuulsad on selle kellad, mü*e meloodilist heli­nat tunneb Moskva Raadio kaudu kogu maa­ilm. Teada on, et esmalt juhtis torni ehitamist P. A. Solari: seda kinnitavad vastavad ladina- ning venekeelsed raidkirjad. Esialgu nimetati 1491. aastal püstitatud rajatist Frolovskaja torniks, ilmselt Froli ja Laurentiuse kiriku järgi. Esimesed ajanäitajad paigaldati sinna kohe valmimise järel, kuigi kellasseppi maini­takse kroonikais alles XVI sajandil. Täpselt aga on teada, et aastail 1624—1625 tegid vene meistrid Bažen Ogurtsovi juhtimisel tornile pealisehitise, kuhu inglane Christopher Hallo- way seadis üles kurantidega ajanäitaja. Prae­guse nime sai torn tsaar* ukaasiga värava kohal paiknenud Lunastaja ikooni järgi 1658. aastal.

Praegused tornikellad on aastail 1851 — 1852 vendade N. ja P. Boutenopide paigaldatud. 1917. aasta lahingute päevil said kellad tule­vahetuses vigastada, kuid l918– aastal parandas need V. I. Lenini korraldusel meister N. Behrens. Kunstnik ja muusik M. Tšerein- nõhh seadis kurandid mängima «Internatsio­naali» meloodiat. Veerandtundide löömiseks on kümme kella, täistundide löömiseks üks. Kuns­tipärase ornamendiga kaunistatud täistunnikell kaalub 2160 kilogrammi, kellade kogukaal aga on 25 tonni. Torni kõigil neljal küljel on numb­rilaud läbimõõduga 6,12 meetrit. Minutiosuti on 3,28 ja tunniosuti 2,97 meetri pikkune. Vii­mati parandati kelli 1975. aastal.

Otse V. I. Lenini mausoleumi taga asuv Senatitorn (kõrgus 34,3 meetrit) on ehitatud 1491. aastal. Torni nimi tuleneb endisest Senatihoonest, mis asub teisel pool müüri.

1490.aastal P. A. Solari projekti järgi püs­titatud Nikola väravatorni välisilme on mitu korda muutunud. Oma nime on torn saanud XIV sajandil ehitatud Nikola Starõi kloostri järgi, mis asus Punase väljaku vastasservast algava Nikolskaja (praeguse 25. Oktoobri) tänava ääres. Nüüdse kuju sai torn pärast taas­tamist 1818. aastal, mil selle ülaosa ehitati ümber gooti stiilis. 1917. aastal sai torn suur­tükitulest tugevasti kannatada. Järgmisel aas­tal taastas selle arhitekt N. Markovnikov. Torni kõrgus koos tähega on 70,4 meetrit.

Siseneme Kremlisse Borovitskaja värava kaudu. Kõrgelt künkalt avaneb vaade Zamosk- voretšjele. Seespool, Kremli lõunamüüri taga, on Tainitski aed (Pimeaed), peaaegu värava kõrval asub dekoratiivsete noolsammastega kau­nistatud ehitis — Riiklik Relvakamber. Hoone püstitati 1851. aastal arhitekt K- Thoni projekti järgi spetsiaalselt muuseumi jaoks. Praeguseks on sinna kogutud rohkesti unikaalseid käsitöö- ja kunstiesemeid. Relvakambri ekspositsiooni hulka kuulub tulirelvi, XII—XX sajandi vene meistrite kuld- ja hõbetooteid, XIV—XX sajandi kangaid, rõivaid, krooniaardeid. Relvasaalis võib näha nii vene kui välismaa meistrite val­mistatud haruldasi relvi ja raudrüüsid, kiiv­reid, soomussärke, kilpe, arkebuuse ja muske­teid, saableid, jahipüsse. Teises saalis on väl­jas kullast ja hõbedast vaasid, kannud ja kari­kad, samuti vanade meistrite valmistatud port­selan-, klaas- ning juveeltooted. Paljud Relva­kambri kollektsioonis olevaist võõramaa meist­rite töödest on Vene tsaarid saanud kingituseks välisriikide saadikuilt. Nii leidub hõbedakamb- ris tuhandeid välismaa päritoluga, sageli väga haruldasi, unikaalseidki esemeid, mis on ing­lise, austria, taani, hollandi, poola, türgi, jaa­pani ja teiste maade kullasseppade või juvelii­ride kätetöö. Relvakambris säilitatakse Vene tsaaride troone, millel on hindamatu kunstiline, ajalooline ja materiaalne väärtus, samuti muid monarhi võimu sümboleid, sealhulgas kuulsat Monomahhi mütsi ning sadadest teemantidest säravat keisrinna Anna Ivanovna krooni. Muu­seumis on eksponeeritud luksuslikke hobuse­riistu: sadulaid, sadulatekke, valjaid, jaluseid. Samas saab näha kunstipäraste kaunistustega tõldu ja saane.

Relvakambrit külastab iga päev üle 3000 inimese. Nõukogude võimu aastail on tehtud väga palju muuseumi kogude uurimiseks, süs­tematiseerimiseks ja restaureerimiseks, möö­dunud aegade meistrite tööde populariseerimi­seks.

“Silmaringi reisijuht. Moskva.” ja “Kohtumine Moskvaga” S.Frolkin.

 

 

Lisa lugemist:

1) http://et.wikipedia.org/wiki/Moskva

2) http://www.estravel.ee/uudised/2012/04/lihtne-moskva-glamuuri-ja-sarata/

3) “Silmaringi reisijuht. Moskva.”