Katariina Suur kinkis Gattšina küla 1765. A oma armukesele vürstb Grigori Orlovile. Ta tellis Antonio Rinaldilt klassitsistliku palee, mis valmis 1781. Kaks aastat hiljem, pärast Orlovi surma, andis Katariina mõisa oma pojale ia pärijale Paulile (hilisemale Paul I-le). Paul palus oma lemmikarhitektil Vincenzo Brennal palee vastavalt oma rõhutatult sõjaväelisele maitsele ümber kujundada. Brenna poolt ette võetud ulatuslikud muudatused tähendasid ka lisa­korruse ja tõstesillaga vallikraavi ehitamist. Järgmine Romanov, kes paleed kasutas, oli Aleksander III. 19. saj lõpus valis ta Gattšina oma pere alaliseks elupaigaks. Mõis oli ohutus kauguses ja eraldatud varjupaik pealinna aeg-ajalt ähvardavate rahva­rahutuste eest (lk 26). Tsaariperekond elas siin vaikselt ja lihtsalt. Kogu Euroopa aadel hindas kodanlikku eluviisi ja nii asusid ka nemad esindusruumide asemel mugavasse ja intiimsemasse teeni- jatetiiba elama.panorama_gatchinskogo_dvortsa_1024

Kohe pärast bolševike võimuhaaramist 1917. a põgenes Ajutise Valitsuse juht Aleksandr Kerenski Gattšinasse, et teha viimane katse oma toetajaid koondada. Nädala pärast ta hülgas oma väed ja läks eksiili.

Pärast II maailma­sõda, mille käigus palee sai tugevasti kannatada, kasutati Gattšinat palju aastaid sõjaväe­akadeemiana. Pikk ja põhjalik restaureerimistöö alles käib. Taastatud ruumidest on kõige muljetavaldavamad Marmorsöögituba, Paul I sünge magamistuba ühe Brenna lisatud torni tipus ja hiilgav Valge ballisaal. Alumisel korrusel on välja pandud relvad.

Palee võluv ümbrus kujutab endast üht metsikumat parki oma­taoliste seas. Pindalalt on ta Peterburi ümbruse losside juurde kuuluvaist parkidest suurim.

Vaatamisväärsustest tasuks veel esile tuua ümmargust Venuse templit (1792-3) üksildasel Armastuse saarel ja 1790. aastatest pärinevat Kasemaja. Esmapilgul paistab viimane olevat lihtsalt palgihunnik, ent selle sees on varjul hunnitud ruumid Järvele minekuks saab paati laenata ja selle selges vees on suvel imehea ujuda.