Peterburi  asutati 27. mail 1703 aastal.

Geograafia: Linn asub 60° pl Läänemere idakaldal Neeva jõe alamjooksul ja Neeva delta saartel. On maailma suurim metropol sellel laiuskraadil. Samal laiuskraadil asuvad ka Stockholm, Helsingi ja Oslo. Peterburist loo­de suunas asuvad Ižori kõrgustik, põhja suunas Karjala maakitsus.

Kliima: keskmine temperatuur jaanuaris -7, 8°C

märtsis -3, 9°C

mais +9, 8°C

juulis +17,8°C

septembris +10, 9°C

novembris -0, 3°C

Peterburi kliima on väga muutlik: pehme ja niiske. Tihti on udu ja sademeid on palju (550-600 mm aastas). Kõige sademeterikkam kuu on august.

Elanike arv: 1. jaanuaril 2002. aastal 4 700 000 inimest.

Linna territoorium: 1439 ruutkilomeetrit (koos satelliitlinnadega). Põhjast lõunasse on linna territoorium 45 km, läänest idasse üle 30 km.

Peterburi – Venemaa kultuuripealinn

2003. aastal tähistab Peterburi oma 300. aastapäeva. Peterburi on üks Euroo­pa nooremaid linnu, kuid sellest 300 aastast oli Peterburi üle 200 aasta Tsaari-Venemaa pealinn. Algusest peale ehitati Peterburi kui Vene impee­riumi pealinna. Oma suuruselt on Peterburi praegu Venemaa teine linn — Venemaa kultuuripealinn. Peterburi on Euroopa ning kogu maailma iiks tähtsamaid vaatamisväärsusi. Igal aastal külastavad Peterburi miljonid tu­ristid üle maailma, sealhulgas ka paljud Eesti turistid.

Peterburi on linn, mille arhitektuuri on rajanud B. F. Rastrelli, G. Quarenghi, D. Ttezzini, C. Rossi jt kuulsad arhitektid. See on linn, mida iseloomustab stiilipuhtus ja harmoonia arhitelctuuris. Baroki ja klassitsismi meistriteos­tega on siin 1iitunud nüüdisaegne industriaalne arhitektuur. Peterburi skulp­tuuride autoriteks on kuulsad meistrid M. Falconet, P. Clodt, A. Adamson, M. Antokolski jt 18. ja 19. saj kuulsad skulptorid. Peterburi on muuseumi­de linn. Ermitaaž ja Vene Muuseum on maailma tähtsamaid kunstivara­muid. Sageli eksponeeritakse neis ka välismuuseumidest vahetuse teel saa­dud maale, skulptuure, graafikat ja tarbekunstiesemeid.

Kordumatu võlu annavad Peterburile Neeva jõgi ja arvukad kanalid. Gra­niiti aheldatud Neeva ja kanalid on suursuguselt kaunid. Sildade tõstmine Neeval valgete suveööde ajal on turistide jaoks erakordne ja unustamatu vaatepilt.

Peterburi on ka parkide linn. Siin on mitmekümned mitmesajahektarilise suurusega pargid: Suveaed, Primorski park, Moskva rajooni Võidupark jt. Veel rohkem kui Peterburis endas on haljasalasid ja parke lähislinnades: Tsarskoje Selos (Puškinis), Pavlovskis, Peterhofis (Petrodvoretsis), Lomo­nossovis, Gatsinas jm. Neis lähislinnades on ka kauneid losse, paviljone, pargiskulptuure ja veekogusid. Peterburi koos oma lähislinnadega moo­dustab üksteist kaunistava ja täiendava terviku.

Kultuuripealinn on tähelepanuväärne ka oma ajaloo kultuurimälestiste poolest.

Eestlastel on Peterburi külastamiseks veel mitmeid lisapõhjusi. Peterburil­Petrogradil-Leningradil on Eestiga olnud väga tihedad ajaloolised, majan­dus- ja kultuurisidemed. C. R. Jakobson kujunes eesti rahvusliku liikumise väljapaistvaimaks tegelaseks just Peterburis saadud äratuste mõjul. J. Köler rajas Neeva-äärses linnas eesti rahvusliku kunsti aluseid. Peterburis on ela­nud ja sinna on maetud Tartu ülikooli esimene rektor G. F. Parrot, eesti keeleteadlane F. Wiedemann, F. M. Klinger ja paljud teised Eestiga seotud kultuuritegelased. Peterburis said muusikalise hariduse R. Tobias, H. Eller, M. Lüdig, M. Härma, K. Türnpu, N. Järvi, K. Areng jt.

Peterburis on ka praegu suurim Venemaal asuv eesti kogukond. Peterburis on, mida vaadata, on, mida meenutada. Käesolevasse raamatusse kogutud andmestikuga püüab autor hõlbustada Peterburi linnaga tutvumist.

Peterburi linna ajaloost

Soome laht, Neeva jõgi, Laadoga ja Oneega järvede piirkond olid kaua aega Novgorodi vürstide võitlusareeniks Rootsi feodaalidega. Peterburi linna asutamise eelloos on poole aastatuhande pikkune võitlus Vene ja Root­si feodaalide vahel Neeva veetee ja väljapääsu eest Balti merele. Juba 13. saj püüdsid rootslased seda kaubanduslikult ja strateegilisett tähtsat piir­konda oma valdusse saada. Siit algas ju veetee, mis viis Laadoga, Volhovi, Lovati, Dnepri ja Musta mere kaudu Bütsantsi valdustesse.

Novgorodi vürsti Aleksandri vägedega purustati 1240. a Neeva lahingus Rootsi väed ja see võidukas lahing andis vürst Aleksandrile hüüdnime Nevski . Rootslased tõrjuti mõneks ajaks Neeva piirkonnast eemale ja Neeva­äärsed alad kuulusid nüüd Novgorodile. Kuid 1617. a tsaar Mihhail Fjodo­rovi valitsemisperioodil oli Venemaa sunnitud sõlmima rahuleppe Rootsi­ga ja loobuma taas Neeva- äärsetest maadest. Venemaa jäi jällegi ilma väl­japääsust merele ja kogu 17. sajandi kuulusid need maad taas rootslastele.

Peeter I, kes tuli Venemaal võimule 1689. a ja valitses 1725. aastani, hakIcas 1699. a valmistuma võitluseks Rootsi vastu ja väljapääsu eest Balti merele. 1700. a al­gas Põhjasõda, mis kestis 21 aastat. 1702. a sügisel val­lutasid Vene väed Rootsi kindluse Noteburgi (Laadoga järve ääres) ja Peeter I nimetas selle kindluse Šlisselburgiks (“Võtmelin­naks”)- see võti pidi avama Peeter I-le tee Balti merele. Et kindlustada end Balti mere ääres, hakati 1703. a mais ehitama Jänese saarele Peeter-Pauli kindlust ja kindluse keskele pühakute Peetruse ja Pauluse nimesid kandvat kirikut. Pühaku Peetruse kindluse nime järgi sai ka linn oma nime — Sankt­Peterburg. 16. maid (uue kalendri jä.rgi 27. maid) 1703. a loetakse Peterbu­ri linna asutamise päevaks. Peeter-Pauli kindlusest said linnaväravad-väl­japääs Balti merele.

Algusest peale on Peterburi linna ehitatud Venemaa pealinnaks kindla plaani järgi sirgete ja laiade tänavatega. Peterburi linna tsentrum, Peeter-Pauli kindlus ja Peetri esimene suveloss on ehitatud linna esimese peaarhitekti Domenico Trezzini projektide järgi. Nevski prospekt ja teised linna peatänavad ehitati läbi metsade ja soode. Linn kerkis kiiresti. Et forsseerida ehitustegevust Peterburis, keelati sel ajal kivimajade püstitamine kõigis teistes Venemaa linnades. Kaubandus- ja tööstuskeskusena muutus Peter­buri järjest tähtsamaks. Juba 18. saj esimese veerandi lõpuks kujunes vä­liskaubanduse käive Peterburi sadamas suuremaks kui üheski teises Vene­maa sadamas. Võimsa tõuke Peterburi kasvuks andis tema muutmine Ve­nemaa pealinnaks. 1710. a toodi Venemaa pealinn Moskvast Peterburi. 1712. aastal kolisid Moskvast Peterburi ka tsaari perekond ja põhilised riigiasu­tused. Linna majandusliku tähtsuse tõusuga kaasnes ka Peterburi kultuuri­lise mõju kasv. 1724. a asutati Peterburis Venemaa Teaduste Akadeemia ja 1757. aastal kunstiakadeemia. Peterburis elasid kirjanikud A. Pu§kin, M. Lermontov ja N. Gogol, heliloojad M. Glinka ja A. DargomMski ning paljud teised vaimusuurused. 1819. aastast sai Peterburist ülikoolilinn.

Samaaegselt Peterburiga ehitatakse Kroonlinna merekindlust. 1704. a val­mis Soome lahes Kotlini saare lähedal esimene merekindlus — Kronšlot. 27. juulil 1714. a toimus Ganguti neeme lähedal merelahing, kus Vene väed Peeter I juhtimisel saavutasid võidu, millel oli otsutav tähendus Põh­jasõjas rootslaste üle.

Pärast Peeter I surma 28. jaanuaril 1725. a linna areng seiskus. Pealinn viidi vahepeal jällegi Moskvasse.

1730. a tuli troonile keisrinna ANNA IVANOVNA (Ioanovna), kes valitses Venemaal aastatel 1730-1740. Tema valitsemisajal tuuakse pea1inn Moskvast taas Pe­terburi tagasi. Anna Ivanovna jätkas Peeter I poolt alus­tatut. Peterburi linn jagati viieks osaks. Linna keskus toodi Admiraliteedi saarele. Ehitati välja kolm põhima­gistraali: Nevski prospekt, Gorohhovaja tn ja Voznes­senski prospekt. Kõik kolm tänavat saavad alguse Admiraliteedi hoõne juurest. Riigi asju juhtis Anna Ivanovna ajal aga tema soosik E. Biron.

 

 

 

 

 

Keisrinna JELIZAVETA PETROVNA (Peeter I tütar), valitses Venemaal 1741. -1761. aastatel, tema valitsemis­perioodil muutus

Peterburi linn veelgi suursugusemaks. Ehitati Peterburi Talvepalee ja Smolnõi kloosterkirik (arh. B. V. Rastrelli), Nikolski merekirik (arh. S.Tgevakin) jpt csindushooned.

 

 

 

 

 

 

Keisrinna KATARIINA II (KATARIINA SUUR) valit­semisajal (1762-1796) jatkati Peeter I reforme. Vene­Türgi sõdade (1768-1774 ja 1787-1791) ja Poola jaga­miste tagajärjel (1722. a, 1793. a) laienes Venemaa veel­gi. 1795. a ühendati Venemaaga Paremkalda-Ukraina, Valgevene ja osa Leedust. 1795. a liideti Venemaa koos­seisu Kuramaa. Venemaa koosseisu laks ka Krimmi pool­saar ja Musta mere põhjarannik. Katariina II taastas Senati, kolleegiumid ja magistraadid, asutas esimese panga Peterburis. Katariina oli tahtejõuli­ne, võimuahne, andekas ja lõbuhimuline. Ta on ajalukku läinud kui val­gustatud monarh, kes pidas kirjavahetust prantsuse valgustajate J. B. d’Alern­bert`i, D. Didrot ja Voltaire`-iga, kirjutas ka ise artikleid, komöödiaid ja lastejutte. Katariina II ajal pöörati suurt tähelepanu ka kultuuri ja hariduse arengule. Arhitektuuris ja kunstis kinnistus uus stiil- klassitsism. Sel pe­rioodil ehitati Peterburi Kunstiakadeemia, linna suurim kaubamaja — Gostinõi Dvor (arh. Valeen Delamoth), Marmorpalee (arh. A. Rinaldi), Vana-Ermitaa (arh. I. Felten), Tauria palee (arh. I.Starov) Jussupovi palee Fontankale, Smolnõi Instituut (arh. G. Quarenghi) jpm.

Tsarskoje Selos valmis suur Katariina loss (arh. B. F. Rastrelli). Kuid tema valitsemisajal jälitati ka selliste progressiivsete ideede ja eesrindliku ühis­kondliku mõtte pooldajaid nagu N. Novikov, A. Radigtgev jt.

Katariina II ja Peeter III poja PAUL I võimuperioodil (1796-1801) jätkus Peterburi kesklinna ja linnalahedas­te losside ehitamine Pavlovskisse ja Gatginasse. 1797- 1800 aastatel ehitati arhitelctide V. Brenna ja V. Ba2enovi projektide järgi esindusloss Paul I-le (Mihhaili loss), kus imperaator sai elada vaid 40 päeva. Paul I tapeti selles lossis 1801. a martsis vandenõulaste ja kaardiväelaste poolt.

1801. a tuli Venemaa troonile Paul I poeg ALEKSAN­DER I (1801-1825), kes ajas esialgu Venemaal mõõdukat liberaalset poliitikat, viis labi mitmeid reforme. Eesti jaoks on tähtsad Aleksander I talurahvaseadused, Tartu ülikooli ja ka Peterburi ülikoolide taasavamine. Aleksander I valitsemisperioodil ühendati Venemaaga Gruusia, Soome, Bessaraabia ja Aser­baid2aan. 1812. a algas sõda Napoleoniga. Prantsuse armee ohustas vallu­tada mitte ainult Moskvat, vaid ka Peterburi. Venemaa võit sõjas Prantsus­maa üle innustas veelgi linnaehitust Peterburis. Pealinna kerkisid Mihhaili palee ansambel (seal on praegu Vene Muuseum), Aleksandri teater, Senati ja Sinodi hooned, Peastaabi hoone Palee väljakule (arh. C. Rossi). Palee väljakule püstitati suursugune Aleksandri sammas sõjas Prantsusmaaga saavutatud võidu auks ja algas Vene õigeusu peakiriku —Iisaku kiriku ehi­tamine (arh. O. Monferran).

 

NIKOLAI I valitsemise ajal (1825-1855) toimus Vene­maal mitmeid tähtsaid poliitilisi sündmusi. 14. dets. 1825.a toimus Senati väljakul imperaator Nikolai I-le vande and­mise päeval dekabristide ülestõus. Mitmed kaardiväepol­gud keeldusid Nikolai I —le truudust vandumast. Vande­nõulased lootsid sundida senaatoreid alla kirjutama “Ve­nemaa rahvaste manifestile”, nõudsid Venemaal demo­kraatlikke vabadusi ja pärisorjuse kaotamist. Vandenõulaste plaanid ei õn­nestunud. Dekabristide ülestõus suruti julmalt maha.

Nikolai I võimuperioodil arenes kiiresti Venemaa tööstus. Ka Peterburi ehitati sel perioodil mitmeid tööstusettevõtteid. Moderniseeriti Peterburi kaubasadamat, linn laienes veelgi. Ehitati Venemaa esimene üldkasutatav raudtee Peterburist —Tsarskoje Selosse. 1843. -1851. aastatel ehitati Peter­buri-Moskva raudtee, mis andis suure hoo majanduse arengule. Peterburi linnaelanike arv, mis oli 19. saj. keskpaigaks tõusnud poole miljonini, jõu­dis uue sajandi alguseks kolmekordistuda. Peterburi Iisaku väljakule ehi­tati Maria palee ja Nikolai loss (arh. A. Stakenshneider).

Suured muutused Venemaa poliitilises ja majanduselus toimusid ALEKSANDER II valitsemisperioodil (1855- 1881). Tähtsaim reform oli pärisorjuse kaotamine Vene­maal 1861. aastal. 60. —70. aastatel toimusid mitmed kodanlikud reformid majanduse, rahanduse, administra­tiivse jaotuse, semstvo, kohtukorralduse, hariduse, sõja­vä.e jt valdkondades. Venemaa muutus demokraatlikuks riigiks. Aleksander II valitsemisaja üheks olulisemaks seaduseks eestlaste jaoks sai uue vallakorralduse kehtestamine 1866. aastal . Sellega val3anes nii vallavalitsus kui ka vallakohus lõplikult mõisnike kontrolli ja eestkoste alt. Nendel aastatel laienesid Venemaa piirid Kesk-Aasia, Põhja-Kaukaa­sia ja Kaug-Ida territooriumite arvel. See aeg on ka vene rahvusliku kul­tuuri õitsengu periood. Peterburi ehitati Maria Imperaatorlik Teater (arh. A. K. Kavoss), Muusikaline Kapellihoone (arh. A. M. Benua) ja mitmete suurvürstide esinduslossid. Aleksander II peetakse kõige humaansemaks ja demokraatlikumaks valitsejaks kõikidest Venemaa imperaatoritest. Aleksander II langes revolutsionääride-narodnovoletside vandenõu ohvriks ja tapeti 1. märtsil 1881. aastal.

ALEKSANDER III, Aleksander II poeg, valitses Vene­maal 1881. -1894. aastatel. Seda perioodi peetakse Ve­nemaa ajaloos rahuliku arengu perioodiks, sõdadeta pe­rioodiks. Aleksander III tugevdas Venemaa isevalitsust, süvendas rahvuslikku rõhumist ja venestamispoliitikat. Aleksander III troonileasumine tõi ka Eesti oludesse suuri muudatusi. Erinevalt oma liberaalsusesse kalduvast isast oli uus keiser piiratud ja isegi tagurlike vaadetega. Algas massiline piiri­maade venestamise laine. Aleksander III oli esimene Vene valitseja, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata. 1885. a nimetas ta Tallinna kind­ralkuberneriks vürst Sergei Šahhovskoi, kes nägi oma ülesandeks eestlaste liitmise ” suurde vene perekonda”. Kõikjal määrati ametisse umbkeelsed ja harimatud vene ametnikud, Eesti ametiasutustes seati sisse vene keel, sunduslikuks õppeaineks Eesti koolides sai vene keel . Vallakoolides õpe­tati eesti keeles vaid usuõpetust. Tartu ülikool nimetati ümber Jurjevi üli­kooliks ja ka õppetöö toimus seal vene keeles. ele Eesti rajati vene õige­usu kirikuid, eestlasi hakati pöörama vene õigeusku. Tallinna Toompeale ehitati Aleksander Nevski katedraal, Kuremäele nunnaklooster (Pühtitsa kolooster).

Viimane Venemaa keiser NIKOLAI II (Aleksander II poeg) valitses Venemaal 1894. -1917. aastatel. Isa ees­kujul jätkas Nikolai II

autokraatlikku valitsemisstiili. Riigi majanduslikus ja poliitilises elus mängis tähtsat rolli rahandusminister S. Witte, kes arendas Venemaal raud­teevõrku ja suurtööstust, paigutades sellesse hulgaliselt väliskapitali. Nikolai II perioodil asutati 1906. a 17. ok­toobri manifestiga esimene Venemaa Riigiduuma, kuhu valiti ka Eestist 5 saadikut. Peaminister Stolõpin viis läbi maal progressiivse agraarreformi. Nikolai II oli liberaalne demokraat, iseloomult otsustusvõimetu ja kergesti mõjutatav. Suurt mõju avaldasid temale abikaasa Aleksandra Fjodorovna (Hesseni printsess Alice), G. Rasputin ja mitmed õukondlased.

Nikolai II valitsemisperioodil oli Venemaa tõmmatud paljudesse sõdades­se. Vene-Jaapani sõjas (1904-1905) kaotas Tsushima merelahingus Vene­maa oma sõjalaevastiku ja Port-Arturi merekindluse. 1914. a algas Esime­ne maailmasõda, kus Venemaa Antandi sõjalise bloki liilcmena pidas sõja­tegevust Saksamaa vastu. Saksavastased meeleolud olid ka Peterburis nii tugevad, et augustis 1914. a Peterburi saksapärane nimi Sankt-Peterburg nimetati ümber Petrogradiks. 1917. a 15. märtsil, pärast veebruarirevolut­siooni, loobus Nikolai II troonist.

 

Peterburi arvudes. Sillad, kanalid, saared. 

Peterburi territoorium on 1439 ruutkilomeetrit, sh ka 58, 2 km siseveeko­gusid. Peterburis on 20 linnarajooni. Suurlinnale on allutatud ka 7 lähilin­na (Pu§kin, Pavlovsk, Sestroretsk, Kroonlinn, Lomonossov jt). Peterburi asub Neeva ääres. Neeva jaguneb Suur-Neevaks, Väike-Neevaks, Suur-ja Väike -Nevkaks, moodustades Neeva delta. Linn asub 42 Neeva delta saa­rel.

Linna lähiva Neeva jõe pikkuseks on 74 km, sellest üle 40 km kulgeb Neeva linna territooriumil. Neeva laius on 210-1250 m, sügavus 8-24 m. 1ga päev voolab Neeva kaudu Soome lahte 220 miljonit kuupmeetrit vett. Neeva saab alguse Laadoga järvest ja suubub Soome lahte. Suuremad üleujutu­sed on toimunud 1724., 1777., 1824. ja 1924. aastal. 1824. aastal toimus ajaloo suurim üleujutus: vesi Neevas tõusis 4, 10 m üle normaalseisu, 1924. aastal 3, 69 m. Tavalisest ti.induvalt kõrgemale tõusis vesi ka 1955., 1967. ja 1975. ja 2000. aastal. Et kaitsta Peterburi linna üleujutuste eest, hakati 1979. a ehitama üleujutustevastast tammi Gorskajast Kroonlinnani ja sealt Lomonossovini. Tammi ehitus käib praegugi.

Sildade arvult on Peterburi maailma linnade seas esikohal, neid on Peter­buris 379, kui aga arvestada ka linnale alluvate lähilinnade ja asulatega, siis ko­guni üle 600. Neist ülestõstetavaid sil­du on 21. Üle Neeva läheb 8 silda, kõik nad on ülestõstetavad, lastes öösel lae­vade karavani Laadoga järve suunast Soome lahe suunas ja vastupidi.

Kõige pikem sild on Aleksander Nevski sild — umbes 1 km. Sild on ehitatud 1960-1965. aastatel (insener A. Jevdo­nin), kõige laiem sild on Sinine sild üle Moika jõe, see asub Iisaku väljakul ja on ligi 100 m laiune. Esimene sild üle Neeva ehitati 1850. a — Blagovek§ens­ki sild (insener S. Kerbedz, arh. A. Brül­1ov), hiljem nimetati sild Nikolajevski sillaks ja 1918. a sai sild omale Leitnant Schmidti nime. Seejärel ehitati Liteinõi sild (1875-1879, insener A. Struve). Silla piiretel on kujutatud linna vapp.

 

 

Troitski (Kolmainsuse) sild ehitati 1903. a prantsuse firma “Batinjool) poolt Peterburi linna 200. juubeliks. Projekti autoriks on A. Eiffel, kuulsa Eiffeli tomi autor Pariisis. Silla alguses kahe Rostra samba autoriks on eesti skulptor Amandus Adamson. Silla pik­kus 582 m. 1934, a sild nimetati Kiro­vi-nimeliseks sillaks, 1991. aastast sil­la ajalooline nimetus taastati.

 

 

 

SuurOhta sild ehitati 1908.-1911. a. (insener G. Krivo§ein, arh. V. Apõskov).

Finljandski (Soome) raudteesild ehitati 1911.-1913. aastatel (insener N. Belel­jubski, G. Krivo§ein, V. Apõskov), sil­Ia pikkus 260 m.

Dvortsovõi (Palee) sild ehitati 1912.- 1916. aastatel (insener A. P§enitski). Silla nimetus seotud Talvepaleega. Si1- la pilckus 260 m.

Volodarski sild ehitati 1936. aastal (insener G. Perederi) pilckus 325 m. See on esimene raudbetoonist sild üle Neeva.

Kõige pikem Peterburi tänav on Moskva prospekt üle 10 km. Obuhhovi Kaitsmise prospekt on 9760 m ja Streilcide prospekt — (prospekt Stat§ek) 8471 m. Nevski prospekti pikkus on 4260 m, laiuselt ületab teda ainult Moskva prospekt.

Alates linna asutamisest on selle elanike arv peaaegu pidevalt suurenenud. 1764. aastal oli Neevalinnas 180 000 elanikku, 1869. a 668 000, 1897. a. 1 265 000, 1917. a 2 420 000, 1939. a 3 385 000. 1959. a rahvaloenduse ajaks ei saavutanud elanike arv veel söjaee1Set taset. 1970. a. rahvaloendu­se andmetel elas Leningradis 3 513 000, 1971. a. tõusis see arv üle nelja miljoni ja 1976. a andmeil 4 372 000. 1982. aastast on elanike arv üle viie miljoni. 2002. a 1. jaanuari seisuga aga 4 670 000 elanilcku.

Valdav osa Peterburi elanikest on venelased (90%). Teistest rahvusrüluna­dest elab Peterburis rohkelt juute, ukrainlasi, valgevene1asi, tatarlasi. Eest­lasi elab praegu Peterburis umbes 3000-3500.

 

Allikas: Boris Gorbunov “Peterburi”.